11. juuli 2019

aja sisse mahub

ärkamine ärkamise järel. selles korteris kuidagi rõõmsam, kuidagi elule kutsuvam. (huvitav, kas asi on selles, et mul pole veel kardinaid?) üldse see harjumatult toretsev ruumirohkus teeb mugavaks. veel mõned uued nähtused:
  • tunne "patseerin ühest toast teise ja see on ikka veel minu valdus"(eesti keeles pole "patseerima" üldse nii uhke sõna kui "spazieren" - toim.)
  • ühest toast teise hõikamine
  • keegi koputab ja peab magamistoas hetke võtma, et oot kas keegi koputas vä
probleemid: 
  • kuskil ei müüda seinanätsu (mis mõttes isegi mitte Prismas :O)
  • kuskil ei müüda võbelevaid silmi (mis mõttes isegi mitte Prismas :O)
  • ühe korra kuskil müüdi seinanätsu, aga mul oli pangakaart kodus :((( müüjatädi mõtles raudselt, et olen mingi jobu kes käib poodides nii, et "avastab" kassas et ups mul ple raha (aga see pole tõsiii, sisesta viril nägu siia)
samuti on mul nüüd rohkem kui 1 teesõel, mis tähendab, et ma ei pea vana pudist puhastama ja pesema, kui tahan uut tassitäit nautida. idanegu laiscus condides. varsti võib näha ühtlaselt korterisse jaotunud teesõelte kalmistut. roheline tee, lapacho, must tee, kõhutee meeldiv punepõhine mikstuur, sabad diagonaalselt püsti.

lahtipakkimise-koristamise käigus (mis on toimunud vahelduva kiirusega 30-70 cm²/päev) leidsin üles kõik oma vanad ja hetkel kasutusel olevad märkmikud/päevikud. see tähendab, et kui ma peaksin ootamatult surema, on lähedastel mu päevikutele vaba juurdepääs. Susan Sontagi päevikutest kokku pandud raamatut lugedes kratsin ka kukalt, et kas talle oleks meeldinud, et tema märkmeid ja mõtteid nõnda postuumselt trükki anti. huvitav, kas ta on teada saanud? kes teab, kus (/kes) ta juba on. tiineka(ma)na trotsi täis käega päevikut kribades kujutlesin, et kunagi "nad saavad kõik teada", et kui ma suren, siis nad loevad ja vangutavad pead ja kratsivad kukalt ja mõistavad ja kindlasti tunnevad kaasa. dramaatiline beibi. ja privaatsuse teemal jätkates - ei tea, kas peaksin olema häiritud, et mu 84-aastane naabrinaine loeb iga postkaarti, mis mulle tuleb (ja vb näitab neid teistelegi majaelanikele). aga. kui on eriline privaatsuse soov, võib mulle postkaardi ümbrikus saata. muig.

igal juhul esimesed töönädalad trükimuuseumis on päris õpetlikud, teritavad hoolega servast tõika, et ma olen õpetamisega ikka väga mugavaks läinud, just mis puutub tööaega ja kollektiivis töötamist. pilliõpetajad nokivad kõik eraldi klassides oma õpilastega käesolevale tasemele vastavaid lugusid. praegu aga saan pidevalt kolleegidelt väljaõpet ja tagasisidet, kokkupuude tiimiga on väga tihe. sotsiaalse poolega tuleb natuke veel harjuda, mingid minevikuärevused ja -grupidünaamikad hingavad kuklasse kogu aeg. aga ekskursioone on tore teha, täna läks päris ludinal. tärpentinilõhn on vist natuke puidulaki/pinotexi vms asjaga sarnane, tekitab mingi lapsepõlvenostalgia, erinevad saunad (erinevad rongid).
ebaproportsionaalselt palju olen viimasel ajal näinud heleda karvaga kasse. asetame selle nähtuse sinnasamma kasti, kui mu ellu tuli järjest hästi mitu Annet, hästi mitu Mirjamit, hästi mitu Triini korraga ja järjest. (kas kaisaelu.rom skriptimisel jäeti kõik tegelased tähestiku järgi ühte punti? vb laisk produktsioon, aga mulle iseenesest sobib)



uuuu ma tean


käisin minagi tallinnas kaare all. "suurel" laulupeol, oma elu kuuendal. rahvarohke! pikimad portaloo-järjekorrad, mida kunagi näinud olen. aga toredam pidu, kui eelmine. 2017. aasta "mina jään"-nimelisel šedöövril polnud väga sõpru, kellega hängida. nüüd oli aga esimene laulupidu TÜANi ridades. laulupeo repertuaari olin laulnud II sopranis, kuid kaare all pugesin siiski altidesse - Tartu laulupeol olin juba sopranisektoris trauma läbi kogenud. lihtsalt nii kummaline on olla "valel pool". tuletorn on riil diil #altoforlife. reedel pritsis aga minu tseremoniaalne saabumine pealinna igast poorist meeleheidet välja. sinnamaani läks hästi, kuni langesin ma. kuni langesin lõksuuuuu, mis väljendus Viru keskuse 160 tahus - kes leiab need 50 erinevat (sama) bussipeatuse varjundit üles?? kuna pakkusin vastutulelikku "hea korterikaaslase" paketti Katariinale ja viisin talle ära tema läpaka laadija, tuli mul pärast üks hea 45 minutit otsida kohta, kust õige buss läheb, et ööbimispaik-koolimajja jõuda. tegin veits ringe ümber sama koha, läksin võrdsete intervallidega kurjaks ja kurvaks korraga, telefoni kaudu seletamine ei aidanud (lemmik, kui sõpsid mu üle naeravad, et kuidassasinnajõudsid lol) ja jumala enda abiga ma sinna sihtpunkti lõpuks jõudsin. aga ka see pole veel kõik - linnaliinibuss, millega proovi jõudmiseks lauluväljakule sõitsin, tegi avarii :)) kuid taevased jõud ei koonerdanud maailmailusse uskumis- ja assimileerimisabiga, jõudsin siiski täpselt segakooride rivistumise lõppfaasiks laulukaare taha ja leidsin väikse pundi TNK alte, kes mulle lahkelt laulikut laenasid ja niisama häid aegu meenutasid rubriigist "mäletad, kui Pauluse kirikus oli kontsert ja sa kahe poole vahel oksendamas käisid". ühtlasi seisin juba silmitsi oma väikese sisaliku teepuruga - tutvusin inimesega, kes lihtsaltniisama teadis Lonitseerat?? wowow (ähtegeltmateaneteestionlihtsaltväike agaikkaontoreju)

ühtlasi jagan selle laulupeo lemmikbangerit: klikiti klik (vähe nihkesse läks, aga juhtub)

Lonitseeral on 31. juuli õhtul Magasini tänava suvilas kontsert. tulgem! varsti süstin rohkem infot kõikidesse kanalitesse.
xoxo Kaisa

22. juuni 2019

sula

sääskede toitmine hilisõhtuses tammelinna tagaotsas. aus seltskond ja maailma kõige kõrgem kastanipuu. grillipoolise nosimine pärast tartu laulupeo ajastukontserte - ühed erilisemad koorimuusika kontserdid, mida kogenud olen. ja ikka veel oli sama päev. kingad hõõrusid varbakondid tilgatumaks, aga see kastan lohutas, tõesti nagu totoro-filmi hiigelpuu. "sa küll ei näe, sest sa istud näoga siiapoole, aga sinu selja taga on tõeline džungel." ja oligi, džungel marjapõõsaste ja kõigi nende aiataimedega, millega ma tillukesest saadik tuttav olen, aga nime ei oska anda. näe, see on see suurte lehtedega. näe, see on see torkiv. lopsakus ja rohelus, millest jaanuaris ei oska undki näha. jaanuaris on alati uus film, algustiitrid jooksevad. raagus ja vaikne, alles hakkab sündima. aga suvel oled ise higipiisk pärnalehel, oled ühel ja teisel pool kodutänavat - ikka nii tuttav, täiesti loomulik.



mandlid annavad endast märku, huugavad ja kihelevad. pärast Reinvere esiettekannet enam ei suutnud, lasid kummi lõdvaks, tegid ühe nööbi lahti, vb polnudki nööpe, oli näiteks haak. haagike. aga säärases troopilises kliimas väga ei suuda millelegi keskenduda peale higistamise. kui juba higistama hakkad, on mõistus hõivatud. higistamine on standard, nägin unes, et pidin bussiga kuskilt läti keelt kõnelevast riigist Zagrebisse minema (ometi toimus liikumine lõuna poolt põhja poole). ja siis tekkis kohe see hirm, et kurat, see saab ju olema palav. kõik asjad eelmisest suvest ja 2000 kilomeetrist bussis tulid meelde. ometi mulle meeldis see sõit, ääretult sisekaemuslik, ma kirjutasin palju. (huvitav, kus see vihik nüüd on)
"eelmine suvi", nii hea käibeväljend. 2018 olin peaaegu terve juulikuu eestist ära, mäletan seda tagasijõudmist - see oli nii tavaline, keset ööd tartu bussijaam, pime ja soe. kõik tagasijõudmised on uskumatult neutraalsed, kui ei tulda just külma šampuse ja (lahtilõigatud) ananassiga lennu/bussijaama vastu.

Anu Lamp luges eilsel II ajastukontserdil ette Juhan Peegli tõlke laulule "Kas tunned maad?". keel, millesse tõlgiti, on sovetlik kantseliit. publik juubeldas.

Kas tunned ala, mis Peipsi basseinist
Kulgeb Balti mere basseinini?
Ja Kanatoote kõrgendiku haljasalalt
Siirdub helgele Soome lahele?

Siin tervitavad metsamassiivid
Nii palavalt siseveekogusid, haljassöödamaid,
Siin sademete toimel teraviljakultuur juurdub
Ja päike on tihedas kontaktis kõrreliste ülaosaga.

Siin areneb eesti rahvusest meestöötaja
Ja astub konkreetseid samme vabadusele.
Siin kasvab mainitud rahvusse kuuluv naistöötaja
Ja valmistab ette abielu registreerimisele.

Refrään:
See on territoorium,
Kus minu ja eelkäijate kiigutamisagregaat
Oli rakendamist leidnud.
Sest väljendugem vokaalses esituses:
“Sa arene edukalt, kallis kodumaa!”


tähtis teadaanne pojengipuhmast: Kadri Voorand jagab spotifys uut plaati! klikiti klik
ja kui keegi vahepeal arvas, et Lonitseera on surnud, siis eijole! meisterdan jõudumööda laule ja uuel nädalal proov, vot teile nalja


14. juuni 2019

rohkem seepi

"korja kaste ja poe nende sisse, kuni võru veri vemmeldama hakkab"

(see on arvutimänguidee)

reisil tehtud märkmetest sageli hiljem eriti midagi aru ei saa. Krakovis käies kirjutasin 28 (tillukest) lehekülge teadvusjuga, konspekti, luulet, mida iganes, kõike kokku. mõned hilinenud lennud ja hommikusöögid hiljem takerdun nüüd oma asjadesse ja kastidesse. olmeväljakutse nimega kolimine. teosammul, vt ka jumalikult kõndides. muist mööblit on õnnestunud üles korrusele tuua - tõepoolest, ühe maja sees kolimine ei ole mingi kolimine, muudab laisaks. lihtsalt vaatad oma kraamile otsa ja ei suuda midagi peale hakata. tahaks kuidagi asjalikult "ära teha" seda, sorteerida, loobuda (asjadest) jne. mingi üldine laiskus, tõenäoliselt magneesiumipuudus, rauapuudus, tsingi ja mangaani ja tsingisgenghaani kuumus jne

valgete aknalaudade ämblikuvõrkudest vabastamine on ka kuidagi mõnus tegevus. miks seda on okei teha, aga asju pakkida ja üles tuua ei ole. (ja miks ma üldse nii laiskkkkk olen jou, mida aeg edasi, seda hullemaks läheb vist)

palju mõtteid on jälle selle suvega seoses, pigem sügisega vist, mingid eesmärgid või katsetused. nende poole ja poolt ära pöördumine. enda poole ja poolt ära pöördumine. Krakovi projektiseltskonnaga liikusin jälle palju edasi, mõtestasin kirjutamist enda jaoks lahti. ma tahan kirjutada hoopis teisiti, aga mingi mugav positsioon hoiab tagasi. hoiab tagasi - ja hirm hoiab ka kinni, et äkki on vale valik kirjutada ausamalt. ah?? mingi teadlikkus oma kuvandist. kummaline, et on ikka nii suur soov aru saada. iseendast või nii. miks ei võiks lihtsalt olla? nautida. upun mõlgutustesse ja analüüsi - hea tugev tunne, et inimene on maailmas üksi ja nii peabki. however on tore kui teised ümber, suht kõigungi kahe äärmuse vahel - totaalne isoleeritus või intensiivne sotsiaalelu. mingeid vahepealseid variante väga ei oska, või kui üritan, siis muretsen üle ja on võõras. lihtsalt pole harjunud. see kaheksanda maja kuu on ka paras väänik, üsna sadistlik, et ma teda/temasse usun ja kättpidi kaasa tõmban, usu, usu, et me peame koos olema. ja kõike usun, mis temast kirjutatakse, mida lugedes tekib tunne et ooo sen mu elu. a kes seda usub, kas praegune kaisa või mingi kaisa kellega varem kohtusin? 8 aastat, 12 aastat tagasi ja teised rakud, jou kessa oled? kassa oled kaisa?

///

(sellist teemavahetust tähistan ka vihikutes-märkmikes kolme kriipsuga, kolme kulmukarvaga (vt ka kolme koduvärviga.). mul on selliseid, suht harali ja naljakaid, vanaema kulmukaar annab endast enam ja enam märku. jõuline. pole viitsinud enam peenikeseks kitkuda, ei tea, kas viitsingi)

eile oli korralik äike, öösel ja pimedaga, uuel toal pole ühtki kardinat ees. tuba läks päris valgeks. sähvis igatmoodi. lapsepõlvest ikka see piksehirm. aga mis sa ära teed. ütled midagi, et teisel korrusel on rohkem taevast näha, kui esimesel. sa märkad ja seostad mingeid asju, mida mina ei. see on ilus. peegeldan praegu ennast. näen hästi palju, nii iseend kui sind. kas sa näed ennast ka?

armumine on kehaline tunne. füsioloogiline. koed alistuvad. millelegi.

ja jälle hästi olmeline ka, käed saavad mullaseks ja bussidest jääb maha ja ripsmed lasevad valgust läbi ja õmblused tahavad lahti tulla. märkan kõigi oma algosade toorust ja haavatavust. ja sina märkad ka, aga märkad teistmoodi.
tänan.

///

kahvel kukub maha ja külalised tulevad
riburadapidi
ootasin üht aga seitse emast
kitsetalle sajavad sisse
peopesad ülespoole

suve
esimene pikem vihm
peopesa sisse
tilk tilk tilk
silma suhu ninna
vill krussi ja
kirp aknast välja
uted lükkavad ninadega
ülejäänud söögiriistadki põrandale
lükkan nad kõik
aknast välja
tõmmake mu kodust nahhui palun
undeetsimid undavad ja ma tunnen võimu võimu
söön üksi kriidi ära
ja saan käed valgeks

tilk tilk tilk
peopesa sisse
suve
esimene pikem vihm
keerab varsti kraanid kinni
lahustab
kriiditolmu sogaseks
küüneviha leebuseks
lahustab
aknaraamide värvi
katusepleki plekid
peseb maha
võõrasemade
kobarnelkide
pojengide
pealmise kihi

seal all
on
sametist
võidunumbrid

seitse kitsetalle lebavad
jõude
mu aias
kraabivad lotot
õrnul sõrul
elage siis pealegi
mu aias
ärge ainult midagi
ümber ajage

23. mai 2019

väga

Vietnamist tagasi, mis ma oskan öelda. lõpmata pikk reis tundus. olen TÜANi kamba üle tohutult uhke, eesotsas suurepärase dirigendiga suutsime kolm kategooriat ära võita. hurraaderii!

arvasin, et kui tagasi jõuan, siis viitsin tegeleda koristamise ja kolimisega, aga tuleb välja, et absoluutselt mitte. selle asemel jõllitan oma avatud kohvrit, vedelevaid noote ja raamatuid. kolmveerand kruusi vett täis. ma olen staatiline oma staatiliste asjade käes. seda hulka peaks drastiliselt vähendama, olgugi, et kolin suuremasse korterisse. märksõnaks on legitiimse riidekapi soetamine.



vaja pealt ära koorida igasuguseid üleliigseid asju. vaja ära koorida hirmu ja süütunnet, vana hea, aga olmeolukordadele tuleb leida ratsionaalseid lahendusi. pole just kõige paremini koordineerinud-planeerinud oma topeltbookimisi ja nüüd on selline... hea kaine silmade kõrgusel probleemi nägemise tunne. nagu ei sure või kuku kuskile, aga lihtsalt sitt on. mingi areng vist siiski toimub??

mingi areng vist siiski toimub
toimubbb


10. mai 2019

õige

väsinud kaisa. kingad hõõruvad ja meel on väga rahul. kuiv siidripoolis ja head inimesed. noorkuu on taas natuke suuremaks kasvanud. eile vist ei vaadanudki talle otsa, ei taibanud või ei olnudki näha. kes teab. laulsin täna Sinust kirjutatud laule. kõva häälega laulsin, kõige kindlamini, kui olen üldse laulnud.

ja sa jalutad mulle Võru tänaval vastu.

seisame hetkeks paigale, et paar sõna juttu ajada. see on hetk, kui ma korraks ei mõtle kogu sellele nädalale, mis oli peatükk lasteraamatust. kahevärviliste illustratsioonidega raamatust. detailirohked mustade piirjoontega pildid.

ma vaatan sulle otsa, see on alul hirmutavalt tuttavlik, ja veel hirmutavam on see, et ainult tuttavlikuks see jääbki. mu süda otsib midagi, millest kinni haarata, otsib õiget emotsiooni, seda ennastsalgavat sõltuvust, mida olen lugematu arv kordi sulle otsa vaadates tundnud - mu sisemus jääb õige pisut kikivarvukile. märkan, et ta jääb kikivarvukile ja tahan teada, kas see on õige. kuid väsimus on suurem. ei jõua analüüsida. ma soovin, et see oleks õige ja küllap ongi. mu jutt on tehtult pealiskaudne, ma olen sedasi varem ka rääkinud. kas ikka olen? aga äkki see ei ole tehtud pealiskaudsus, äkki see pole üldse pealiskaudsus, äkki me ei peaks kõnemaneere sildistama. räägin alati nii, nagu hetkel tundub õige.

sina tundud ka pisut väsinud, lähme oma teid edasi ja ma ei tunne kõrvetavat valu. mingit rõõmu ka ei tunne. mitte midagi ei tunne. oleks nagu palgiga silmade vahele obaduse saanud. ja iseenesest soovikski sinnasamma kõnniteele maha sadada, sest kingad hõõruvad. aga. kui hämmastav on kogeda mingit uue seose tekkimist vanuses, kus uute asjade õppimine pole enam harjumuspärane. päris pisikesena on see igapäevane. saan teada erinevate puuliikide nimetusi, kuidas hääldada pikki sõnu, misasi on laulupidu. misasi on see meie planeet, et vesi on vahel ja teisel mandril elavad ka inimesed.

ja nüüd ma õpin, et on võimalik mitte sinu külge igaveseks kinni jääda.
see teadmine imbub koljuluusse, ma ei oska sellega midagi peale hakata.
aga kogu aeg ei peagi peale hakkama.



TarSlämm oli nii meeleolukas ja soe (ka temperatuurilt, sest saalis oli rekordarv inimesi!). mul oli parasjagu vähe und all ja mõned tunnid varem andsin Lonitseeraga Kvartalis kontserti - paras rammestus ka sealt. kuid head Prima Vistat ei saa raisata ja slämmile peab minema!! väljusin võistlustulest (mis ei olnud, nagu alati slämmidel üldse mingi konkurentsimekiga, vaid lihtsalt ülitore) pronksiga ja saan koos esikolmiku rahvaga sügisel Eesti finaalis lugeda! eile pani Tartu finaali kinni ülikarismaatiline ja terav Maris, kelle blogi on väga mõnus lugemine, soovitan!

Tartut armastan ja olgugi, et ta pooleteiseks nädalaks jätan - pühapäeval tuleb nagu kord ja kohus Vietnami sõita (et TÜANi lippu kõrgel hoida) - olen kindel, et tagasi tulles armastan veel rohkem. ja mis see Tartu on? suures osas koosneb ta minu sõpradest. olin tohutult liigutatud, kui palju tuttavaid kaimusid tuli Lonitseera kontserdile..
aitäh, et võtate mu jagatu vastu!!

4. mai 2019

mis toimub





(fotod Sulev Lange)

tänulikkuse kehastus. Tudengilaul oli väga higi, aga üldse mitte veri ja pisarad. mingi ime läbi suutsin mitte (eriti) sõnu sassi ajada ja ikka närvist hoolimata pisut nautida ka - kuigi seistes klaveri mängimine on jätkuvalt mingi kõrgem maagia. järgmine samm: tõsta klahv äkki pisut kõrgemale? pane mikker kuidagi niimoodi... alt üles suunaga, et käte poole vaadates oleks võimalik jätkata vokaali võimendamist. palju tundeid ja pingelangust pärast sündmuse lõppu - eurovisioonivõidu sarnaselt astusime uuesti lavale. ja inimesed reaalselt kuulasid!!

palju logistikat toimunud viimastel päevadel. käisime Raadio 2 hommikuprogrammis Kataga! (siit saab kuulata) mina täna rongis Evelinile: "Tallinna ja Tartu vahel on nii pikk maa. ikka veel sõidame." tegelt päris rets, kui mõtlema hakkad. 2 ja pool tundi järjest sõidad. muudkui sõidad. kogu aeg kestab sõitmine. ja selle ajaga läheb sust mööda igasugu pinnavorme ja puid ja kasvuhoonesid ja lompe ja eterniitkatuseid ja hoove ja platvorme.

(hmm peaks platvormid ostma ja minema nendega rongi ootama. õigele platvormile)BADUMTSs

ja Nikolaid on vahepeal 600 korda kuulatud!! midaaa?
uuel nädalal mängime Mailaulul!! sündmuse linkk

28. apr 2019

nüüd



nüüd saab kuulata!!
ja Lonitseera osaleb 1.05 Tudengilaulul kell 20.30 Tartu ETK-s.
ja ta osaleb ka 9.05 Mailaulul kell 16.00 Kvartalis.
ja ta pöörleb siiski!!
(ja enda häält on nii veider kuulata aga see on okei)