11. nov 2018

this!!

kuningas ise on rääkinud!!!



(ma räägin, midagi toimub maailmas. lugege comment sectionit)

jõudsin islandilt koju.
lihtsalt pole sõnu.
mul pole kunagi nii palju jõudu olnud. praegu küll üleväsinud kapsas, aga samas hot olin-terve-öö-üleval-look. oli väärt, et seda bändi laivis näha :))

üldse oli õnne iceland airwaves'il hästi palju uut muusikat avastada ja ilmselt hakkan jõudumööda siin jagama ka. Grisalappalisa tähendab tõlkes "seajalgadega Lisat" ja tegemist on.. täiesti haige asjaga. olin esimest korda elus kontserdil, kus oli reaalselt ohtlik esimestes ridades olla. inimesed tantsisid oimetuks, keegi lendas isegi summast välja. rohkearvuliselt crowd jumpe. Gunnar on ühtlasi ka meie kirjandusprojekti osaline, väga huvitav oli näha teda päeval väga vaiksena loengutes ja juturingis ning õhtul põhimõtteliselt vähe intensiivse david bowiena.

põhimõtteliselt päeva täna ei olnud, see kulus Reykjavik-Stockholm-Tallinn-Tartu-Võru alla, sest mis see üks tunnine ots veel ära ei ole. tagasilennul oli Nordica lennukis ka Müürilehte saada. kui äge!

ah okei üleväsimus litib








6. nov 2018

mõtted kettalt

jah, jõudis minuni ka see artikkel: Mihkel Kunnuse "Maavanaema surma ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine".

hea lugemine. nostalgiline ja valus ja mõtlemapanev. naljakas ka. ühes kohas käisid küll judinad üle, seal, kus autor kirjeldab (õpetaja)koolituse õpiväljundit. Õppija teab, mis on maine, kuvand ja bränd, kuidas need kujunevad ja kuidas isikubrändi teadlikult kujundada. mida kuradit?? mind haarab õõvaõud, kui kujutan ette, et täiskasvanud inimesed tegelevad sellise jura tootmisega. et on mingi inimese ema või isa näiteks, kes teeb isikubrändi koolitust. kelle töö on öelda kellelegi, et on väga oluline, kuidas te end teistele inimestele näitate, ja siis need inimesed panevad auru juurde, ja see aur kulub kõik näitamise peale. ja juurdlemine ja objektiivne hindamine, et kuidas ma siis näitasin. et see on mingi teema üldse tänasel päeval. kui niigi inimestel on probleeme liigsete filtritega ja minnakse hulluks ja ärevaks oma fiktiivsete kaksikelude elamisega. aga lapsed ju ei lähe igast pasaga kaasa. lapsed saavad ju aru. kuidas isikubrändi koolitaja laps saab hakkama oma vanematega koos elamisega??


guugeldasin "isikubränd". üks tulemustest siin.
küsimus: kuidas mitte oma isikubrändi kujundada? (tahaks vastata - just niimoodi. ära kujunda. heh eesti keel on naljakas, minu meelest see küsimus juba nii veidralt koostatud)
esimene punkt: ära ole võlts - ole autentne.

???

sorri ma ei saa seda tõsiselt võtta lihtsalt 

mõtlesin enda vanaema(de) peale. kumbagi enam ei ole, üht 10 aastat - teda me kusjuures kutsusime maavanaemaks - ja teine lahkus kaks talve tagasi. et kuidas nendega rääkida mainest, kuvandist ja brändist. näiteks minu linnavanaemaga (kui Võru kohta saab linn öelda), kel on olnud kõvasti taipu, jõudu ja huumorimeelt. oli teine lausa elav laulik, mõtles kogu aeg mingeid salme ja nalju välja. tema maine, kuvand ja bränd oli see, et ta oli tema. tema nimi oli Vengi. tuletatud kuidagi läti Evangelijast.

...

üleüldse mulle tundub, et varem perekonnad hoidsid üksteist rohkem. ma võin ka eksida, äkki hoitakse samamoodi. loomulikult vanemaks saamisega tuleb see taju, et "ma polegi nii nende karjas enam" või lihtsalt kogu see maailma nägemine, mis tuleb isemõtlevaks saamise ja mitte peakulbistsõltumisega.

aga need erinevad elud ikkagi tänases maailmas, mida kunagi varem pole nii intensiivselt olnud. digitaalia vs analoogia. mäletan, et esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga oli rate.ee. muig. ja kui suure põnevusega ma jälgisin, kuidas vanemad sugulased oma kontosid haldasid ja pilte üles laadisid. pildikirjeldus oli hoolikalt läbimõeldud. siis pidi ootama, millal administraatorid selle heaks kiidavad.

(mõelda, kui palju võimu neil oli!)

laps ikka selle pealt õpib, kuidas luua mainet, kuvandit ja brändi.
täiesti ausalt - sotsiaalmeediasse mingi pildi üles panemine on ikka veel big deal. tahad ikka seda kõige ilusamat panna. kõik näevad seda. mida ma selle juurde kirjutan? või ei kirjuta üldse, on diibim? et nagu jääb mulje, et ma ei hooli nii palju? et nagu ma meeldin inimestele rohkem, kui on mulje, et ma ei hooli? keegi mõtleb, et uu nii cool, ta ei hooli! ja siis hakkavad laigid voolama ja siis sa näed seda notificationit ja su aju on nagu oh yeah baby

mu instinktid on veel alles. kui ma näeks kõrvalt inimest, kes paneb seda pilti üles. näiteks ennast näeks kõrvalt. ja süvenenult istub oma toas ja valmistab seda hetke ette, kui pilt üles läheb. no suht naljakas ikka. et kus see inimene siin on? kus on Vengi, kes oma abivalmiduse ja erksusega minu lapsepõlve nii turvaliseks muutis. et mis need teemad üldse on, millega me peame praegu tegelema. et peame?

huvitav, et kuidas see, kuidas ma teisi inimesi näen, nende käitumist tõlgendan jne on seotud sotsiaalmeedia tarbimisega? et ma ootan vb mingitelt inimestelt midagi, mida sealt ei tule. ootan midagi mustvalget. et näen mingeid suhteid kõrvalt, näen parimaid sõpru kohtumas välismaal kellegi juures, kes läks sinna kooli. ja kuidas nad hoiavad ja armastavad. inimesed teevad nii. et muudkui teised. aga üldiselt on ju väga pohhui ja kõik võivad teha, mida nad tahavad??

ma tean, et mu instinktid ja algelemendid on veel alles, aga suur osa minust (meist kõigist) on läinud kaasa selle must-valgega. et kõik lihtsalt ongi lihtne ja kuvatav ja nii ongi. mingi kibestumus, mis ei ole seotud ainult minevikuga - et igatsed taga mingeid häid aegu, mis olid - aga igatsed ka taga mingeid teiste inimeste näiliselt imelisi suhteid. sest suhted on nii olulised. jaa, näen, et minud töö(d) muudab mind suhtlejana ja usaldajana palju ja seda on tore näha.

vaatasin praegu rate.ee-sse huvi pärast. hetkel online 193 inimest. mis maailm seal veel on? inimesed panevad kümneid üksteisele, sebok käib täistuuridel. see lehekülg pole ka väliselt üldse muutunud. nagu oleks ikka veel 2006.

tunnen mõnikord, kui võltsilt ma käitun. miks? tahan oma mainet või brändi kuidagi hoida?

vaat nende möödunud sajandi jooksul titest täiskasvanuks ja edasi saanud inimestega - maa- ja linnavanaemade, onude ja tädidega - on vist see asi, et neil ei olnud eriti mingit filtrit. neil oligi ainult üks elu - väljaspool digitaalsust. nad ei ajanud end segadusse kahe maailma vahel jagamisega. ütlesin eile oma emale, et ma olen sotsiaalmeediasõltlane ja plaanin uuest aastast koduse interneti läbi lõigata. et kui on vaja tööd teha või midagi olulist ajada, saab ju läpakaga 100 meetri kaugusele kohvikusse wifivõrku minna. et mu internetis olemise aeg oleks pisut reguleeritum, sest ma ei taha ennast kodus olles - väga olulise puhkuse ajal - niimoodi jagada. tahaks jälle hommikul välja puhanud olla.

see video on ka sotsiaalmeedias kulutulena levinud. aga ikka soovitan vaadata kordi 2 3 4.


too many kids don't know how to form deep meaningful relationships.
so when significant stress starts to show, they're not turning to a person, they're turning to a device, they're turning to social media - things that offer temporary relief.
järjest rohkem tunnen seda võõristust, et aga võib-olla ma ei taha. võib-olla ma ei taha nii palju kulutada aega sellele, mis ei ole tõeline. mis on maine, kuvand ja bränd. mis on paraku pöördumatult oluline praegusel ajal elades. näiteks info ürituste toimumise kohta saangi põhiliselt teada FB kaudu. samas kui vabastav oleks elada ilma neid asju teadmata. et ma ei tea, millest ma ilma jään. et suudaks jälle keskenduda raamatute lugemisele ja kirjutamisele ja millegi ekraanivälise nautimisele. eile hommikul 3h kestnud Katariina puude ladumine oli ka väga tore sotsiaalne üritus, aga ma kahjuks ühe sületäiega jännates jätsin oma väikese sõrme kahe halu vahele ja käitub teine veel tänagi imelikult. midagi on seal valesti, juba paanitsesin ette ka, et ei saa ehk enam normaalselt pilli mängida. aga eks näis.

täna öösel pealinna sõit. varavalges Reykjavikki lend - vahemaandumisega Kopenhaagenis - ja küllap ma sealt saan mingi värskeõhumürgituse. Drop the mic projekt, milles osalen, toimub samal ajal Iceland Air Waves'iga ning saame selle festivali priipääsme. esinejate valik on täiesti ulmeline. projekti enda plaan ka kõiksugu põnevaid kohtumisi täis. ootan põnevusega.

enne veel võitlen pealetükkiva köhaga.

3. nov 2018

26.10-02.11

vaatan, kuidas mu nägu imeb meigi sisse.

tsiteerides Pihli: amps!

Anu plaadiesikas oli nauditav, tänu monitoridele kuulsin isegi ennast (wowowow).
albumit kuula siin. (träkk 8 vist mu lemmikgruuv. a sellepärast ka lihtsalt et enda kohta päris normi soologa hakkama saand)

siis avastasin näiteks, et tegin kogu eelmise nädalavahetuse tööd. et pole tõesti nädala sees veel piisavalt? mõte töö üleküllusest pressib järjest tugevamalt pinnale. täna näiteks ei jõudnud eriti süüa, läksin inimeste peale närvi ja jalg hakkas ka valutama. kaotan töökoha võtmeid ära kogu aeg (praegu näiteks ei tea ka, kus nad on). kokkulangevus? jah, langen kokku.

bändimõtteid mõlgutan, aga olen vist täpselt nii kaugel, et jätan pühapäevase esimese lilleliigutamise ära - sensiis kitarristiga väike ühisnokkimine - rip see, sest ma kardan et ma lihtsalt olen nii väss pärast ja mahuks ainult mingi tund aega seda teha. vaadake, see on vastutustundlik planeerimine!!

ei põhjusta probleeme!


Tartu tantsuklubi oli sel nädalal üks korralik möll, põhjused:
1) kaisa pani sirged püksid jalga
2) kaisa pani tumeda (kõige tumedama lilla, tänks Kadi) huulepulga
3) kaisa kandis mõlemad välja

muig, teadagi oli lihtsalt tegemist üle mõistuse toreda seltskonna ja hullude muusikutega - kell 20.30 oli juba paras pidu käimas. sotsiaalne üritus. tuttavad näod, tantsud, klaveri freesimine ja leedu tantsu peale "Tartu marsi" ja "Aisakella" mängimine, sest ma võin ka nalja osata teha onju mitte ainult lõõtsadega mehed

eile nägin siiraid (veic värisevate kätega [agaveicvõbionokei]) uusi kujusid luulelaval. inspireeriv. Tarslämmil on tore, aga kummaline käia natuke, sest alati on seal paar gruppi tudengeid (ja ma ei tuvasta, kas need on alati needsamad tudengid, tarslämmi kogudus) ja siis nad vaatavad otsa ja mu aju ütleb "kasmepeaksteretama". ja siis toimub selline semi-noogutus. aga huvitav meenutada, et seal Vilde ja Vine saalis aasta eest oli veel selline õõ-kuidas-istun-astun, aga nüüd juba üsna kodune. pro tip: koduseid kohti peab korjama, sest kodu pole alati käepärast võtta.

ja pärast miski rahutus ja kojujõudmine väga soojas Tartus.
inimesed teevad oma inimeste asju ja avastan seeläbi et olen ka inimene ja siis ei mahu rõõm ära ju.

+ Evelin õpetas, kuidas kõrvaga plaksu teha (väga hull, selgeks ei saanud). maailm on üks kirju paik.






27. okt 2018

*

et kas sa saad kunagi millekski päriselt valmis olla.

?

et milles see muutus nüüd seisneb, kui oled olnud kogu aeg seesama, mis praegugi. et kogu aeg on kestnud üks hetk, mis kestab ka praegu. et lihtsalt on.. erinev tuju?

kui kuulen tuttavaid helisid, mäletan, kus olin aastal 2013 - ja helid, mis olid nii valusad ja armsad, meenutavad seda. laulud on alati andmekandjad olnud. aga ikka soe kollane, puidune, vaibane ja tekine tunne. kuigi oli üks teine Kaisa. samas suunas, aga sordiini all.


ja kui praegu peksan aedikut puruks, siis olen graatsia ise.




17. okt 2018

villased rajad

ilus päev!
homme sõidan šotti ja mõtlen juba neljandat korda, et kui sealt tagasi tulen, on kodulinnas kõik juba raagus.

igal juhul ma ärgitan teid kõiki Noortebändi lehel oma huvi üles näitama ja hääletama Pihlap.uude poolt. nende lüürika ja üleüldine vibe võlub mind väga ja võib-olla te üldse ei tea, et selline bänd olemas on..

1) mine siia lingile
2) kliki süda Pihlap.uude poolt (ja pöidlaküünele klikkides saab ka üht lugu kuulata!)
3) naudi sügispäeva

16. okt 2018

ära anna oma loole püramiidides unustust / stardipauk lastud kuklasse

tere tulemast pardale
miks te kardate??

tere tulemast pardale
miks te kardate??


iga kord kuulates tuleb uus asi pinnale.

kontserdist. noh kontserdist. mmm.
igasuguseid tundeid tunnen ikka veel. olen üleni hõõrdunud ja tundlik nahk, sain nii suure šoki vist, et selle kontserdi ära tegin, et ma ütlesin enda huultega enda häälega mingeid asju välja, et teised inimesed olid toas, et minu elus olnud ja olevad inimesed kuulasid ja mul oli kogu aeg küsimus: kas mul peaks olema piinlik. kas mul peaks olema piinlik.

sest see on lihasmälu, sest see on avalik eneseväljendus, sest see on suhtlus ja ma olen liiga suure osa elust tundnud, et ma pole väärt, et ma pole teistega võrdne, et minu mõtted on midagi, mida peaks häbenema, et minu väljendus on midagi, mida peaks tagasi hoidma, seega mul lihtsalt närvisüsteem ei saa aru, et ma tegin midagi ise ja inimestele suht läks korda tegelt ..

aga kuradile, kuradile.
mingid inimesed on mu elu küljes ja mul on lausa hirm, et kui kauaks nad sinna jäävad, kuidas ma ei suuda jätkuvalt lahti lasta inimestest, kes on mu kehasoppi sööbinud - võib-olla siis polegi vaja, võib-olla see on mu saatus, ma ei tea. eluülesanne. mingid lootused ja samas kui näed silmast silma ja tuleb jutuks, siis on liiga lihtne. siis on 2+2 ja saad aru kui absurdne see maailm on. et mõtlen jälle kellelegi midagi rohkem külge. et ma olen expansion packidest üleujutatud, olen kleepinud kogemused ja hirmud ja ettekujutused enda külge, olen kõndiv kärbsepaber, laperdan ja korjan võilillekarvu ja tammelehti ja upun hinnangutesse. ütlen endale, et ma pean õppima taandama. ometigi saan olla ainult mina ja sina ainult sina. aga äkki mu looming saab mind paremaks muuta. ja kumb on tähtsam. kas tahan, et ta muudaks mind paremaks. või tahaksin muuta seda, mis mind ümbritseb. ja kas pole see üks ja seesama?

Gerli saatis kontserdist pilte ja läbi tema kaamerasilma oleks see justkui mingi teine üritus olnud.













"ehk ma olen su elu jaoks mõttetu mutrike ja kui need read lõppevad, mõistan, et oled mulle võrdselt tähtsusetu".

12. okt 2018

nokkijad

ahhh, ma ei tea, misse on. tavastress vist hakkab peale tulema, aju tahab mingeid kirju nähes välja lülituda, telefon kukkus täna TÜ peahoone aud 232 trepist alla, põrgates igal astmel - päris kaunis vaatepilt oli. a selle tulemusel (kui sim-kaardi, aku ja tagumise kaane tagasi peale panin) saabus jälle mingi 8 sõnumit, mis viimastel päevadel polnud laekunud. nüüd võib loota, et töötab laitmatult. või peab ikka uue telefoni ostmisele mõtlema.
olen uskumatult kiindunud oma qwerty-klaviatuuriga Nokiasse Asha 200 (kahtesatttta) ning arvan jätkuvalt, et olen kõige kiirem sõnumitrükkija Lõuna-Eestis.

a kui need sõnumid kohale ei lähe, siis vist pole vahet..

igaljuhul lemmik on see, kui lähed oma kontserdiplakateid trükist tooma ja siis saad veel möliseda, et miks varem ei tulnud järgi, näete, tellimus juba tuli 3. oktoobril. a siis kui andsin mõista, et ma ei saanud mingit vastust, kas tellimus üldse saadi kätte või kas see meiliaadress üldse toimib - siis öeldi et "teate, minu kirjad lähevad vahepeal inimestel spammi (hääldatud mit keinem umlaut)". no ja minu jalad lähevad vahepeal inimeste persse, kes tohhhutult armastavad teisi inimesi süüdistada ja teha seda nii veenvalt, et halb hakkab

siis naerata ja täna ja lahku.

ühesõnaga kõik on minu süü, ohvrirollikaisa@hotmail.com.
lõõpida võiks veel. igast teemadel. ostsin impulsiivselt eile ühe naisteajakirja ja nüüd jõllitan seda suletult suleteki peal. internetisõltuvusest pole veel vabanenud, aga vähemalt natuke kontserdiproovi tegin täna ja väljendasin ennast inimestele otse.. kui see trükitädi välja arvata. õõõõõõõõh nii tahaks tagasi sellesse hetke minna ja teisiti käituda ja rahulolematust otsesemalt väljendada aga. ei enam.

tulge kontserdile tulge kontserdile juba laupäeval!! kell 19 FH 451 Kastani 42!!