6. sept 2021

tarkusePÄEV

esimene päev üliõpilasena tallinnas ja muljed on ohtrad. muidugi juhtub kohe palju põnevaid asju ka, nt minu ihusilmade all toimub trammi elustamine. ja siis see loomulik karisma, mis sunnib mind igas olukorras pigem olema valmis pensionäridega suhtlema ja vaat et ise vestlustki alustama (kui keegi mulle kasvõi korra silma vaatab) tegi oma harilikku asja jälle. ehk siis - vaatan mina vasakule, jap, tramm on tulemas. olen valmis paari sekundi pärast pardale astuma. aga... sõiduk ei jõua ette. vaatan siis uuesti vasakule: tramm täpselt sama koha peal. midagi häda. nojah. ootan kultuurisündmust peatuses, hakatakse seal siis nihelema ja püsti-istuli-siblitama. minu kõrval samuti üks vanem daam tõuseb. manan juba oma uudishimuliksõbraliku näo, kui tramm libiseb ohutuledega peatusesse, inimesed näpivad ukseavamisenuppe, aga uksed ei avane. daam minu kõrval hurjutab trammijuhti: NO TA VÕIKS Ju ÖELDA, KuI KAuA TA KAVATSEB SIIN MÖKuTADA!!! kohkusin veidi ja mõtsin ok siin veidi hardkoor pensionärid kes karastunud tihedas liikluses ja karges meretuules

-----

sellise lõigu kirjutasin 1. septembril valmis. täna on see tunne. et. 1,5 h und on selgelt liiga vähe, aga mingi hea tunde pealt liigun edasi. tallinn on veider kontseptsioon jätkuvalt. pole valesti või halvasti midagi. natuke ei žongleeri kohustusi ära, nädalavahetused täis ja täis. aga kõik on täiesti suurepärane. täitsa mina on olla! eriti pärast (akustilise!) tõukeka pealinna toomist. vuran mööda punaseid rattateid ja olen äärmiselt märgatud. marvan.

4. aug 2021

kui kerge on kerge süda

kui raske on raske

?? 

suured ja väiksed pilved ja üks käsi sealt pilvevahu vahelt, mis õrritab nõudepesuga. ja ma järgnen. ja hakkan küürima suuri ja väikseid kausse. 
olmet niigi kaua juba edasi lükatud, lähme vaatame otsa talle

28. juuli 2021

kõik on

unenägudes jätkuvad igasugused laagrisituatsioonid, öised kondamised. kõige enam vist magala. inimesed magamas põrandal. põrand on täis matte ja madratseid. võib sellega ära harjuda. pealegi on juuli. millal siis veel? novembris oleks imelik säärast und näha.

üldse unest. uni on nii müstiline. olen jälle tartu-kodus ja absoluutselt ei suuda siin ärgata. magama jääda jaa. viimasel kahel ööl enne und käinud hurda pargis. tiigi tiigis on üks purskkaev ja see on väga hurmav, nimelt näeb see puhkeasendis välja nagu mingi ufolaev. ja ta sobib sinna tiiki väga hästi. peegelduses ujus nii eile kui üleeile üks part - ehk oli see sama part. ootasin, et ta ujuks selg ees, see oli veel sellest õhtust puudu. plap plap plap

viljandi pärimusmuusika festival sai läbi, see oli oodatav - et see läbi saab. aga süda jäi sinna. sain ise nii palju laval olla ja tunda, et see on õige, et energiavahetus toimub ja et ma lihtsalt naudin. ja et ma lihtsalt võingi klaverit mängida. ja kõige enam vist see, et mul olid silmad ja süda nii lahti, et ma ei kartnud kedagi ega midagi, et ma pigem eeldasin head. mustrid murduvad. ja nii mu kõrvad aina tõusid ja täitusid veniva ja kummise tänutundega. aga pigem üllatusega ka. sest ma sain kogu aeg nii palju head tagasisidet - ja ma isegi ei liialda. kogu aeg. inimestelt, kellele ma varem ei julenud äkki otsa vaadata ka. jaa, ma saan aru, et need on tegelikult täitsa tavalised inimesed, aga lihtsalt ma sageli olen kiiresti ennast sulgenud sellistele võimalikele encounteritele.
ja teine saavutus - olla neli päeva järjest nii kohal. ma tõesti vist pole seda teinud tükk aega. aga keskkond oli soodne. pühapäeva esimese poole taktika oli lihtsalt tantsida nii palju, kui saab - et ei tunneks väsimust 2-tunnisest ööunest. aga seda väsimust ei tulnudki, kartsin mari kalkuni kontserdil ära vajuda, aga ta hoidis nii kaunilt lõa otsas, valasin jälle esireas pisaraid.

mm. milline värske õhu tunne. saaks seda nüüd kuidagi tartus ka kultiveerida. üle pika aja on siin korteris mingi seismise tunne. ilmselt on vaja koristada ja mööblit ümber tõsta. olmelised teod. aga suvel tahaks ju kogu aeg jooksus olla. ja õues. miskipärast.

raadiost ütles, et koroonanumbrid jälle tõusevad. küllalt hirmutav. aga vb see on alles mingi asja algus, millega peabki nüüd ära harjuma.




22. juuni 2021

tähelepanu sitt läks

 toeta ennast toeta ennast toeta ennast toeta ennast toeta ennast toeta ennast toeta ennast toeta ennast toeta ennast



miks nagu möödakommunikatsioon. miks see olemas on.
ma ei saa nkn ennast kellelegi näidata mingist täissiirast küljest, mis põhjustab isegi palju sitta, miks siis veel on olemas see, et pärast eksimist on loll tunne?? 

21. mai 2021

 hommikud on ära jäänud. ja jäävad veelgi ilmselt. uni uni uni tahab mind kaugemale kanda. absoluutselt unekeskne aeg. enne poolt 12 ei ole mingit tahtmist tõusta.

vaatasin ka siis eile eurovisiooni... ja päris mitu mõtet sõnastust pähe 

1) videokvaliteet on liiga hea (ja mul pole isegi oled/eiole telekat!), nagu reaalselt kuidagi valesti on midagi selles, et ma näen piirjooni ja värve nii erksalt ja teravalt. (öää sest vanasti ju, ee, mm, oli teisiti)
2) tõlked on tegelt... suht üle jala tehtud :D:D (nt bulgaaria laulus oli üks mõte täiesti valesti tõlgitud - growing up is getting old = suureks kasvamine on vananemine :D :D :D :D:D:D:DDDDDDDDD) 
3) imelik on näha teleshows interneticontenti reklaami - ehk siis nad hakkavad mingit intekat näitama ja siis ütlevad, et vaadake meie veebilehel see intekas lõpuni
4) uku laul polnud niivõinaa minu maitsele muusika, aga nende juurdelauldud jooksudega rikuti asi veel rohkem ära. laul väga täis vokaali, null hetke tasakaalustamiseks. ühtlasi minu jaoks ikkagi see "vokaal fonogrammis lubatud" teema on veits imelik, ma näen, et solist võtab hetke ja vaatab kaugusse, aga samal ajal kõlab tema lauldud takt - ja mixis väga esil
5) OKEI KAS ME VÕIME RÄÄKIDA ŠVEITSIST laulja aurab samal ajal Marc Almondi, Robert Smithi ja Morrissey vaibe. samal ajal lihtsalt ideaalne vokaalikontroll. ja lavakujundus reaalselt sobib laulu ja lauljaga. ja - laul sobib lauljale! mida kombot.
6) tegelt võiks järgmisel aastal saata eurovisioonile Marko Reikopi

suur kastanipuu on akna taga täiesti märkamatult lehte läinud. väga lehte. ja muid olmelisi tähelepanekuid ka: toa loomulik soov on minna sassi. muidu ju ei läheks? 

28. märts 2021

lambi

 kui ma kuskil loen väljendit "reaching out for help", siis suht piltlikult see kangastubki mulle nii - olen kuskil, käsi pikas. tavaliselt käsi pikas kõrgele üles, ise vööni vesiliivas või muus taolises. aga kelle poole siis see käsi sirutub? 

ega vahet ei olegi, selline üldine hädakisa ehk illustreerib seda. nii raske on paraneda mineviku mustritest. ja ongi, kaks sammu edasi ja üks tagasi kogu aeg. ma tean, et olen tohutult privilegeeritud, et mul on nii palju, mille eest tänulik olla (olen ka). et mul on võimalik oma vaimse tervise eest hoolt kanda professionaali abiga. aga ometigi ma märkan, kuidas ma võtan oma vanemate toksilisi mustreid endaga kaasa ja ma ei soovi seda. peab nii-nii teadlikult tööd tegema. 

lähisuhted. töösuhted. igasugune kontakt teiste inimestega ja välgukiirusel ma olen mingis lapsepõlve kogemuses, ebaturvalises olekus. ma tahan minna kuhugi viljandi ringristmikust edasi  v a l d a,  kus on suur põld vms tükk porist maad. et maandada. soovin, et see kõik oleks nii lihtne. soovin, et põlvkondade vahel oleks kombeks ja tavaline jagada koogiretseptide ja "kuidas-riietelt-plekke-välja-saada"-teadmiste kõrval ka tööriistu vaimse tervisega tegelemiseks. kui väga ka ei sooviks, siis kiireid lahendusi ei ole üldse. mõni päev on jumala okei. aga praegu olen kuskil oru põhjas omadega. ja kuidas ma selle peale vaatan - tegelikult hästi, seal on väga õpetlik olla. kui nii palju haiget ei teeks kõigi hirmudega silmitsi seismine. nende hirmude endale tunnistamine. mingite fantaasiate ja unelmate räige blokkimine ja ka nende kartmine, tegelikult. miks üldse oma teadvust teadlikult blokeerida, miks vältida nii loomulikke asju, mis võiksid hoopis aidata hirme vabastada. või kuidagi end teisiti mõista. noh. eks mingiks hetkeks viskab enda mõistatamine jms kopa ette ka ja läheb jälle automaatpiloodi peale. aga samal ajal teevad needsamad hirmud ja mustrid ajukeldris trenni. pumpavad.

kusjuures füüsiline treening tõesti on palju abi pakkunud. pumpan kodus. jah, ma ei häbene seda ka enam. mingi tohutu vaimne blokk on olnud füüsilise treeningu teemal terve elu, kuna lapsepõlves oli null positiivset kogemust spordis. post-soveti võistlemise ja kitsehüppe vaib, issand jumal, ma olen seda siin blogis küllalt kajastanud. täiega vabastav on nüüd teha trenni, mis endale meeldib. natuke endorfiine kõrvale panna, mitmeks päevaks jagub. lihaste arendamine on ka samm-sammhaaval tegevus, miks siis oma käitumismustrite muutmise pärast muretsen? miks mulle ei tundu loogiline, et need ka aega võtavad? reaalselt aastaid. jõuan jälle järeldusele, et me elame nii kiirete ja lihtsate lahenduste ajas. et nii ootuspärane on seista silmitsi probleemiga, siis guugeldada vastus ja siis teha.

aga kõigest hoolimata nagu ma näen päris palju lootust. lihtsalt nii kuradi magus on istuda selles haletsuse loigus vahel, kuigi tundub et sellest haletsuse loigust eraldub üks teine loik, kus ma juba kah istumas käin - ehk on see mingi tarkuse loik, mis pole kuidagi nii positiivse ja kiiduväärse ja tublitüdruk konnotatsiooniga nagu varem. elutarkus? enda haldamise võime? egost eraldumise jõud? istun iseenda pea kohal pilve sees ja sülitan sealt loigu sisse. tilk tilga haaval. mõnikord lendab mõni hammas ka kaasa. see covidi pask jms on väga soodne aeg oma sisemise lapsega tegelemiseks. sest sa näed teda igal pool. sest sa oled tegelikult päris palju kohal, või vähemalt leiad tõenäosusi kohal olemiseks, isegi kui sa pole kohal. ma suudan päris sageli oma emotsioonidest või mälestustest kõrvale astuda ja olla endale hea lapsevanem ise selles hetkes. suudan täita enda vajadusi. aga kurbuses või kaootilisuses on mingi nostalgia või turvatunne. mida võib ka kogeda, võib vabalt lihtsalt istuda ja kurb olla. aeg-ajalt. eriti kui seda pole lastud varem teha. aga kuidas seletada oma lähedastele, et "oota ma ei saa praegu, ma olen kurb". äkki isegi tahan nutta. kuidas teha selgeks, et see pole üldse nendega seotud, et mind pole tarvis lohutada, et ma niiväga janunen selle üksi kurbuse kogemise järele. sest ma tean, et ma oskan teistmoodi kogeda nüüd, et ma ei lähe ohvrirolli kohe, et ma lihtsalt nagu olen seal olemas ja lohutan iseennast. 

üksindus on suht hea praktiline variant.

siis teine asi. (nagu see eelnev oleks olnud kõik üks asi :DDD)
suur what if. mis siis, kui kõik, mis ma eelnevalt olen teinud või olnud on lihtsalt mingi konstrueeritud asi. et selles on vähe mind ennast, kuna ma pole end väga tundnudki, kuna ma olen nii tugevalt oma reaktsioonide ja ego mõju all. sest ma pole suutnud traumasid sõnastada, sest ma olen olnud mingi perfektsionismi ja õigluse ori, nagu reaalselt - kui palju ma vaidlen viimasel ajal inimestega nii, et ma poole vaidluse pealt saan aru, kui rumal see on. lihtsalt tahax vaielda. see hirm, et oot, ma pean ikkagi võitma, sest siis ma kuidagi kehtestan ennast. nui faking neljateistkümneks. ma pean nö võitma. isegi kui vaidlused ei ole sageli algatatud mingi vaidlusena, kui ma tekitan ise väikestest asjadest vaidlused. see on järjekordne märk sellest, et mu sisemine laps on suure stressi all, et ta on reaktiivne, et ta vajab mind.

ja ma pean talle olemas olema. nii väga pean.

ma saan ise ka aru, mis veidraid maske ma ette panen. nagu täiega jäljendan seda, mida lapsepõlves näinud olen. konflikti vältimine iga hinna eest. enda vajaduste alla surumine. impulsiivne koristamine, kui tunnen end kurvalt või halvasti (mis värk nagu SELLEGA on? tegelikult päris levinud toimetulekuviis). ja nii edasi. ja nii edasi. ja nii edasi. tegelikult väga ilus vaatepilt, nii palju võimalusi arenemiseks, nii palju asju, mida märgata, erinevaid viise, kuidas sisemise lapse haavadele tähelepanu pöörata, talle olemas olla. 

aga nii palju tähelepanu kõrvalejuhtivaid tegureid on. näiteks sotsiaalmeedia, mille sõltuvusega ma nii kaua juba maadelnud olen ja suht okeilt läheb, on olnud paremaid hetki, aga nutitelefonist loobumine oli ikka väga hea otsus. nagu kõige praktilisemas mõttes. sellesmõttes on ka väga kodune ja nostalgiline jälle blogi juurde tagasi pöörduda, sest siin saab pohhuilt tekstimassiivi kütta. mulle isegi meeldib see bloggeri perversselt kangekaelne hall taust tekstikasti ümber. nagu nii hea lihtsalt. keskendumine lvl 81.

mida ma siis soovin. ma sooviksin nii väga kirjutada. rohkem kirjutada, isegi mitte ei pea ma silmas muusika kirjutamist, aga just teksti kirjutamist. ja lugemine toidab seda panka nii hästi. ja mul tekib enne lugemist juba sageli mingi ärevus, et ma kardan, et ma ei suuda keskenduda. mul reaalselt piinlik enda ees. ma kardan seda piinlikkust tunda. 

mida ma veel kardan. no kõige rohkem kardan seda, et nüüd, kui ma tean, et ma pole peast segi - et need impulsiivsed koristushäired jms on puhtalt lapsepõlves nähtud mustrite jäljendus ja täiesti seletatav nähtus - nüüd ma lihtsalt kardan, et mul pole piisavalt jõudu ja järjepidevust sellega võidelda. sest mmmm love that dependence/incompetence schema. (ja muidugi on ka see kirjutamise hirm jms sellega tugevalt seotud, see on nagu top1 skeem mis minusse juurdunud.)

niisiis. kuidas nagu mitte samastada kõiki neid skeeme iseendaga? nagu iseenda isikuga. et ma ei ole oma puuduste kogum lihtsalt. 
mõnel päeval tuleb see suht hästi välja. mõnel päeval jälle mitte. ma ei saa alati aru, millal ma ennast alla surun, ma ei saa hästi aru, millal ma neid maske topin (sest see on suht uus nähtus). (loomulikult uus nähtus, sest üksi elades ei pruugi nii lähedalt end kellelegi sõpradest üldse näidatagi, aga suhtes on suht lihtne displeijjjida midagi muud, sest naguuu tahad end kaitsta ebameeldivate tunnete eest - tahad end kaitsta hüljatuse või mittemõistmise eest, mida lapsepõlves stx kogesid).
aga suht kaine tegelt on mõelda, et.... it is what it is. 
ma ei saa sellest kunagi lõplikult lahti, niisiis ma pean selle sitakoormaga tegelema. ja tegelen ka, ja õnnestub ka manageerida seda sõnnikut, õnnestub ka hallata seda pasakest. mm kui hea on erinevat roojasõnavara nautida, mmm, kas juba tunned sitalaotamise haisu, näed põldu, näed päikest, mmm magus sõit

lisaks üks huvitav asi: füüsilised aistingud. nt ma ei teadnud, et ärevuse juurde kuulub see füüsiline pool. et kõht tõmbab krampi, et rinnus raske tunne jms jms. ja need kunagised kuuma/iiveldusehood. ma legit arvasin üksvahe, et mul on südameprobleemid. ofc ema lükkas mingeid rohtusid ka peale. loomulikult olid need kehalised aistingud ja raske-hingata + pearingluse tunne seotud hoopis millegi muuga. õnneks neid nii hullult enam pole olnud, ptüiptüiptüi. aga eks ma olengi tähelepanu väljast sisse toonud.

tegelt ülikõva, et elan sellisel ajal, kus on päris palju informatsiooni kättesaadav, päris palju tööriistu leitav, päris palju raamatuid, mis aitavad endaga toime tulla. parim asi, mida inimesed saavad teha, on traumaga tegeleda. ja blinn kui blokeeritud võivad need asjad olla. 

natuke praktilisema poole juurde tulles - uus stutt on lahe, kolisime kraami sisse, juba lasin häiresse ka täna kogemata, aga sain signa maha võetud #automaatnesignapärastmingitkellaaega. soovin seal hästi palju tegeleda kirjutamisega nii, et ma ei mõtleks kogu aeg selle peale, missugust kriitikat võib saada mu kirjutatu, missuguseid hinnanguid, et see kõik on nii big deal üldse. tahaksin julgem olla, tahaksin lihtsalt julgeda kirjutada.

täiesti naudin juba seda haavatavat olekut. nagu okei on selle sees olla. pole aktiivselt kurb, emotsioonid on ära käinud, olen distantseerinud end triggeritest.
unegraafik on perses aga mis siis. pole praegu minu asi end sellepärast veel rohkem kritiseerida. ma ei viitsi nii täiuslik olla, nagu ma vahepeal tahtsin ja isegi viitsisin. ja jällegi. see normaalse ööpäevarütmi konstruktsioon. nagu sel on palju häid külgi. aga vahel lappab ikka ära. ja las lappab. las ma olen kandiline anum, las ma olen ümar anum, las ma olen vett täis, las ma olen täiesti tühi ja kuiv. peaasi et olen.


10. märts 2021

ohh


kui raske on teha koostööd. kui lihtne on tõlgendada asju enda mätta otsast, reaktsioone-läbirääkimisi karta karta karta. ja mida rohkem osapooli (osakolmandikke?? osaneljandikke??) ühe või teise küsimusega seotud on, seda segasemaks lähevad jõujooned ja otsused minu peas. see vist on ja jääb (?) asjaks, mis mind kõige rohkem üllatab. tundub lihtne ajada nägu virilaks ja otsustada, et need suhtlemise/juhtimise/koostöö-teemalised eneseabiraamatud töötavad nendel inimestel, kelle emotsionaalse intelligentsuse stardipakett on juba kuidagi tunnetuslikult teistsugune: võidab see, kel on kõige rohkem turvalisi kogemusi, korduva praktika käigus kindlalt kätte õpitud kindlustunne. aga reaalsus on ju see, et igaüks teeb, mis oskab, ja vastavalt sellele kas naudib oma elu või mitte. kannatusi on mõlemas variandis niikuinii küllaga. #filosoofiaminutid

kasvan ja elan ja tunnen oma maiseid rõõme, näiteks seda, et vist olen mingis eelisseisus, et eile välja tõmmatud tarkusehamba haav mulle täna mingit valu ei teegi (ptüiptüiptüi), viimase valuvaigisti võtsin eile õhtul. aga kindluse mõttes olen toidulauda ühekülgsena hoidnud: vedelad asjad, pudingud, kodujuust, toasoe kohuke (suht hea bändinimi), smuutisõõmud... jah, magusatest asjadest hakkab rõve. alternatiiv: salvesti köögiviljapüreesupp. suht halb oli :(( muidugi oleks tark siis panustada ise supikeetmisesse toorainest - aga dramaatiline hambataolek tekitab vajaduse (õigemini naudib ettekäänet) laiselda :))) 

*/