14. okt 2019

igal ajal on olnud igasuguseid inimesi.
ja no muidugi see lohutab vähekenegi. salvestasime eile bändiga kahe loo põhjasid. minu sisemus sõi iseennast auklikuks lihtsalt. aga kindlasti on keegi olnud sarnases olukorras. ses igal ajal, mingil teisel ajal on olnud keegi nagu mina. või et seda vähem individuaalseks kruttida - inimesed on universaalsed oma kahtlustes ja oma sotsiaalsetes hälvetes. ühisosa.
ja nüüd ma siin leban ja kuulan Pihlapuid.


sombu sombu.
ühel päeval ma olen võimeline väljendama kõiki neid asju, mis sees pakitsevad. õnneks on palju rõõumustavat ka, tuleb välja, et korter hoiab ikkagi võrdlemisi hästi sooja (olgugi et nüüd on soojemad ilmad, vahepeal olid krõbedamad) ning söögiisu on (mingil määral) taastunud. käisin laupäeval ühel matusel muusikat tegemas ja küll see oli alles üks kurb päev - loomulikult, need peavadki kurvad sündmused olema, muidu oleks ju imelik, kui keegi ei kurvastaks hea ja olulise sõbra lahkumise üle. jälle sain kinnitust sellele, et olen valinud täiesti imelise eriala. inimesi nende leinas muusikaga toetada on võrreldamatu võime.

otsustad, et nüüd peaks juhtima natuke valusamalt, nüüd peaks kalduma kvardiasendusega minoori ja siiis selle ära lahendama, hoidma veel valu sees, siis astmeliselt helguse poole liikuma... täpselt nagu neil tuleb oma eludega edasi minna. tiibklaver talutoas, klahvid vahepeal jäid kinni, kõrva juures aken ja õunapuuaed, merekohin tuli läbi puude hoovi peale välja. või siis oli see tuul ise. 

8. okt 2019

mh

(mu isamaa on minu arm ja) tahan puhata. 

kuhu see oktoobrikuu juba läheb?

30. sept 2019

ääh

olen elementaarosake üksuses Tartu linn, jah, seda kindlasti. aga see, kui kõrgele mu kõrvad tõusevad, on märkimisväärne. ma ei ole kõrvust tõstetud. lihtsalt tunnen, et kõrvad põgenevad järjest rohkem pealae peale kokku. nad tahavad teineteisega kohtuda, ilmselt, kui nad teineteist näeks (millega?), siis oleks mingi äratundmine küll. ohoo, näe, kaim! sina selline nagu mina. mina selline nagu sina. ja olekski kõik, ega nad suurt midagi ei teeks, äkki nende jaoks algaks sealt midagi uut ja põnevat. vb saaks neid riita laduda üksteise peale nagu teisigi objekte. nii mugav oleks ju, saaks laua pealt võtta ja - plaksti! pea külge tagasi virutada. et kui tahta natuke aega vaikuses olla, siis paneb kõrvad varna. mmmMMASurunkõrvadkinnivalusonkuualta

mul on tõeline hirm inimestele helistamise ees, arvasin, et see pigem paraneb, aga võta NÄPUST.
võib-olla sellepärast ka need kõrvad põgenevad, et kõrgemale on telefoni tülikas tõsta... ja siis neil lastakse olla. just sellised kahemõõtmelised lapatsid, nagu nad on. ei topita kogu aeg äärde midagi.

nägin unes, et esinesin Katariinaga Võru kultuurimajas, aga samal ajal oli seal linnapea vastuvõtt ja kõik olid segaduses, mis kell kontsert siis algab. mina teadsin, et kell 19, keegi teadis, et kell 17. lõikasin tukka täpselt enne lavale minekut, kurgus oli imelik, polnud ammu laulnud ja järsku tundus, et kõik sõnad on ka meelest läinud. ja ühe külalise piletil oli aastana kirjas 2400 midagi...

*paneb siia ühe loo Bill Evansi albumilt "Since we met", ükskõik millise*
*mõtteline paus*

lein lein lein on loomulik, kui oled ühe koosseisu toimimisse pannud oma hinge, ent siis otsustad sealt taanduda, sest a) asjad lihtsalt pole enam nii nagu varem ja b) asjad lihtsalt ongi teisiti ja c) all good things come to an end, aga nii raske ja valus on lahti lasta ja kõrvalt vaadata, et jah nad saavad ilma sinuta hakkama, ja sinu mälestustel ja avastustel selles koosseisus justkui ei ole enam kaalu - või õigemini, sa ei taha neile kaalu anda, sest sul on liialt kahju. oo, Fortuna!

*mõtteline paus jälle*

tahaks nii palju kirjutada, aga saan pahaseks ja siis üldse ei kirjuta. tahtsin kirjutada näiteks Helgi Mulleri 1966. kogust nimega "Laulud ratastel" ja kuidas seal on nii huvitavaid tekste!
ühtlasi peaks kogu aeg pikutama, sest siis ei saa pahaseks saada EGA kirjutada sellest, kuidas ma pahaseks saan.

appi

27. sept 2019

õhe

23:54

"ma armastan sind igal juhul,  ükskõik, mis sellest koogist saab."

23. sept 2019

milline

võluv portaal, "inimene.ee"

inimene.ee räägib mulle igal juhul sellist asja.

Sotsiaalfoobia on psüühikahäire, mille korral esineb inimesel tugev kartus negatiivse hinnangu ees kõikvõimalike sooritatavate tegude eest. Sotsiaalfoobia on üks ärevushäiretest.

Sotsiaalfoobiat iseloomustab inimese kartus negatiivse hinnangu ees, mida ta ootab läbikukkunud soorituse eest. Sooritus võib tähendada nii oma emotsioonide kontrollimist, igapäevaste tegevuste sooritamist (nagu söömine avalikus kohas, rääkimine võõra inimesega või grupis, suhtlemine vastassoo esindajaga) kui kõiki muid ühiskonnas elava inimese sooritatavid tegevusi. Sotsiaalfoobiaga inimene usub, et ta käitub teistele mittevastuvõetavalt ja selle tulemusel hüljatakse ta teiste poolt.
Sotsiaalfoobia on üldiselt sage probleem.

vana hea - võrdlen end mingi kohaga, kus ma paar aastat tagasi olin, vähe värskem või optimistlikum olin või. aga noh. mu kaljukitsepõlved on nagu vana tartu kaubamaja. helesinised ja natuke haiged. aga kuradi vankumatud, kui just konkreetselt maha võtma ei tulda. shoutout vanale kaubamajale 

ja eriline shoutout emt lepatriinulogole

-- mingid inimesed käivad vist regulaarselt, aastaaegade vaheldumisel pildistamas. hullult ilusad pildid on ja ilusad inimesedki. ja siis nagu vaatan neid pilte ja tunnen kadedust, ja siis tunnen vastikust enda vastu, et miks ma olen selline. aga seegi pole midagi uut, mu noored sõbrad, vaatame üle tänaõhtused auhinnad

jasss riias veedetud päev mõjus (riia) palsamina, aeg-ajalt on tarvis vist Tartust põgeneda, et mitte töösse ära uppuda. aga ega kohustused sellega vähene. looduse kronksutõmbamisega pistab ka loomeloom oma külma ja niiske nina varrukast välja. 
a varrukas on hääääästi sügav ja soe
ja loom tahab seal sees mõnusalt ära olla

13. sept 2019

kasukas

/.../ sellepärast ma ei oskakski oma elu ette kujutada ilma loominguta. Kui ma ei saaks kirjutada, kui ma ei saaks teha teatrit - mismoodi ma siis lahendaksin selle pinge, mis tekib sellest, kui ma ei saaks väljendada kõike? Ja mingeid asju ma ei suudagi või oskagi väljendada väljaspool loomingut - arvan, et see ühest küljest paljastab minu ebaadekvaatsuse tavasuhtluses või tavaelus, aga teisalt arvan et on tõepooles mingisuguseid teemasid või tundmusi, mida pole võimalik edasi anda päris selgelt lihtsalt vesteldes näost näkku või kirja teel, mis nõuabki mingit teistsugust meediumit. seda pakub looming, pakub fantaasia, pakub kõik, mida me kokkuvõttes nimetame kunstiks või kultuuriks. /.../ Laval olles ma muud ei taha tehagi, kui lehvitada friigilippu /.../ või raamatut lugedes tahan näha midagi, mida ei söandata mulle mujal näidata. /.../

hooaja esimene Popkulturistide osa haaras tihedate mõtetega loomingust. hetkel olen tunnistajaks viskoosse päeva sünnile: pilvevaip, õigemini üsna tihke pilvematt akna taga, spotify pakub juba eos motivation mix-i. ja võib-olla see polegi niivõrd laiuskraadiga seotud. vist päris esimest korda olen tunnistajaks sügisele, mis lükkab oma kümme-ühes emotsionaalset paketti mulle sihikindlalt nina alla. ei saa öelda, et see turundamise viis oleks täielikult läbi kukkunud. huvi pole veel kadunud, mulle tundub, et ta on pigem külmutatud. seisab trükiraami keskel, vahematerjaliga kindlalt paigale seisma pandud. võta või kogu kaadervärk kätte ja vii minema. tahaks istutada sinna mingeid köögivilju ja kahepaikseid. need viimased võiksid olla laiuskraadiga seotud. aitäh.

kui eelmine Bon Iveri album välja tuli, siis ma konkreetselt uputasin ennast sellesse - praegu aga pole uue albumiga sama tegemiseks mahti ega aega olnud. väike lein - kunagine vabadus teha meeleheitest impulsiivseid otsuseid, järeldusi. isegi mitte vabadus, aga olid kindlad esimesed leevendajad, mille järele käsi haaras. praegu ei ole meeleheide nii teravalt esil (veel)? praegu küpsevad esiplaanil mingid muud lootused ja rõõmud. väljend "praegu" on muutunud kindlasti mugavamaks, igapäevasemaks kui viis aastat tagasi. see väljend on ka ajaliselt laienenud. mu stagneerunud mina hakkab vaikselt ennast vabaks laskma, valgeks pressitud näpuotsad lõdvestuvad. konkreetselt ei usu müüte või paratamatusi müütilise ja paratamatu endanimelise olendi kohta. (ja seda kõike 9.99€ eest Ester Mägi "Dialoogi" saatel, väga kahju, et seda orelipala internetis tervikuna kätte ei saa.)



ent ma ei väida seda, et ma hakkaks kuhugi "kohale jõudma", absoluutselt mitte. üritan südant rindu sulatada, koguda julgust, et teha (veel rohkem) endast lähtuvaid otsuseid. sõber ütles, et kollektiivis töötamine on samm täiskasvanute maailma. seda ma ka ei usu, õnneks või kahjuks. ja kas see täiskasvanute maailm on siis tõeliselt hää, et ma sinna sammuma pean?

jätkub

29. aug 2019

kiibitsevad

täna on vaja reljeefi. reljeefset seina, mille vastu oma selga muljuda. pigistada ja näpistada ja hõõruda ja koukida seljalihastega seinapõhjast igasugu asju, mida seal kõike on ja ei ole - jah, ma ladusin eile puid. oo, füüsiline koormus, täna on selg ja reietagused oma ajast ees. iga püstitõusmine on kosemõõtu pisar. 

suvel ei ole siia blogisse väga palju kirjutanud. lausa uskumatu, kuhu see aeg läinud on. iga aastaga kuidagi vähemaks teda? nii palju tööd polegi vist varem ühelgi suvel teinud. esimesed suuremad matused, pidulik võidupüha teenistus, imikute ristimised. mingisugune orelirutiin tekib. struktureeritud vastutustunne, organiseerib (pun intended) ennast ise, moodustab väikesed sahtlid. kas ma ühtlesin sahtlid, vabandust, ma mõtlesin loomulikult suhvleid.

 

suured kangad, mu teadvelolek on suured kangad praegu. pärast kardinate paigaldamist on kodus nii kaitstud tunne. pärast tänast #tartu2024 väljakuulutamist selline classic võidukas "jess eesti sai eurovisiooni finaali" tunne. läheb ilmselt mõneks ajaks meelest ja siis tuleb tagasi.


väsinud. ahh. nädalavahetusel aparaaditehase festival ja.. ja siis need teised asjad kõik.
a kui keegi teab kedagi... kes tahab naiskoori tulla? siis ee. siis kliki siia. ja ma lähen magama nüd