26. okt 2020

kas teie

 tere, kas teie tellisite pesumasina paranduse?
-ei tellinud...
-ahaa, kümme-kolm oli kirjas...
-eee see ei ole tegelikult kümme, see on kaksteist, minge tänava poolt suurest uksest
-ahahh, no vabandust

et kuidas hommikul ärgata - uksekella ja uksega eksivad tehnikud on tegelt õnnistus!
on õnnestunud viimasel ajal päris hästi see enesekriitika kontrolli alla saada - uni on tähtis ja sisse(välja)magamine pole kahtlemata mingi kohutav eksimus.

samuti need mõttelised sammud... oma asja poole, oma muusika poole. laskemateen. peab vaikselt kuklast tõrjuma neid muid asju. (tulega,) mõõgaga: haa hõtt hõtt haa haa hõtt hõtt (lugeda lingi häälega, nt 1:24:28). pikk vestlus Kadriga teemal "kollektiivis töötamine" - need kollektiivid, no kui palju kriitikat ikka võib tulla uksest ja aknast - samal ajal oodatakse sinult 100% professionaalsust (vabatahtlikku tööd tehes??) ja peale mõtteliste sammude veel ka päris füüsilisi samme. vaimne visadus töötab natuke ka mingi trotsi ja pahameele peal, isegi mitte niiväga kadeduse, aga mingi üldise trotsi. viha võib olla ressurss mõnikord. viha võib olla mingi jetpack, mis tõstab õhku, aga mitte nagu teiste kallale vaid kõrgele iseenda kohale, ja mitte ainult kohale, võib-olla ka veidi edasi.

jah, eelmise teraapiaseansi lõpus ma tundsin suurt viha oma endise kooli vastu. selle võru kooli, kus ma õppisin, et täiskasvanute ja laste vahel pole võrdsust olemas, et laste ja laste vahel pole võrdsust olemas, on ainult võimud ja hirmud - ja ohvriks olen alati mina. ja see laste ja laste vaheline suhe tõlgib ennast täiskasvanute ja täiskasvanute vaheliseks suhteks. sellessamas elus. see, mis on tundunud nii tuttav ja loogiline ja enesestmõistetav (mälestused koolist), on muutunud mu peas ebanormaalseks ja viha tekitavaks. lõpuks vabaneb mingi energia, mis ei ole ohvrikstegev energia, vaid midagi muud. see miski muu parandab kõike hästi aeglaselt. ta on nõela ja kõva niidiga väike isik, kes istub kuskil viinis metrookoridori tagaotsas öösel kell 2:46 ja õmbleb kogu mu paska kinni. see on kaugtöö. aga ainult tema saab seda teha. ja ma olen talle tänulik selle eest. 

9. okt 2020

mannan

 kui väsinud ma olen, jah, kui väsinud, 

seda kõike on nii palju. aga vahepeal ongi. aga see ei tähenda, et midagi oleks lõplikult halvaks määratud. teraapias konstrueeritud turvakohabuss kangastub juba igal tartu tänaval. ja ma mitte enam ei istu, vaid laman üle kahe istme, vaatan seda katuseluuki. on suletud. mingi rootsikeelne kiri peal.

inimesed muudkui tulevad ja lähevad bussist, bussijuht on tore ja teeb palju lisapeatusi teeotsade juures, kus vaja on. pole olemas sellist asja, et ei saa peatuda. on ainult koostöö ja vastutulemine. ja vanade naiste rätid peas. mootor käib. ja ma lähen edasi. ja kõik ajavad muhedalt võrukeelset juttu omavahel. ja ma ei pea mitte midagi tegema peale kaasreisijaks olemise. 

ma kaotan kõik asjad ära, ma unustan kõik asjad ära. aga ometi on sügis. see kõige parem sügis. ju? ma ei pane pesu kuivama, sest ma ei suuda otsustada, mis on tähtsam: pesu kuivamapanek, vajalike tekstide ülesotsimine õhtuseks esinemiseks või kahe meili saatmine vabatahtliku (kuid oo kui kõrgete ootustega) töö paremaks sujumiseks.  reaalne asi, mis selle tulemusena võiks õnnestuda, on väga tähtis, oo kui tähtis kõigile. ja sinult oodatakse. ja ma annan. ma annan ma annan. mõtlen heidi iivari peale ja kuidas ma tundsin end selles tekstis ära. ma annanmaannanmaannanmaannan. või siis selle ühe paluva meili saatmine et mu oma projekt õnnestuks. kui kelleltki on vaja midagi küsida. siis ma lihtsalt muutun kõvaks parimennemöödas 2 aastat tagasi kitlitaskust leitud kaeraküpsiseks ja veeren nurka. sest mul juba kangastub resoluutne ja jäine vastus. mis on alati eitav. ja üleüldse. kuidas sa julged.

otsisin tekste ja leidsin hoopis oma sünnitunnistuse, mille ma tartusse tõin ükspäev. et selline asi siis. sündisin ja anti dokument. ja selle paberi tekstuur on hoopis teistsugune võrreldes teiste paberitega. eluõiguse kehastus. midagi nii vana ja elulist minu praeguses korteris. minu imikuseljaaju ei suutnud tol esimesel talvel ühegi vibratsiooni või muu talitlusliku actioniga ette kujutada, et mul on kunagi enda kodus sooja veega dušš. näiteks. vot kuidas on elu edasi läinud. selline asi. mis väärib ju kiitust. väärib ju rõõmustamist. aga nagu türa ma nutan siin õhtul JA ka hommikul, sest hommikul saab ka üksi nutta. üksi nutmine on kahekesi nutmisele sarnane, sest ikka on üksi olla. isegi kui ma nutan kellegi teisega koos, varitseb kuskil kuklas see üksik kaisa, kes tahtis ka niikuinii nutta ja tänks et sa need soojad kraanid nüüd lahti lased, matulenka.

sünnitunnistus teeb õrnaks. mingi seos sellesama südamega. ja nahaga. mis mul on. nagu sama kaisa. keegi hoidis süles. ema, ämmaemand. isa. keegi ema sõber. kõik on mind hoidnud, oo kui palju on mind süles hoitud, ilma, et ma ise teaks. ja sel hetkel oli mul teine roll. sõltuvam roll. aga mul oli ikka see sünnitunnistus, see oli minu oma. kuigi ma ei osanud lugeda veel.

ja ei saa ühtki päeva vahele jätta. sest täna on no.1.1. viimane etendus. ja see on tegelt tükk maad erilisem asi kui mõni muu, mida olen teinud. see on turvaline. ja kes teab, võib-olla nutan õhtul veel. enne uinumist. ja taas ma ei lähe varem magama, mis päästaks mu ligunenud pelmeeniümbrise kombel haprat hinge. ta jääb ikka ligunenud pelmeeniümbrise kombel hapraks. ma pean piire sättima, oi kui palju rohkem piire sättima. aga mul pole südant. ega nahka. maannanmaannanmaannan. 

22. sept 2020

okei see laul

 


eriline vokaal - check
tšello!!! - check
tähenduslik sõnum - check
äge video - check
megahea seade, instrumentide valik - check
laululooja ja laulja on ise teinud selle seade - check
refrääni meloodia jääb kummitama - check

mul on niiii hea meel. Monique oli ühel aastal vahetuses Elleri koolis ja kui ma poleks samal ajal seal ise olnud, siis ma ei oleks tema loomingust midagi teada saanud, väga äge muusik, tasub jälgida. artisti fb leht

see muss, mis ta teeb, annab mulle endale ka nii palju inspiratsiooni ja lootust, et ma suudan ühel hetkel Lonitseeraga jätkata, kui mu hääl on taastunud (praegu juba on väga palju parem kui suvel!). ja see kultuurikorraldamise kamm väheneb. praegu olen jälle ümbritsenud end mingite tööotsadega, mis pole päris minu eriala, aga well, ka see läheb mööda. kogun.

igatahes on hea meel öelda, et saan sel reedel Prima Vistal üles astuda kontserdil "Kirjanikud muusikas", seal esinevad veel mingid coolid ansamblid nagu Irene ja Autosexuality, pole neid kuulnud, aga olen juba intrigeeritud: fb ürituse link. esinen seekord soolos. äkkkki jõuab ühe uue laulu valmis. mine tea. 

xoxo

11. sept 2020

õhku

väike rõõm kiiretest otsustest. või õigemini rõõm sellest mõttest, et ma teen nüüd kiire otsuse. et mida ma hetkel vajan. kaootiline planeerimine, mis sageli pundubmandub lihtsalt depressiivsesse episoodi. mitu pärastlõunat järjest. aga. sageli on vaja toitu või jalutuskäiku.

head pärdipäeva ka kõigile. siin kaks minu südames mõnusas kohas olevat Pärdi lugu, mõlemat on olnud rõõm koorides laulda. eelmise postituse tegin pärast mingit bloggeri uuendust, tore html-kood seal nüüd teile lugeda laulu asemel. varem see nagu konverteerus ise. muig. aga las see jääb sinna orgaaniliselt.

                                



10. sept 2020

i never thought I would compromise

hüüe. aegajalt kuhugipoole. pudelikaelad pea kohal. vaadates seda, mis maailmas toimub, tahaks jetpackiga taevalakke tõusta, lennata pudelisuust välja ja natuke triivida ja aerofoto-visionit nautida. seda kriipit tunnet, kui oled liiga kaua google earthis ringi vaadanud. majade varjud. mida sa kunagi nii tumedalt ja kõrgelt ei näe.

rääkides nägemisest, siis käisin täna silmakontrollis ja sain teada, et mu vasak silm ei näe üksinda praktiliselt mitte midagi. noh, valgust ikka. aga neid tähti selle seina peal kindlasti mitte. noh, õnneks on parem silm parem. aga see on vist üsna levinud, et inimestel on mingi juhtsilm. aga 85% võrra :D:D lihtsalt veider. väga karismaatiline optometrist oli ka, "tähendab kaisa nüüd on niimoodi" ja muud tehnikad. no -0,5 ei ole muidugi mingi katastroof, kuna ma kissitan põhiliselt selleks, et tänavasilte lugeda või midagi sellist. ja autoga ei sõida. veel. lähedalt on asjade lugemine okei. 

tartu on nüüd suures osas toome. pinnamood tirib üles ja alla. ja sügis tuleb tunnikaupa. võõras tunne veel ikka, kuidagi aristokraatlik või privilegeeritud tunne on uues korteris elada. just ümbruse mõttes ja et raad nii lähedal on. ja hõbevaher. ja kastan, mis ka kuigi kehvem pole.

<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/l2DyasWWmtM" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>

rohkem puhastamist. rohkem nagu üksi olemise aega. on vaja. ilma seadmete ja süümepiinadeta. viimaste likvideerimine juba toimib päris hästi. aga noh. motivatsiooni pole declutterdada... aju õli täis. 

30. aug 2020

argi / dis moll

 jess, söögilaud ja neli tooli. ma hakkan nägema seda tuba! ja väikest valgust, juba on see sügise pimedus käes. sõitsime kõpust tartusse läbi teeremondi, vihmasaju ja läikiva asfalti. konnalaipade läikival teel. süda läikis ka natuke. silmad veiklesid pimedas. pupillidest ei tea ma midagi, ise ju ei näe sageli, kui laiad nad on, või kas nad üldse on. pimedas. pimedas ei pruugigi midagi olla. sel nädalal nii palju sõitmist ja loksumist. olen õnnelik, et need orelikontserdid vastu võtsin, sest tõesti uus tunne oli mängida, ei olnud nii krampis kui poolteist aastat tagasi. võit! tänane kõpu kontsert oli seal päris huvitav... selles mõttes, et orel oli pool tooni kõrgem. andsin Karolinile torupilli häälestamiseks G ja siis tundsin, et .... oota.

ja noh, mis sealt siis edasi tuli. keerasime optimistlikult torupilli pool tooni kõrgemaks - läks ka - ja päris normilt kõlas. aga siis pill seisis natuke ja ca 15 min enne kontserti, kui häälestust kontrollisime, saime aru, et nüüd on halvasti. oli tagasi vajunud ja üldse ei saanud kõrgemaks enam panna, jäi kinni ja piuksus ja paukus. imetlen, et Karolin suutis külma närvi säilitada ja jätkas üritamist. mu aju lihtsalt jäi seisma. tegime kiirelt plaanid ümber, pidurdasime natuke kontserti sissejuhatavaid kellasid (suulise kokkuleppe teel) ning mängisime kumbki soolos. ning siis viimased kaks lugu koos, mul ei jäänud muud üle kui käigu pealt fis-duuri transponeerida. õnneks ei olnud mingit hullu partiid, selline vaba saade, nagu ma alati tegin, aga noh, ei saanud seda nii vabalt teha. ei saanud ägedaid harmooniaid panna, sest fis-duur ei ole käe sees (note to self: kas peaks rohkem fis-duuri orelil harjutama, et sarnasteks tulevikuolukordadeks valmistuda?)

nii hull väsimus. mingi rahulolu või hingetõmme korraks. tahaks juba hakata kotte ja kaste lahti pakkima. eile oli eharoosa kirjandusõhtu ja lugesin üle pika pika aja, kuidagi raske samastuda nii ammu kirjutatud tekstidega - pole isegi teab mis ammu, aga sel kevadel oleks nagu mingi liivalaine üle käinud, lihvinud mingid osad maha. mingid sellised osad, millest ainiti enne koosnesingi. nüüd on kuidagi hoopis teine tunne kirjutada ja lugeda. lugesin vanu tekste ja natuke kõhklesin lugedes. vurisesin. aga tegelikult kõnetas paari inimest ka - ja tegelikult oli turvaline keskkond ka. hea meel. ja seal läks pimedaks ja tuli lõkkevalgus ja värava ees suitsu tõmbamine - ja sellega meenub, et leidsin diivani vahelt ühe terve suitsu, keeratud ja kleebitud (ukusuviste müüdudjapakitud lol), ja no muidugi ma ei visanud seda ära, vaid pakkisin hoolikalt kaasa. aga see eha aed, noh, olen seal mitmel aastal käinud, aga alles seekord sain pihta. hea oli olla seal, kuigi läksin üsna varsti pärast ürituse lõppu minema. kuklas ärev "homme kontsert/vana korteri peab ära koristama". aga mõnus oli olla, viimasel ajal üldse pigem mõnus olla, nagu mingi märg marli liigub silmnäo pealt ära ja siis on korraks värske tunne ja siis on lihtsalt väga hea nägemine. ma näen väga hästi, kuigi mu silmad on objektiivselt kehvemaks jäänud, aga ma lihtsalt ei tunne nii palju ohtu enam. mis on värskendav ja oo, kuidas tuleb kasuks. mingi puhma sisse oli asetatud hiiglaslik helendav muna. seal ta oli ja helendas. ja me kõik teised ka.

"ma usun, et ta saab aru, et sa oled armunud temasse ja mina olen lihtsalt imelik."

(pilt on illustreeriv, pärineb viimasest korrast kui ma Anni nägin ja õhtud veel valgemad olid)



10. aug 2020

private eyes

privaatsed silmad. silmad iseendale. ripsmed laes ja põrandal. soojad ja soolased hetked, mis tegelikult on kõige tähtsamad - jõudes reaktiivsusest vaatlemise ja vastamise juurde. kaardistan kasuliku rutiini (aga kas ka kasutan seda?), suudan ennast toetada, vot täna oli ilus päev, eile ka - tõeline paradiis siin Tartus. mis siis, et palju on palavust ja ebaselgust nii finantsilises kui emotsionaalses mõttes, aga nüüd võin julgelt öelda, et julge samm on astutud tervenemise poole. alati on see hea mõistmine - et jah, sa tegelikult saad elada oma elu täpselt niimoodi nagu sa tahad. olla täpselt nii reaktiivne, kui sa valid. olla täpselt nii toetav, lahke ja avatud, kui sa valid. 

-- instagram reklaamib mulle pidevalt mingit kurjusekortsu botoxi süstimist. (miks?)

uus värske rõhu number väga lahe, sveta grigorjeva päevikukatked nii head, laksaki laksaki. joosepi tekst ühes intervjuuga, laksaki laksaki!

täna kipub minema mingiks soovituste postituseks, esiteks ma ei jõua ära kiita lingukaisa lapsepõlve lemmikraamatute sarja klassikaraadios. anti saare oma oli väga muhe kuulata - ja spekulatsioonid koomiksikultuuri üle, tõepoolest! tuli kohe mikihiirte lõhn ninna - ka nende, mis olid onu pool tumba sees suures riidas. meil olid ainult 2000ga algavate aastate numbrid kodus, aga seal oli hulk 90ndate omi. oo, vanusevahe onulastega ja rõõm lugemata mikihiirte näol - kuigi neid ei maldanud (mallanud?) lugeda väga, kuna tumba sees oli võõras lõhn.

kassilaps Sünne siin muidu kasvab nii et vähe pole, nüüd mõnda aega siiski säilitab oma kubatuuri - ema arvab, et peaksime rohkem süüa andma. aga ta ju sööb ka. neil hetkedel, mil ta parasjagu ei ründa varbaid/sääremarju/ärata täpselt 8.20 vms mõnusa nurrumisega vastu nägu. 

--

põhiliselt on see teema, et me hakkame kolima teise linnaossa. ja sellega kaasnevad tapeediteemad. oo olme ja kõik muud praktilised asjad - siseviimistleja elu pole ma kunagi maitsta saanud, aga ei riskeeri ka 3.30 lagedega ise tapeetima. väiksemate asjadega saab veel kuidagi "päästa", nt kui tahad sõbrale pilti joonistada või kaarti teha või miniskulptuuri kõrtest ja munakoortest vms, aga siis midagi läheb poole peal täiega pekki ja sa ei tea mida teha täpselt, aga muudad pisut kurssi ja siis õnnestub mingi käkk: rebirth toode sellest teha ja noh, voilaa nagu võib lugeda kodumaistest portaalidest. aga kodu tuleb kindlasti hea ja kindel, minust saab linnuse-emand, ainult et linnuse asemel on korter, aga emand võin ma ikkagi olla, kes saab nüüd minna otse oma korterist vannituppa, kas te kujutate seda ette? karlovas vanas majas elamisega on standardid ikka normaalselt all püsinud, st iga korter, kus on oma tualettruum tundub juba eksootiline ja luksuslik. aga ei, ka jagamine on täiesti okei ja tore, kui kõik on proportsioonis üürihinna ja muude kvaliteetidega. #kvali #teet

--

tervis pigem stabiilsem jälle, laulda ei julge/suuda - natuke lootust ja siis kaob jälle kõik ära, aga loodan tulevikus toimuva gastroskoopia peale - kui kõik kolimised värgid särgid valmis, siis jõuab liikuda sinnapoole. perearstile helistamine on ebameeldiv tegevus kahtlemata, eriti kui sa justkui näed seda cutscene'i vaimusilmas, kuidas ta võtab su kõne vastu ja samal ajal toas pann põleb ja kõik inimesed jooksevad ringi ja jube kiire on ja patsiendid voolavad ojadena sest miks sa ei too perearsti tartusse juba nojah aga ega siin ka arstid vähem koormatud ole


igatahes nüüd on mõistlik uinuda, aga kohtumiste ja kuulmisteni, püüan siia ikka veidi sagedamini kirjutada