11. nov 2020

ebba muggaw

jah, see jagamine. ruumi jagamine, teadmiste jagamine, armastuse jagamine - empaatia on ka armastus, tähelepanelikkus on ka armastus. nagu selline ... no muidugi olen alati teadnud, et sotsiaalse loomana tuleb ikka palju jagada ja tahestahtmata teed vahepeal kellelegi natuke liiga või ülekohut - täiesti kogemata kah võimalik see! ja noh, ikka pead edasi elama, mis seal ikka.

veits väss nagu alati aga ootamatult optimistlik, pigem otsin magneesiumi ikka üles kui löön täiesti käega. jah, unegraafik paigast jälle, aga mis sest! õhtul on juba mingi jääkirme maas ja ilmselt hommikul ka, aga ma ei näe seda, sest ma tudisklen. ootan talve, ootan väga! ja tuleb ka külm, tean, et seekord tuleb.

eelmise nädala võrukeelsete postituste jada jäigi sellepärast pooleli, et jäin ikka jube haigeks uuesti. reedel ikka käisin lauluväljakul ka testi tegemas, oli negatiivne. 

päris mitu head uudist selle nädala alguses: trump ei saanud uuesti presidendiks ja mart helme astub tagasi. noh, ega ei tasu veel väga valjult hõisata. läksin isegi uuesti veel presidendi fb-seinale, et lugeda uuesti üle tema minimalistlikku ja kaunist teadet - "vabastasin mart helme siseministri ametist" - aga kogemata sattusin neid kommentaare scrollima ja... päris karm ikka, kuidas inimesed ALATI presidendi postituste all talle verbaalselt peksa annavad. väga karm. saad neid teavitusi, et keegi kommenteeris su postitust. ja jälle keegi ütleb midagi ülinõmedat. tal on ilmselt need teavitused kinni keeratud vms. kõik saavad kirjutada, mis sülg suhu toob, aga milleks inimesega nii ebaviisakalt käituda? see teeb ju haiget. or what. kas nad ei kujuta ette, et president on ka inimene... nagu mis see annab sulle. kui sa kirjutad kommentaari et "esimene president, keda absoluutselt ei austa". vms. mis sa tahad laike püüda või... miks sa tulid siia siis? ta pole midagi öelnudki, ta lihtsalt andis teada, et ta vabastas ministri, nagu ta alati annab teada - neid liikumisi on päris palju olnud viimasel ajal.


oijah. aga. varsti saan karmoškaplaadi hooandja välja. ütlesin sellise lause telefonis: "pidin tegema täna palju asju, mida olen kartnud või olen arvanud, et ma ei tee kunagi midagi sellist". mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas - ehk noh, palju hirmu hirmu hirmu ja tegelt on üsna tervistav sel sügisel nii palju sellele vastu astuda. üldiselt tunnen suurt sellist... urgupugemise tunnet. täiesti talvele iseloomulikult. nagu väga isegi ei taha suhelda kellegagi, tahaks lihtsalt voodis olla - mitte isegi niivõrd depressiivsest meeleolust, aga lihtsalt soojas. ussike soovib maapõue #maameesotsibnaist

aga mängida on ikka väga hea. tahan mängida nii palju, kui saab!
meil on reedel kontsert ja mulle tundub, et sel nädalal veel kontserdid võivad toimuda. seega pls tulge. maski saab jne. linkidi link link

3. nov 2020

agendi tõnõ päiv

hummok algas täämbä väega varra, kuna sjoo plaat tulõ jo är salvesta. ja sääne huvidav salvestussessioon oll täämbä, et ütte lugu salvestasimi (no hää küll, üten heigotamisõ ja munõmisegä) ligi kolm tunni ja tõnõ lugu tull 20 minudiga. nojah. aig presse pääle, kiäki tahtsõ stuudiole saiaq ja mi matisega ollimi oma ao joba lahki lahknu. 

täämbä sai säändse nalla teedä: ossa raks - passin rauno oks.

hihihihihihihihihi

väega mukav om joba täämbä kõnõlda võro keelen. eks suurõmb oht om neläpäävä, ku tulõ jälki laulukuuri minnäq ja piät hulga inemiisiga kokko puttuma. saatsõ paar ammõtligumat meili kah võro keelen, üts trükikoda vastassi kah võro keelen ja küssü, kas om vaia võrro ka plakadi är tuvva. sjoo om küll hää löüd.

püüdse täämbä ütte uma laulu tõlki võro keelde - no peris rassõ om, ku silbiq häste ei klapi. tuu ollgi mu tarto-tallinna rongisõit. tagasisõidul mõtli, et ku ollõkõnõ om vetel leib, siis mis om kokakoola kaaslasõ ekvivalent? et nagu tahkõ vorm kokakoolast. matis ütel, et valgõ tsukõr. nojah, ma õks kujoti säänest peris musta pätsi ette.

soovida ka kaia verrevä ja punasõ tapõlusõ kotsilõ Mukulatooriumi blogist: klõps
no ja sõs huvi peräst sjoost sarjast ka midägi:

võro reiv...

mõtli, et tuu om määnegi ürituisi sari võro liinan. a selgüs, et dagö vahtsõ plaadi pääl om sääne lugu mille nimi om võro reiv. peris huvidav, "võro mööblikombinaadi sektsioonkappi"om vahva keele päält rulli, tiritiri tiritiri titi titi 

ääh okei... nä mängseva pudsunudsija kaarti. nojah, egä omgi kats asja midä inemise tiidvä võro kotsilõ, müüblikombinaati ja pudsunudsijat. 

agendi edimäne päiv

 niisis. ega sjoo võro keele kõnõlõmine üts miilakkmine olõ-õi.
olõ lühkese aja joosul joba märgotanu, et fb messengerin võro keele kõnõlõmine om lihtsamb ku peris elon helügä kõnõlda. eriti, kui piät hulga inemiisi iin kõnõlõma - täämbä oll jaani kerigun regilauluteenistüs ja inne ma õks laulsõ kooril helü vallalõ... tuu aol om ka vaja määnseidki juhissit anda. ja tekis tuu klassikalinõ koorijuhi moment, et... "ma nigu olõssi joba varem kõkkõ tuud kõnõlõnu? et alla tullen piät korgõmbale hoidma, teksti selgemale artikuliirma" jne jne. a nüüd oll uutmuudu: ütli sjood kõkkõ võro keelen. ja kuigi nagu hädine oll olõminõ, kuna ma selgelt näie, et kõik es saa arvo (meil om niigi ka paar välismaalast koorin, nuu ommava väegä tubli, et üldse midägi mu juhissist arvo saava).

 a jah, peräst õnnõs sai lepassoni kadriga kokko ja ku tõnõ inemine kõnõlõs ka virgalt võro keelen vasta, sõs esiki harinõt är. kuigi raadiointerviu pidime õks tegemä (kontsõrt tulõ!) kiräkeelen, kuna toimõndaja tunnist, et tä ei saa häste arvo, midä mi kõnõlõmi - ja tuu või interviu aol mõnda esimuudu olokõrda panda. ja eetrisse minegu aos om kah võro keele nätäl läbi. a no küll ma ütel pääväl saa kah raadion võro keelen kõnõlda, kindlale saa. sjookõrd sõs nii.

mõtlõma olõ täämbä nakanu võro keelen ja üriti uma guuglikontolõ sisse logida nii, et kiroti parooli võro keelen... a tuu sai võlssi. õnnõs tull õigõ miilde. ja oi, ku pallo om õks tuud psükoloogilist blokki - et tiit suu vallalõ, a kohvigupidäjä käest ei julgõ küssü võro keelen. sai sõs är poetetü, et ingveritsäid taha. muig.

ja kosjuuren - mitu (mittevõrokõsõst) sõpra, kinkäle olõ võro keelen messengerin kirotanu - poetasõ esihindäst mõne ä või õ mõnõ sõna sisse, tundõ perrä.  :) mille ei!

hummõn sõida põrknan pääliina, et karmoškatsõõrik õks valmis saanu - kats lugu viil vaia sisse saia. haroti metronoomiga. pidänu tuud rohkõmb tegemä. a stuudion salvestas kah minno üts seto tsura, niiet saami ilosalõ tõnõtõisõst arvo.




1. nov 2020

hurjuhh

päiv inne suurt kõrraldamiseni kõrraldetü kontserti paistetiva mandli üles. nojah. ja es lää. olli teki all ja lürpsi tsäid. kaie ekraani päält ülekannõt. läts jo häste. a ma es saa sääl ollaq.

kihä om kuum, sõs jahtus jälki maha. egä säänest "lible-lible, teele-teele, palav... palav"-tunnet olõ-õi. et pidänu kõik aig sängün olõma. külmävärinä lihtsalõ ja liivätorm kurgun. tunnõ, et mul om nõnaneel ja tuu om veidi kitsukõnõ. umõhtigi om sjool nädälil pallo hädätarvilist planeeritü... karmoškaplaadi salvõstamine, kooriprooviq, kats esinemist. kõlisti eile 1220 pääle, kõik liiniq olliva hõivatü. nojah. 30 senti minut õks läts, kuna tutvustavat juttu oll joba minudi jagu. 

minä pettünü olõmidsõga, ku telehvooni är panni, mõtlõman, et mille puulpäivä pärastlõunal kõik liiniq kinni ommava

loie kankimäki mia raamatut "naaseq, kinkäst üüsiti mõtlõ" ja no nii hästi saa arvo päätegelädse uudishimust ja kiindumudsest blixeni karenisse. a jõudsõ allõs poole pääle, olõ-õi nii ammu proosat lugenu, et kuigi imelik - ja loomuligult kohati süütunnõ, et üldse oma aigu säändse luksusligu tegevüdsegä, nigu LUGÕMINE sisuta - klassikalinõ "kõikaigpiäproduktiivnõolõma"-tunne, mis vaihtõvahõl tagasi tulõ, hoolimata tuust, et ma üüse loitsu loe ja vileda harjaga tarõ iin maad pessä, hurjuhh. välän nakas külmäs minema, inemise, muumiq ja põrkna tahtva minnä uma urgu ärq. a määndsegil põhjusel talvõund täämbädsen ühiskonnan ei ole arvestadu mitte kohegi sisse. suurõq ravimi- ja toidulisandifirmaq elävägi tuust, et eestin ja viil mõneq riigin, kon talvõl päävävalgust ja põrknit vähe om, piät kõik aig kaema, et (d-, c-, b12-, q10- jms jms) vitamiini ei jätä võtmalda... kõik tiidvä, mis sõs juhtus.

kuigi sattusi nüüd võro keele fb grupi postitusi lugõma.... ruubitsiir ja tursla om mul küll edimäne kuulminõ. a hää et õks kuulsõ. egätahes ma nüüd plaani võro keelen kirotada mõnda aigu sjood blogi, 2.11-8.11 om võro keele nädäl ja saie ka täämbä uma võro keele agendi pusa kätte. ma nüüd siis joba alusti. p.s. võro keele bingo om vahva asi tetä: https://bingo.visitvoru.ee/et/bingo/vorokoso-vallakutso/8
(ma heräsi pisu hilda, et joba 22. kuupäiväst tuu mäng käü, es tiiäki, a no nüüd piä lihtsalõ kippõmbalt täütmä)


säändse vinüüli saimi, mmmmmmmm

26. okt 2020

kas teie

 tere, kas teie tellisite pesumasina paranduse?
-ei tellinud...
-ahaa, kümme-kolm oli kirjas...
-eee see ei ole tegelikult kümme, see on kaksteist, minge tänava poolt suurest uksest
-ahahh, no vabandust

et kuidas hommikul ärgata - uksekella ja uksega eksivad tehnikud on tegelt õnnistus!
on õnnestunud viimasel ajal päris hästi see enesekriitika kontrolli alla saada - uni on tähtis ja sisse(välja)magamine pole kahtlemata mingi kohutav eksimus.

samuti need mõttelised sammud... oma asja poole, oma muusika poole. laskemateen. peab vaikselt kuklast tõrjuma neid muid asju. (tulega,) mõõgaga: haa hõtt hõtt haa haa hõtt hõtt (lugeda lingi häälega, nt 1:24:28). pikk vestlus Kadriga teemal "kollektiivis töötamine" - need kollektiivid, no kui palju kriitikat ikka võib tulla uksest ja aknast - samal ajal oodatakse sinult 100% professionaalsust (vabatahtlikku tööd tehes??) ja peale mõtteliste sammude veel ka päris füüsilisi samme. vaimne visadus töötab natuke ka mingi trotsi ja pahameele peal, isegi mitte niiväga kadeduse, aga mingi üldise trotsi. viha võib olla ressurss mõnikord. viha võib olla mingi jetpack, mis tõstab õhku, aga mitte nagu teiste kallale vaid kõrgele iseenda kohale, ja mitte ainult kohale, võib-olla ka veidi edasi.

jah, eelmise teraapiaseansi lõpus ma tundsin suurt viha oma endise kooli vastu. selle võru kooli, kus ma õppisin, et täiskasvanute ja laste vahel pole võrdsust olemas, et laste ja laste vahel pole võrdsust olemas, on ainult võimud ja hirmud - ja ohvriks olen alati mina. ja see laste ja laste vaheline suhe tõlgib ennast täiskasvanute ja täiskasvanute vaheliseks suhteks. sellessamas elus. see, mis on tundunud nii tuttav ja loogiline ja enesestmõistetav (mälestused koolist), on muutunud mu peas ebanormaalseks ja viha tekitavaks. lõpuks vabaneb mingi energia, mis ei ole ohvrikstegev energia, vaid midagi muud. see miski muu parandab kõike hästi aeglaselt. ta on nõela ja kõva niidiga väike isik, kes istub kuskil viinis metrookoridori tagaotsas öösel kell 2:46 ja õmbleb kogu mu paska kinni. see on kaugtöö. aga ainult tema saab seda teha. ja ma olen talle tänulik selle eest. 

9. okt 2020

mannan

 kui väsinud ma olen, jah, kui väsinud, 

seda kõike on nii palju. aga vahepeal ongi. aga see ei tähenda, et midagi oleks lõplikult halvaks määratud. teraapias konstrueeritud turvakohabuss kangastub juba igal tartu tänaval. ja ma mitte enam ei istu, vaid laman üle kahe istme, vaatan seda katuseluuki. on suletud. mingi rootsikeelne kiri peal.

inimesed muudkui tulevad ja lähevad bussist, bussijuht on tore ja teeb palju lisapeatusi teeotsade juures, kus vaja on. pole olemas sellist asja, et ei saa peatuda. on ainult koostöö ja vastutulemine. ja vanade naiste rätid peas. mootor käib. ja ma lähen edasi. ja kõik ajavad muhedalt võrukeelset juttu omavahel. ja ma ei pea mitte midagi tegema peale kaasreisijaks olemise. 

ma kaotan kõik asjad ära, ma unustan kõik asjad ära. aga ometi on sügis. see kõige parem sügis. ju? ma ei pane pesu kuivama, sest ma ei suuda otsustada, mis on tähtsam: pesu kuivamapanek, vajalike tekstide ülesotsimine õhtuseks esinemiseks või kahe meili saatmine vabatahtliku (kuid oo kui kõrgete ootustega) töö paremaks sujumiseks.  reaalne asi, mis selle tulemusena võiks õnnestuda, on väga tähtis, oo kui tähtis kõigile. ja sinult oodatakse. ja ma annan. ma annan ma annan. mõtlen heidi iivari peale ja kuidas ma tundsin end selles tekstis ära. ma annanmaannanmaannanmaannan. või siis selle ühe paluva meili saatmine et mu oma projekt õnnestuks. kui kelleltki on vaja midagi küsida. siis ma lihtsalt muutun kõvaks parimennemöödas 2 aastat tagasi kitlitaskust leitud kaeraküpsiseks ja veeren nurka. sest mul juba kangastub resoluutne ja jäine vastus. mis on alati eitav. ja üleüldse. kuidas sa julged.

otsisin tekste ja leidsin hoopis oma sünnitunnistuse, mille ma tartusse tõin ükspäev. et selline asi siis. sündisin ja anti dokument. ja selle paberi tekstuur on hoopis teistsugune võrreldes teiste paberitega. eluõiguse kehastus. midagi nii vana ja elulist minu praeguses korteris. minu imikuseljaaju ei suutnud tol esimesel talvel ühegi vibratsiooni või muu talitlusliku actioniga ette kujutada, et mul on kunagi enda kodus sooja veega dušš. näiteks. vot kuidas on elu edasi läinud. selline asi. mis väärib ju kiitust. väärib ju rõõmustamist. aga nagu türa ma nutan siin õhtul JA ka hommikul, sest hommikul saab ka üksi nutta. üksi nutmine on kahekesi nutmisele sarnane, sest ikka on üksi olla. isegi kui ma nutan kellegi teisega koos, varitseb kuskil kuklas see üksik kaisa, kes tahtis ka niikuinii nutta ja tänks et sa need soojad kraanid nüüd lahti lased, matulenka.

sünnitunnistus teeb õrnaks. mingi seos sellesama südamega. ja nahaga. mis mul on. nagu sama kaisa. keegi hoidis süles. ema, ämmaemand. isa. keegi ema sõber. kõik on mind hoidnud, oo kui palju on mind süles hoitud, ilma, et ma ise teaks. ja sel hetkel oli mul teine roll. sõltuvam roll. aga mul oli ikka see sünnitunnistus, see oli minu oma. kuigi ma ei osanud lugeda veel.

ja ei saa ühtki päeva vahele jätta. sest täna on no.1.1. viimane etendus. ja see on tegelt tükk maad erilisem asi kui mõni muu, mida olen teinud. see on turvaline. ja kes teab, võib-olla nutan õhtul veel. enne uinumist. ja taas ma ei lähe varem magama, mis päästaks mu ligunenud pelmeeniümbrise kombel haprat hinge. ta jääb ikka ligunenud pelmeeniümbrise kombel hapraks. ma pean piire sättima, oi kui palju rohkem piire sättima. aga mul pole südant. ega nahka. maannanmaannanmaannan. 

22. sept 2020

okei see laul

 


eriline vokaal - check
tšello!!! - check
tähenduslik sõnum - check
äge video - check
megahea seade, instrumentide valik - check
laululooja ja laulja on ise teinud selle seade - check
refrääni meloodia jääb kummitama - check

mul on niiii hea meel. Monique oli ühel aastal vahetuses Elleri koolis ja kui ma poleks samal ajal seal ise olnud, siis ma ei oleks tema loomingust midagi teada saanud, väga äge muusik, tasub jälgida. artisti fb leht

see muss, mis ta teeb, annab mulle endale ka nii palju inspiratsiooni ja lootust, et ma suudan ühel hetkel Lonitseeraga jätkata, kui mu hääl on taastunud (praegu juba on väga palju parem kui suvel!). ja see kultuurikorraldamise kamm väheneb. praegu olen jälle ümbritsenud end mingite tööotsadega, mis pole päris minu eriala, aga well, ka see läheb mööda. kogun.

igatahes on hea meel öelda, et saan sel reedel Prima Vistal üles astuda kontserdil "Kirjanikud muusikas", seal esinevad veel mingid coolid ansamblid nagu Irene ja Autosexuality, pole neid kuulnud, aga olen juba intrigeeritud: fb ürituse link. esinen seekord soolos. äkkkki jõuab ühe uue laulu valmis. mine tea. 

xoxo