8. veebr 2021

järjehoidjaid koristades kiirelt möödub öö

 gerliga oli mõnus pikk vestlus eile minevikust ja olevikust. jalutasime 1,5h väga külmas supilinnas ja noh, ütleme nii, et koju tulles pidin sõrmi tükk aega turgutama, et liikuma hakkaksid - tuleb välja, et üks kiht kinnast on liiga vähe (hea et seegi oli). meeldib see mõte, et mu elu tõepoolest hakkab algama. kui õnnestub võtta killustikudušš ja vanad uskumused ja vastutöötavad sisendmõtted silmnäo pealt ära saab - st kuhugi alumistesse kihtidesse ehk, labajalult varvasteni - siis on panoraam veidi teistsugune. 
tervenemine on väga oluline, sest see annab rohkelt tööriistu. ma tean, et skeemid jäävad minuga elu lõpuni, aga suudan triggereid paremini ära tunda ja ei varja enam nii palju asju.
hakkasin lappama cameroni raamatut, mida siitsealt alatasa soovitatakse. see on mulle nagu rusikas silmaauku, praegu on hommikupäevikud küll väga tõhusad olnud - ja vist õnnestub mind hoida selles hohoho muheduse sõrmkübaras püsti. täna kirjutasin jälle päevikusse, jah, JÄLLE sellest siilijoonistuse teemast - noh, olen seda lugu vist rohkem sõpradele rääkinud, kui sellest kirjutanud. et algklassid ja klassijuhataja andis kunstitundi ja pidime siili joonistama. selline klässik landscape a4 paber, tee nüüd siil. ja guaššidega. ja mina täiega tegin ja läksin megalt hoogu ja mõnuga maalisin seda siilikasukat, paksupaksu, tihedaid okkaid täis, mõni leheke ka sisse. midagi läks veits laiali valest kohast, siis joonistasin vihmasaju üle terve paberi, et okei, peabki nii olema. siil ju vihma käes, loogiline, sügis, siilid. kõik timm.
no ja siis ma järgmine tund olin jumala šokeeritud, sest õpetaja oli kõige halvemas tujus üldse, tuli klassi sisse kahe paberiga (pildid olid tema poole. nagu Tyra ameerika supermodellis) ja mul juba pulss tõusis, sest aimasin halba. igatahes sellele järgnes mu elu üks kõige alandavamaid episoode, kus ta näitas kõigepealt minu pilti kogu klassile, küsides:

"kas see on teie arust siili moodi?"
kõik: EEEIIIII

näitab siis seda teist pilti, mis on konkreetselt, noh, selline


ja kordab sama küsimust - ja kõik ütlevad JAAAAA
ja selle järel saatis ta mulle nagu kõige soolasema pilgu, mis ma eales saanud olen. bitch. point proved. kes sa oled. mida sa teed siin. 

ja ma reaalselt ei uskunud et see on päriselu sest mulle tundus nii ilmne, et ükski siil ei näe välja nagu raseeritud & karvkatte taastanud kabatšokk??

aga jah, see on mingi top selgelt meeles lapsepõlvemälestus ja mäletan ka seda klassiseina, kus oli päris palju kabatšokke, mõni vahepealne asi ja minu ebastandardne puhmalaadne siil. ma soovisin, et see maha võetaks, sest mul läks alati tuju ära, kui seal klassis olin. piinlik lihtsalt.



vaatasime joosepiga seda talking headsi laivi/filmi ja mis tasandil see asi üles ehitatud on lihhhhhtsalt maivõi! esimeste lugude ajal ehitatakse lava üles ja lükatakse äärtest järjest trumme, klahve ja perkussioone juurde. tõeline nauding vaadata ja david byrne paneb hulluuuu (tal ka kerge agent cooper vibe!!). väga inspireeriv vaatamine. muusikas rääkimata. huvitav, et ma enne joosepiga tutvumist väga nende loominguga kursis ei olnud. peab byrne'i raamatule küüned taha saama. üldiselt olen paari-kolme päevaga saanud lugemise lainele tagasi, aga tundub, et võimatu on nautida raamatuid ilma, et kogemata täiega kauaks lugema ei jääks? elo tuglase tartu päevikut alustasin algusest uuesti ja ma tõesti ei mäletanud väga paljusid asju sellest (päevikutega veits teine teema ka). ühtlasi kõrvalmõju on see, et ei tahaks midagi muud peale lugemise üldse teha... hahhaaa hoho



20. jaan 2021

paar märkust


1 c - võib vabalt tähendada kokandusvallas "one cup". või siis first cousin.
vala aga potti.

mida rohkem ma selveris käin, seda vanemaks ma saan.

mida rohkem käin teraapias, seda rohkem analüüsin võõraid inimesi - noh, otseselt ei analüüsi, et kohe prrt prrt hakkab aju mingit kardiogrammilaadset toodet printima, aga märkan nende kõneviisi teistmoodi, saan aru, kes on rohkem kaitsepositsioonil, jne. ja tegelt nendin rõõmuga, et igasuguseid inimesi on igal pool.

aga tulles tagasi one cup'i juurde. mis värk sellega on. (mind nii häirib, et ma nagu viitaks sellele, mis algab kahe tüdrukuga.) et miks ma pean panema suppi 3 tassitäit brokolit? või kuidas mõõta poolt tassitäit sellerit. nagu vars või tükeldatud? no jah, ilmselt tükeldatud, aga missugune võib olla protsess, mille käigus ma saan teada, palju sinna tassi siis mahub? 

proovisin eile-täna teadlikult jälle ekraaniaega vähendada ja kodus toimetleda, seltsi pakkus klassikaraadio. väga lahe (ja ebaharilikult tekstipõhine) fantaasia saade oli, soovitan järele kuulata (klõpz) - ning tänases Deltas räägiti Eduard Vilde abikaasast Linda Vildest (snd Linda Jürmann) kella 14ses jupis: klõpsadi klõps. ohh, kuidas ma vaimustun nendest sitketest ja osavatest möödunud sajandite naistest, ja eriti ka neist, kes oskavad neist nii hästi rääkida, nagu stuudiokülaliseks olnud Liina Siib.

väga varsti on oodata Lonitseera selle aasta esimest laivi. nii mõnedki üllatused varuks ja kindlasti tuleb hea show!! tulge tulge tulge 






7. jaan 2021

alarma



lõpuspurt!! palun aita vajalik summa täis saada ja õiiige pea saan jagada muusikatki! :) 

23. dets 2020

jäljeken

vahepeal on toimunud kirjutuslaua koristamine. see oli väga meeleolukas sündmus ning oli palju lihtsam, kui ma esiti arvasin. nüüd on laud päris korras, aga hakkab jälle sassi minema. missasja!

siis vahepeal saab veel uut muusikat jagada - juba jaanuaris salvestasime üht põnevat lugu Raili sulest. Raili oli minu kursaõde TÜVKA päevilt ning tal on mõnus sädemeke sees, kirjutab kaunist muusikat. muidugi on tal ka hästi eristuv ja kaunis hääletämber. "Golden string" sai täitsa uhke video koos salvestusega ja ütleme nii, et nii suurejoonelist entrance'i polegi mul veel olnud. Viljandi Jaani kiriku orel on üks mu lemmikuid. võib-olla isegi kõige lemmikum?


pühad on ka saabumas ja üritan siis tahmatoomast välja ajada. alustada tuleks kõige tagumisest toast ja kuidagi keskele kokku. siis võtta hoogu ja joosta keskpudi suunas ning kihutada keskpudi uksest välja - kuid esik on kerge kurviga, niisiis klahvikombinatsioon oleks üles ja paremale. samaaegselt võiks see ka väljuda korstna kaudu, üles ja paremale. kuidas seda saavutada? ahjuuks lahti? aga sinna läheb ju kass sisse. alati läheb, kui tekib võimalus (kütmisel tuleb hästi kiiresti tegutseda ja puud kohe sisse ajada, muidu on pärast tuhased käpajäljed elutoas). huvitav, kas kass suudaks väljuda majast korstna kaudu - tulega pole siin midagi tegemist, palun oma vägivaldsed mõtted endale hoida! mõtlen sellist ninjahüppamist: hooga üles, ehk siis ahjusuust sisse, siis paremale korstnaseinale, siis vasakule, siis jälle paremale - nagu mingis arvutimängus sai vanasti sedasi mööda kitsast pikka koridori üles hüpelda.


10. dets 2020

sfdjlasdf



klik klik klik klik klik klik
ja ongi mu loomingust suur tükk jäädvustatud!

 

5. dets 2020

ootamatu

maja hoovist lükati üks vana arbuusiputka kokku. 
juba nädal tagasi. nüüd on seal kolmele autole parkimiskohad. kolmekesi nukuvoodis, mõnusasti killustiku peal, oeh, kui ilus vaadata. mitte, et ma tavaliselt vaataks autosid (okei noh vahepeal), et kui ilus, aga lihtsalt kui hästi nad sinna mahuvad.

aga tegelikult see ei olnud põhjus, miks ma siia tulin!! kõigepealt - karmoškaplaadiprojekt on jõudnud päris palju edasi, heli on salvestatud, töödeldud. täitsa tundub, et päriselt kõlabki hästi. väga raske on objektiivselt kuulata. kuidas kuulata nii, nagu poleks kunagi neid lugusid kuulnud? ei saa väga. ikka tulevad viisid sõrmedesse oimukohtadesse peopesadesse õlgadesse südamesse. toppan veel kujundusmaterjalidega. praegu on nii hell olla, ma ei tea miks - Gerli filmis hooandja videot ja tegi ka mõned pildid veel pilliga igaks juhuks. ja siis ühel pildil on ta midagi tabanud, mida ma ei ole nii ammu pildi peal näinud. nagu nii veider lihtsalt. see on kõigest pilt, eksole. aga ma ei saa seda hetkel üldse vaadata üle 4 sekundi, sest ma hakkan nutma. sest ma näen oma sisemist last seal. kuidas see võimalik on? välimuselt ei ole palju midagi sarnast. aga see mingi olek. see kolmepikslisuurune silmasäde. mingi teadmine või uskumus, mis mul oli. mis on nendel piltidel kui ma 2-aastasena puukorvi sees ronin või raamaturiiuli alumise riiuli najal seisan või isa süles istun või vanaema süles istun või kruusahunniku otsas või aias lusikaga või pojengipuhma ääres. alati lihtsalt kõige õnnelikuma näoga kaamerasse vaatan. ja ma lihtsalt tšillan seal oma karmoškaga. aga ma NÄEN ennast. lapsmina julgeb natuke ukse peale tulla. sellel pildil on ta päris vabatahtlikult, jah, seisab ukseläve peal, hoiab ripsmeservast kinni, ma panen ta päris robustselt sellesse kestakujundisse, et ta seisabki mu silmade sees. ja mina olen sellega nõus, sest ma tean, et tema ju tegelt juhib seda asja. ma ei tea, kes vahel puldis oli. aitäh, et sa siin oled!! 

tuleb kohe meelde laulutekst: kui ma saaks tagasi minna/ehk keegi kes puldis on punuks pärja mõneks teisest ideest/laseks puruks mõne teise tüdruku/kuid see siin jääks alles veel

jaa, ma kirjutan seda fotojuttu ja pisarad voolavad, loomulikult voolavad, kui lisaks Monique'i uut laulu kuulata hilja õhtul. mingi universaalne hetk, mida olen tundnud kolmeteist-, seitsmeteist-, kahekümnekahe- ja noh nüüd siis kahekümneviieaastasena, hetkel enne kui keha hakkab vananema jne jne, luude kaltsifitseerumiseni veel natuke aega. aga joonistan sellele hetketundele mingi pangi ümber. hoolimata veits kuhjunud kohustustest ja ütleme otse, üsna kaootilise katsega oma esimest sooloalbumit välja anda (ta tuleb!!) on mul kuidagi turvaline olla. eriti õhtul seda lugu kuulates.

ma tunnen nii väga, et Monique teeb praegu seda, mida tema hing vajab. ja see kuidagi liigutab mind. (sest see lihtsalt kõlab nii hästi ka) 


11. nov 2020

ebba muggaw

jah, see jagamine. ruumi jagamine, teadmiste jagamine, armastuse jagamine - empaatia on ka armastus, tähelepanelikkus on ka armastus. nagu selline ... no muidugi olen alati teadnud, et sotsiaalse loomana tuleb ikka palju jagada ja tahestahtmata teed vahepeal kellelegi natuke liiga või ülekohut - täiesti kogemata kah võimalik see! ja noh, ikka pead edasi elama, mis seal ikka.

veits väss nagu alati aga ootamatult optimistlik, pigem otsin magneesiumi ikka üles kui löön täiesti käega. jah, unegraafik paigast jälle, aga mis sest! õhtul on juba mingi jääkirme maas ja ilmselt hommikul ka, aga ma ei näe seda, sest ma tudisklen. ootan talve, ootan väga! ja tuleb ka külm, tean, et seekord tuleb.

eelmise nädala võrukeelsete postituste jada jäigi sellepärast pooleli, et jäin ikka jube haigeks uuesti. reedel ikka käisin lauluväljakul ka testi tegemas, oli negatiivne. 

päris mitu head uudist selle nädala alguses: trump ei saanud uuesti presidendiks ja mart helme astub tagasi. noh, ega ei tasu veel väga valjult hõisata. läksin isegi uuesti veel presidendi fb-seinale, et lugeda uuesti üle tema minimalistlikku ja kaunist teadet - "vabastasin mart helme siseministri ametist" - aga kogemata sattusin neid kommentaare scrollima ja... päris karm ikka, kuidas inimesed ALATI presidendi postituste all talle verbaalselt peksa annavad. väga karm. saad neid teavitusi, et keegi kommenteeris su postitust. ja jälle keegi ütleb midagi ülinõmedat. tal on ilmselt need teavitused kinni keeratud vms. kõik saavad kirjutada, mis sülg suhu toob, aga milleks inimesega nii ebaviisakalt käituda? see teeb ju haiget. or what. kas nad ei kujuta ette, et president on ka inimene... nagu mis see annab sulle. kui sa kirjutad kommentaari et "esimene president, keda absoluutselt ei austa". vms. mis sa tahad laike püüda või... miks sa tulid siia siis? ta pole midagi öelnudki, ta lihtsalt andis teada, et ta vabastas ministri, nagu ta alati annab teada - neid liikumisi on päris palju olnud viimasel ajal.


oijah. aga. varsti saan karmoškaplaadi hooandja välja. ütlesin sellise lause telefonis: "pidin tegema täna palju asju, mida olen kartnud või olen arvanud, et ma ei tee kunagi midagi sellist". mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas - ehk noh, palju hirmu hirmu hirmu ja tegelt on üsna tervistav sel sügisel nii palju sellele vastu astuda. üldiselt tunnen suurt sellist... urgupugemise tunnet. täiesti talvele iseloomulikult. nagu väga isegi ei taha suhelda kellegagi, tahaks lihtsalt voodis olla - mitte isegi niivõrd depressiivsest meeleolust, aga lihtsalt soojas. ussike soovib maapõue #maameesotsibnaist

aga mängida on ikka väga hea. tahan mängida nii palju, kui saab!
meil on reedel kontsert ja mulle tundub, et sel nädalal veel kontserdid võivad toimuda. seega pls tulge. maski saab jne. linkidi link link