19. jaan 2018

plastiliiv

Nagu oleks pooleteise nädalaga kaks aastat elanud.
Kasvanud ja kindlamaks saanud, jälle olnud naine, samas mina ise.

23. sünnipäev oli hästi eriline. Tuuline. Tšillisin terve päeva Stefaniga, käisin neiu Paju juuksurisalongis, nuuskisime õunapuuaia mahajäetud maja (pole varem ka seal talvel olnud), käisin tööl ja õhtul tähistasime Mökus. Järgmisel päeval pidasin pidu, mille ajal õnnestus meil ka korraks kirikusse laulma minna. Kui ma oleksin olnud 5-aastane ja oma emaga sellisel üritusel kaasas, siis see oleks olnud üks meeldejääv mälupilt. Kuid viieaastane mina aastal 2000 ei tõstnud jalga Jaani kirikusse, seal käisid teised lapsed, seal käivad praegugi helkurvestidega tillukesed inimolendid, see on nende linn juba põnnist peale.


Olles tagasi oma Tartu korteris, keset mööblit, pakendeid ja riideid, tundub kauge, et jalutasin täna hommikul veel pealinnas sadamast bussijaama. Ühest minekukohast teise. Süda oli ootamatult rahulik. Stefan läks laevaga Helsingisse ja hakkas just praegu Oulusse sõitma. Võiks öelda, et see oli nagu unenägu, see aeg, mis ta siin oli. Et nüüd läheb elu tavapäraselt edasi. Aga see tavapärasus, ma rõhutan, see tavapärasus on plastiline, ta on liiv, ta käitub vastavalt sellele, kuidas ma talle survet avaldan. Ma jätkan argipäeva harimist, noh, et ta kannaks lina ja pojenge. Olgugi, et minu kodus ei püsi taimed kaua.

Inimese igatsemine on täiega ok. Lihtsalt pean hästi palju Ladina-Ameerika muusikat peale kuulama, eks..


kaks tundi Shakirat hiljem:


3. jaan 2018

hinge kinni/steitment

eri leheküljed kahes eri raamatus
kahel eri riiulil
soojas palmihoones
[mida teevad raamatud palmihoones?]

vot ei tea
aga seda haava-
lehte võib välja kiskuda
kordi kaks neli seitsegi
verelibled paiskuvad plaksuga mullaservale

mullitavad ja neelduvad
tulevad osjad
kasvatavad end läbi
kõdu ja niiskus
liigutab
tõmbab pisut
mu roidunud keha
ehitab kuhjaks

ajuripats sisiseb tühjaks
kui mõtlen su ihule
sinu pinde täis käsivartele
terav paberiäär libiseb
mööda kana-
nahka
lõikab musse susse
ainult tipib täppe

minu raamat vaikib

võib-olla ühel päeval
kuuled neid laule
mis sinust kirjutasin
praegu
pilgutan silmi ja löön välku
lülisälku et too veelgi kõvemaks
sünnitaks oma lapselapsed
tantsin kasvuhoones gavotti
karjun õõnsasse kaktusepotti:

ei ole lonicera xylosteum
olen caprifolium
lõhnan  k a u g e l e


29. dets 2017

captcha

avan suu, et midagi öelda:
avan pea, et midagi mõelda:

vajutan linnukese
"ma ei ole robot"

loodus liigub mingit niiti mööda jälle edasi. täna oli tuuline õhtu, kuigi mudailm. igatsen lund.
ometigi läheb valge aeg pikemaks. ootan põnevusega, missugused hommikud siin toas tulema hakkavad. kas päike paistab kuskilt sisse, nagu Riia tn köögis?
pea on küllastunud igasuguste reaktiivmõtetega. olen midagi unustanud lahti lasta, mingid asjad kummitavad.

hakkavad sellel kõige magusamal üksiolemise ajal kummitama.

viimasel ajal olen päris palju väljas käinud, Genklubi on kergelt juba nagu mingi teine kodu. üllatavalt mugav on erinevates seltskondades, aga vist liiga vähe üksiolemist viimasel ajal, seepärast ei jõua kripeldusi sirgeks triikida või välja kirjutada. ma ei saa öelda, et mind ümbritseksid pealiskaudsed suhted. vist endal lokaalne tuimestus. liiga palju internetti siin jõulupühade ajal, täitsa tõsiselt rohkem, kui näiteks oktoobris. olen kärsitu. distraction 500




25. dets 2017

käisin külas

Sugulaste juures oli traditsiooniliselt tore. Onunaine läheb iga aastaga järjest elavamaks. "Valteri sünnipäeval sai meil 40 aastat abiellumisest."
Mõtlen hetkeks - vau. Kas tulevikus üldse leiab selliseid inimesi, kes veel pärast 40 aastat koos on?
Ja siis on selline tabel. Rubiinpulm?
Antud tabel annab veel, et 6 aastat abielus olnutel on suhkrupulm, 9 aastat lina ja 10 aastat tinapulm. Miks inimesed ei tee temaatilisi pidusid? 9 aastat abielu - kõik tulevad linastes riietes kohale. Või siis tinastes... 13. aasta pitspulmas võiks teemas olla pits. Ja tehakse pitse, noh, niikuinii on iga pulma-aastapäev pitspulm, kui me nüüd eestlasi vaatame, eks. Kuidas kõikides riikides 33. pulma-aastapäev on maasikaspulm?? Siis peaks külalised Maasikasse tantsima minema, noh, kui seal veel uksed lahti on selleks ajaks..

Igal pool on need 2018. aasta kalendrid, vist tulebki uus aasta. 2017 oli  r e t s.  igas mõttes. Pööripäeva eel liikus Saturn vaikselt Kaljukitse. Tere tulemast koju. Siin ta on 2020. aasta märtsini. Et sellest siis need "Kaljukitse elus algab uus 2,5-aastane ajajärk"-laused erinevates horoskoopides. Mõtlesingi, et millest see spetsiifika, aga ikka juhtplaneedist. Tükk aega kükitas see vend Amburis, jonnakas tulemärgis, ehk sel ajal tekkinud konfliktidele on mingit kerget lahenemist loota? Igal juhul on see maamärki kulgemine hea, tasakaaluvärk!

These transits slow life down (or at least, that is how we perceive it) and force us to live our lives in the present. Although Saturn transits can make life feel like a drudgery (these are often times when our lives seem to move at a snail’s pace and advancements are hard to see), they also give us the opportunity to gain inner strength, to become more responsible for what we do and say, and to cut out waste or excesses in our lives. Basically, what happens is a form of paring or slimming down in the area of life affected by Saturn. We are getting rid of things in our lives that are not working for us in the real world, and focusing on improving and strengthening the things that do serve a useful purpose. (loe Saturni liikumise kohta siit veel)

Õige mitu tunnet on, mida tahaks maha jätta. Loogiline oleks, et mida aeg edasi, seda lihtsam on. Ometi tuleb mingi enese tõlgendus vahele. Prrrrr. Saturn saab siis praadida mind nendes.. kuniks on praetud. Praetet. Praet. T't.
Aga plaan aasta alguses Soome minna peaks vähemalt õnnestuma. Viimasest soome keele tunnist sain hullu tõuke, mängisime tunnis soomekeelset aliast ja üsna jõukohane oli seal seletada, kohati ää-öö-mm-ee-hetki oli, aga üldiselt olime kõik väga tublid! Nüüd olen kolm päeva mingeid soomekeelseid videosid vaadanud... selles riigis on ikka VÄGA palju juutuubereid (Eesti, ma näen, kuhu sa lähed, aga ma ei saa seda peatada). 

Saan Helsinkis kalli sõbra Stefaniga kokku. Lõpuks. Pärast 7 aastat kirjavahetust. Ah jah, ühekohaline number, mõttetu ju, mingi villsõprus selle tabeli järgi..

23. dets 2017

jõul



hittlugu selle aasta jõulumuusikalist!
meil oli tore.
(mu lemmik on see, et Kristin laulab suht emotsionaalselt ja mina olen pokkerinäoga kogu aja. sest tõsiseltvõetav muusik saab olla ainult tõsise näoga)

xoxo

18. dets 2017

tänu + kiidulaul

Advendimuusikal on tehtud! Mõned hetked ettevalmistusest, kontserdist ja afterjämmist (samas järjekorras) jäid ka pildile. 




Järgmisel päeval saatsin Evelini Viljandi ringile hääletama... päiksega päev, mõnus jalutuskäik krabiseval lumel!




Tänutunne ja selgrootunne on omavahel suht tihedas seoses. Nad on plastilised. Võtavad üksteise järgi kuju. Võib-olla see selgrootunne on hoopis rahu, mine tea.
Mingi sisemine rahu, keskme- või selgrootunne on mul alati kaasas olnud. See aitas põhikooli ajal igast pasaga toime tulla. Seesama teadmine, et you loved you first ja et ma ei kavatsegi endaga kontakti kaotada.

Ja nüüd on see intensiivne kojujõudmisetunne. Taolist pole mitte kunagi olnud. On olnud teistsugusi, võrdselt positiivseid ja rahulolutekitavaid, aga teist värvi. TÜ akadeemiline naiskoor, kus (alles oktoobrist!) koormeistrina töötan, on loonud mingi .. utoopilise pinnase selleks, et ma lihtsalt saaks end hästi tunda. Ja mitte ainult - ma teen nendega tööd ka. Aga ma tahangi seda teha, sest ma tahan, et nad tunneksid end hästi. Et nad saaksid jätkata selle ammutamist, mida nad on teinud selles kooris 2, 5 või 10 aastat. See energia, mida ma eilsel kontserdil nägin ja kuulsin.. oleks võinud ka heli ära võtta, puhtalt nende fookuse jälgimine tõi pisarad silma. Minu jaoks oli see esimene kontsert, kus koos nendega laval olin. Nii tore, et saan nendega nii palju teha. Juhuslikult ka klaverit mängida, koos musitseerida. See jätab mulle selle kõrvalseisja (istuja) rolli ka. Põhiline kogemus koorides lauldes on see, et kui ise koori sees oled, ei kuule/näe seda tervikut, mida keegi eemalt. Nad on niii minu koor. Mind on tõmmatud täiesti müstilisse maailma. Milleks on seesama aeg praegu ja siin. Mis võiks ju olla ükskõik milline?
Ning see on klišee, aga su elu on see, mida sa näed. 

Ja kui sa näed head, siis su elu on hea. 
Head saab näha, kui teed head.
Endale ja teistele.
Sest siis tuleb vastu hea. 
Ja mujalt tulevat head on lihtsam näha kui ise tekitatavat. 
(loogikaülesanne. a mitu õuna siis jukule jääb?)


hyvät naiset

ja herrat

kõik on millegi jaoks.
ja kui ma ei oska seda kõigile õpetada, siis see on ka okei.


ja lõpetuseks maxx magus lugu jälle. mis on häältejuhtimine. sensee kunst, mis vanasti oli ikka... tead...vanasti ikka oli...tead noh... au sees, jah, kurat võtaks.. vanasti oli.. tänapäeval ei tehta




16. dets 2017

vaimulik muusika

kui mina ütlen mise
siis sina ütled rere

mise
RERE

mise
REERÄÄ