15. jaan 2019

mis toimub

uuh. noh ütleme nii et ma olen kuskil.. mingi RPG, ütleme et Chrono Triggeri lõpubossile lähedal, mingid eelmised bossid on ka - või noh, mis me ikka siin jurame, ütleme et lõpuboss. nii. ja meil on see kaklus ja meil on lootust ja ärevust, seda head ärevust, mis on fight-or-flight, aga kindlasti fight kõigepealt. ja siis et olen (dropin selle meie-vormi prg) terve mängu mänginud quick-save'idega, sest ma mängin emulaatori pealt. nii. ja siis on see, et kogemata salvestasid vales kohas, või et ei ole väga enam loota quick-save'ile ja lihtsalt üldse ei tule välja, ja ei saa ennast piisavalt ravida, et HP kõrgemale jõuaks, aga lõpuboss (kas see võis Lavos olla?) litib julgelt sinu eluriba väiksemaks. ja siis ongi see, et sa pead korraks alistuma ja minema tagasi sellesse eelmisesse päris save'i. mis ei ole quicksave, vaid legaalne mängusisene save. ja oi kuidas ma kartsin neid "päris suremisi" selles mängus, kuidas see oli alati nii dramaatiline, Crono kukkus pikali ja ta metallturvis kõlksus ja Lavos lõrises ja tuli see pilkane pimedus ja continue? vms ja see väike "klink" mis on pisut kõrgem, kui selle rüü kõlksumine. ja see kärsitus ja läbematus, et oot ma pean nüüd kõik uuesti tegema. ja sageli ka füüsiline valu, et deem, miks ma ei olnud piisavalt tark.



6:05 real deal
nad võidavad muidugi.
aga ükskõik, mis selles mängus juhtus - alati enne iga vaenlase alistamist VÕI sinu enda alistumist, oli hetk täielikku vaikust ja visuaalset seisakut. et ei ole KOHE. ei ole KOHE surm, et jõuad kohaneda. ja selles oli mingi põnevuslaadne hirm, sest see oli ju hirmus, et sa ei saagi kohe aru, et miks kõik vait jäi või et hõkk, midagi suurt on juhtumas??

kui eluliselt vajalik on mõista, et ma ei ole eriline!!
nartsissistlikud kalduvused?

7. jaan 2019

2009 :))))

Nonii, siin on nüüd vahepeal olnud korduvaid katseid midagi postitada - aga üks puhanud, lumesajus ja sotsiaalelus kümmelnud Kaisa kirjutab nüüd. Jah, "puhanud" on laialivalguv mõiste, aga olen saanud mittetöötamist nautida, olen saanud magada hoolimata kellaajast. Ja mitte tunda häbi või süüd, aastavahetusel oli nii mõnus koosviibmine, et pärast suisa tundsin end mitu päeva hästi. Siiani suht. Et mul on ikka veel need võimed olemas. Ikka veel võin olla meeldiv ja seltskondlik, midagi välja mõelda ja see teoks teha. Lihtsalt end hästi tunda.

Räägin kellegagi, kes on minust pisut vanem - mitte paar aastat, aga mitte ka kümmet. Seal vahepeal. Ja siis poetab too mõne kommentaari et "ma tegin sinuvanuselt ka nii" või "nii nagu ma varem olin." Või hoopis, et "sinu vanuses ma ei mõelnud üldse neile asjadele, millele sina mõtled." Tekib tunne, et - oo! Sa tead minust rohkem. Sa justkui tead minust midagi? Sa justkui mõistad natukene praegu minu olemist. Kas on seal tulevikus, oo prohvet, midagi uut mind ootamas? jne.

Kuna infokanalite üleajavad lätted ilmselgelt oma lonte lähitulevikus kinni ei sõlmi, siis.. tea. Kõike ei pea uskuma või arvesse võtma, mida loen või näen. Tahaksin piirata oma meediatarbimist. Sotsiaal-. Hmm. Mulle tundub, et see pole esimene kord, kui sellest oma blogis räägin. Seega täna tegin väikse sammu ja unfollowisin kasutajad, kelle sisu mulle mingeid ää.. komplekse tekitab. Isegi kui need on suunatud just vastupidi komplekse leevendama, aga kuna need lihtsalt tuletavad oma eksistentsiga mulle algset juurt meelde, siis vist parem loobun.

Huvitav, kas minu praegused sõbrad on need, kes on hiljem ka sõbrad. Rubriigist minu ema sõbrannad, kes tulid külla ja mitme tunni pärast siis panid saapad jalga ära ja rääkisid veel 20 minutit. Rubriigist ema tuttavad, kes tulid kassi süstima ja ema süstis kassi - kõik toimus sealsamas Võru kodus, vanaema vaatas vist samas toas telekat. Pihlamari käis täna korraks jakki toomas ja nii mõnus oli esikus (köögis!!) veel rääkida. Lihtsalt ludrutada. Ajada. Mõtlesin korraks, et kas oskaksin tema koera süstida, kui peaks tekkima vajadus. Ilmselt küll, kui keegi ette näitaks.

Kuna uus soeng on ilmselgelt kõige aktuaalsem-põnevam asi minu igapäevaelus, siis ei saa me üle ega ümber selle kajastamisest ka siin. Nimelt arvasin mina, et olen hullult originaalne ja kõike, kui endale normaalse Paula sonksi lõikasin eelmisel nädalal. Rääkisin emaga telefonis ja too ütles, et ta lõikas ka täpselt minu vanuses järsku lõnga lühikeseks.

                                         

Taaskord ilmneb, et nagu ema, nõnda tütar. Et ei olegi originaalne. Kummalised rajad, aga ma ei saa öelda, et ma ei naudiks seda. Et kui me muidu pole superlähedased, siis vähemalt alateadlikult. Telepaatiliselt.
Vaheaeg õpetamisest ja juhendamisest on olnud tõeliselt pikk ja mõnus, olen kuidagi väga rõõmsaks muutunud. Puhanud? Lihtsalt õhk ja armastus? Väga palju seltskonnas olemist, nostalgitsemist ja 21. sajandi alguse popmuusika meenutamist. Kaubandust ka. Käisin lühikeste vahedega vist kolm korda Lõunakeskuses, viimasel korral LEGO-poes. Kui sa pole veel seal käinud, siis palun mine. See on kõige toredam pood seal majas. Lihtsalt vaatamiseks ka. Klotsikomplektide nimed. Parim. Tervitage kokka, tähendab, seda inimest, kes nende nimede/tõlgete eest vastutab. Siin on minu top 6:










Ja kui sa arvad, et sellest spetsiifilisemaks ei saa minna, siis..



(Mõni inimene on nii ilus. Et täitsa raske on vaadata. Või nagu tekib hirm, et oi, kas on imelik, et ma vaatan. Nagu see vastik ärevus, mis väiksena trifaad mängides, et ma pean kogu aeg valvel olema. Et mingi hetk ta ilmselt märkab ja mõtleb, et huvitav, miks ma põrnitsen. Aga niisama. Tahaks veel vaadata, lihtsalt silmitseda. Küllap nad on iseennast oksendamiseni peeglist vaadanud. Mina seevastu pole!)

Aastavahetuse olengul playlisti ei olnudki, taustamuusika ei mänginudki, kuna D-harmoonia lihtsalt laulis mingi hea tund aega järjest, lihtsalt ajaviiteks. Tõenäoliselt kõiki külalisi ma sellega ära ei hirmutanud. Esimene Eha tänava aastavahetus. See on ikka tähendusrikas, sest ma väiksest saati olen pärast aastavahetust oma sünnipäeva ootama hakanud. Ja see on ju põnev. Sest ma olen laps. Lihtsalt see, et - hops, olen nüüd aasta vanem. Ja siis peaks jääma juhmi näoga hange seisma, et wäo, see juhtus.

Kurk on põletikuline. Talveõhk! Lumelaps ikka täiesti. Naudin krõmpsu ja reithammustavat pakast. Seda mõnusam, seda mõttekam on üldse sooja tuppa jõuda. Aga olin liig entusiastlik ja vist külmetasin avalihõlmi lumetuisus. Homme, tähendab, täna (sest kell on jälle öö) peab jälle asjalikuks hakkama.. no proovime. Haigustekitaja võiks järele anda. Heitluses dilophosaurusega..

A ja head 2009 siis kõigile!


14. dets 2018

id


"Kui parasjagu lumi langeb, siis inimesed õues on natuke teistsugused. Vaatavad suurte silmadega, et mis toimub."

10. dets 2018

i could drink a case of you

7. & 8. 12

tunded väsitavad! mis minust järgi jääb? korrastatus ise: rohitud peenar, pestud nõud, kuivad riided kapis, olen rippuv triigitud käterätik (kes teab, mida ta tahab),

lehekuhi lume all, mis ei õitse, aga loodab; ei näita välja, et loodab; aktiivselt ei mõtle, et loodab. ja kasvatab südant.

see on puust. ja punane. nagu südamed ikka. mingid paralleelsed jooned ümber, sellised, nagu Tartu bussiliinide kaart. sooneline. mõned veits lõikuvad-ristuvad-tulevad kokku. mõned käivad ringi ära ja tulevad tagasi. sama teed pidi. mõned ringid ongi hästi väikesed ja spetsiifilised. mõni soon uitab hästi kaugele ära. peaaegu maanteeni, kus ühed inimesed üldse ei armasta sõita, aga teised ainult seal sõidakski.
ja mõned sooned tuhisevad jõe ülemjooksule. et näha, mis seal on. lihtsalt sellepärast, et pole näinud. ligi lähet on see vesi, mis pole veel pikka jooksu ära teinud. mis tuleb teisest veekogust.
ja siis on need sooned, kes lähevad lihtsalt sellepärast, et teised lähevad ka.

inimene ei saa end teisele inimesele üheselt väljendada, sest miski on vahel. tõlgendusplõks. aga tahad siis, et keegi saaks aru? kas ükskõik kes või mõni konkreetne inimene? ja miks on üldse vaja? ja kui me ühel suvalisel sekundi murdosal järsku jõuame mingile ühisele arusaamale. või kas ikka jõuame? tahan sind, ja siis jälle kardan. mõte sellest, et äkki ma ei leia kunagi kedagi, kellega oleks selline klapp, nagu sinuga, tekitab ühel päeval õõva ja teisel päeval neutraalset leppimist. mingit "aga-mis-siis"-maailmatunnet. esimest korda tundub, et on võimalik armastada distantsilt, vaikivalt, leppivalt, praktilisest meelest edasiliikuvalt. nii, et ma ei pea ennast totaalselt ära kulutama. viimase raasuni ära armastama. naisest jääb puru läikivale kõnniteele. sest ta armastas nii väga. ristmikud tõmbuvad tema mälestuseks natuke kokkupoole. ei. ei jää. esimest korda tundub, et ei pea sinust eemale hoidma, sest asi pole tegelikult nii traagiline.

või äkki just on.
minaitea.

huvitav on jõuda sellesse tundmusse jälle, et olen teiste inimeste sarnane. enamiku aja on old ikka see saatuslik vastandumise- , ohu- ja tulnukatunne (oleks peaaegu kirjutanud inhalatsioon, sest vähe tömbim päev + alienation). see on vist üks recovery eeliseid. staatika hakkab lagunema, vabandage väljendust, aga miski tärkab. võib-olla isegi idaneb?? või oota, mis järjekorras need asjad on, bioloogia 4..

kirjutamisnälg. inspireeriv detsembri slämm, toredad hetked laval ja välisuksel, see mõnus esinemisjärgne tunne, et midagi on nüüd ära tehtud. nagu pärast "Laulude laule", et kohe üldse ei taha veel koju minna. sõbrad-tuttavad. mõnus.

üks eluaasta saab kohe juurde tiksutud. tuleb juurde ja kaob ära.
ärakadumine ilma tegelikult ära kadumiseta.
siinsamas haprusesse ärakadumine.
isegi mitte iseenda mõistmine, ei, mitte selle mõistmine, et olen habras ja tugev korraga (ma tean, see ajab mind ennast ka põske oksendama), see on mingi uue tasandi koostöö, see ei ole ka enda eest hoolitsemine, milleni jõudmine oli ja on põnev projekt; see on mingi teine asi.
kas see on maaväline?
kadeduse filtreerimine. elamine, mille käigus jääd ellu.
see on sõprus, ausus, see on soe tuba ja külm köök, see on leplikkus, see on planeeritud mittekoristamine, see on kohvi lubamine, see on jõululaat ja üks neist haruldastest päevist aastas, kui inimestele meenub sularaha olemasolu.
see on vahepeal siiski enesehaletsus ja andestamatus ja kangekaelsus ja jõuetus. see on süüdistamine.

-------------------------------

9.12

üle pika aja selline pidu, kus ei olnud väga hea olla. oli põnev ja tore ka, aga oleks tahtnud läbi akna vaadata. läbi kõrre hingata. pold väga palju tuttavaid inimesi, kelle seltsis oleks ehk mõnusam olnud ringi liikuda?
selline pidu, kus tuli ilus olla. ja see ei tule mul viimasel ajal hästi välja. ja see on raske. ma võtsin valmistudes rahulikult. ja ütlesin endale, et ma ei pea.

aga täna oli eriti raske tüdrukute nõtkeid pihtasid vaadata.
aga täna oli eriti raske tüdrukute ilu välja kannatada.
kleitides. ligi ja natuke ruumikamates.
kannatada välja ligilastud sõnu.
mida sa ausalt ikka ja jälle ütled.
arvasin, et mul on kontroll, aga ta on katkendlik.

kui inimesed su ümber säravad ja naudivad ja tantsivad, siis mõnikord võib see mõjuda nakatavalt ja hakkad ise ka. täna ei saanud.
pettumus. soov kaduda.
suulakke pressitud häbitablett.
süst.
tsüst.
silmad, mis hästi ei sihi.
mitu õhtut järjest valguvad vett täis ja see on okei.
ikka see tunne, et üritad sobituda ja kukud läbi.
muudkui otsid.
sõprade seltsis ka hästi ei oska, aga siis on vähemalt mugav ja turvaline mitte osata.
see on okei, ma olen harjunud, kaheksanda maja kuu ja kõik jutud. läbi.
vaatlemine. et mõni inimene on nii pisike. et ta keha lihtsalt ei võtagi rohkem ruumi.
ja kuidas see mind nii endast välja ajab. endast välja ja siis tuimaks.
väsinud sellest maailmast, mis annab ilule konkreetsed parameetrid.
ja järgmisel hetkel tean, et rohkem väsinud endast, kes ei taha ennast toetada.
kes andis jälle alla.

teen, mis suudan, kui luua ei suudaks. siis ei oleks midagi. mitte midagi.
jälle mugav teadmine, et kompenseerin oma välimust kõigega, mida teen.
seltskonnas eriti üritan nalja teha, teate, jah? üritan hästi naljakas olla, et kiiresti ja pidevalt märku anda, et ou, ma olen paks, aga ma olen ka täiega lahe,
ma teen head nalja, ma olen väärt. ja poh jolo kui ma pole piisavalt naiselik selle maailma jaoks

vist olen mitu korda varem välja öelnud, et tahaks juba veel vananeda.
tahaks näha end kaheksa aastat hiljem. ja kas on kergemaks läinud.

7. dets 2018

lollus


lol aga kas te alkot toote ka v

5. dets 2018

päh

see pole mingi uudis, et detsembris on palju tööd.
see pole mingi uudis, et üldse on palju tööd.
see pole eesti meedias miskipärast ka mingi uudis, et Leedus on õpetajate streik ja tüübid on okupeerinud haridusministeeriumi!! nii äge!! neil on nagu mingi laager seal. sõpsidega koos ülla eesmärgi nimel.

lähikondlased ning külalisedki meilt ja mujalt on juttu teinud, et november on kõige hullem, et see on see kaamoste kaamos.

ma ei tea, mul läks see november kuidagi hästi kiiresti üle ja läbi, praegu on võtmefraasiks siiski "ma ei viitsi" suht igal rindel. ma ei viitsi oma ümbrust korras hoida, ma ei viitsi oma toitu säilitada nii, nagu peaks, ma ei viitsi juukseid pesta, ma ei viitsi mõelda ette rohkem kui paar tundi ning ma ei oska projektidele "ei" öelda.

säh sulle rahulikku detsembrit.
siia otsa veel keskmisest emotsionaalsem päev - esimesi nädalaid üldse oma elus ehk tunnen, et suudan hallata ja mitte uppuda emotsioonidesse, vaid justkui enda pea kohalt vaadata ja adekvaatselt hinnatagi - millega ma suht okeilt hakkama sain. kujundasime täna Katariinaga TarSlämmi ja siis olid kogu aeg käed tööd täis. sellest peaks kunagi täitsa eraldi kirjutama, sest see on täitsa eriline ja ilus asi ja mine tea, mida see tähendab.

nüüd. uni.