12. juuli 2017

current mood


Täiskuu ajal on nii kummaline olemine. Päeva jooksul 32,5 erinevat meeleolu. Aga siiski päev ja väärt elamist. Eilse õhtuga sai tuba natuke elamisväärsemaks tehtud.
Vaatasin ka seda videot.

5. juuli 2017

miski ütleb, et

mine vooluga kaasa.
Usalda seda, mis teele tuleb.

Ja pealegi, miks peab üldse nii tõsiselt võtma?

Jonnakas Kaisa annab hinnanguid. Tugevaid hinnanguid nagu ebaõnnestumine ja õnnestumine.
Annelii ütles, et tema tahtis lihtsalt muusika sees olla.



4. juuli 2017

mis see oli

Kruvid-küljest-jupid-laiali-laulupidu.

Kolm päeva sünoptikutele ja jalatsitele lootmist.
Bussist loobumist.
Enesevalitsuse kaotamist.
Lihtsat rõõmu teistest inimestest.
Vastakaid tundeid rongkäigus.
Ebamugavasse "siin-olin-ma-emotsionaalselt-aasta-tagasi"-potti kukkumist.
Välja tulemist.
Armastust.
Vaimustust Heli Jürgensonist.
Vaimustust Kadri Voorandist.
Vaimustust kõikidest dirigentidest.
Kahetsust.
Distantsi.





Avastamist.
Hernesuppi (miks keegi ei taha hernesuppi?? lühikesed järjekorrad)
Muru peal lebotamist.
Mere WC-d.
Total nutmist lihtsalt ühendkooride lõpuplokis.
Tunnet, et ma ei hakka kunagi midagi dirigeerima.
Abitust.
Uut kahetsust.



Kokkuvõtmist.
Leplikkust.
Imetlust.


Pilku.
Maailmailusat uinumist.


Rõõmu, et end nii kiiresti suudan neist seisunditest välja tuua, mis pitsitavad.
Rõõmu, et suudan nautida neid olukordi, kus olen midagi märganud. Midagi olulist. Nagu rõõmu.
Eestil on hädasti rõõmu vaja, nagu Kersti ütles.


21. juuni 2017

ja avalik vabandus

kõigile, kelle lõpetamistele ma ei saanud/ei saa sel aastal minna, sest see kõrvapõletik ja töögraafik muutuvates suhetes.

Mitu väga armsat inimest lõpetasid juba natuke aega tagasi Viljandi kultuuriakadeemia, Elleri kooli, eile Treffneri gümnaasiumi, mitu väga armsat inimest lõpetavad täna Tartu ülikooli, tuleval esmaspäeval on Eesti muusika- ja teatriakadeemia lõpuaktus, kus diplomi saavad paljud minu kunagised Elleri koolikaaslased - teate, et hoian alati pöialt ja suudlen laubale!

Olen teie üle uhke! (üks Martha Argerichi musi teile!)


20. juuni 2017

mis on

Ootamatult ägeda eksematoosse kõrvapõletikuga (oled nõnda äge!) voodirežiimil.
Eile viisid kallid-armsad mind hapras seisundis kõrvakliiniku erakorralisse vastuvõttu, traumeerisin arstiõde oma ulgumisega, kui valvearst mulle voolikut kuulmekäiku toppis. Kujutlesin seda valgust, mida räägitakse, et inimesed elu lõpus näevad, ja keskendusin valgusele. Kujutlesin ka sünnitust, et tuua võrdlusmoment: on asju, mis on tegelikult valusamad, kuigi see eilne oli ikka rets. Pärast oli pisut parem küll. Lunastasin uued ravimid välja, kuigi valuga ei ole siiamaani midagi teha - lihtsalt vaigisteid peale ja lootus, et antibiootikumid/tursetabletid/kõrvatilgad mõjuvad. Pärast oli sürr õhtupoolik, käisin elus esimest korda rinnahoidjata lõunakeskuse rimis, tundsin eriti intensiivset selvehalli gravitatsiooni. Support oli ilma tugikaarteta olemas. Mul on õigus aeglasel sammul ja nutetud näoga riiulite vahel ringi töllata, sest kellele see korda läheb, missugune ma välja näen? Tundsin hetkeks isegi, et saan võtta endale pohhui-käisin-just-sünnitamas-suhtumise - mitte, et keegi tooks imiku ilmale ja läheks 2 tundi hiljem toidupoodi, aga tunne oli sama. Ja võidukas oli sealt teenindusterminalist välja tatsata, tukk rasvane ja pluusinööbid valesti, sest i'm my own person, kust teate, äkki ma olen roki-ikoon ja käisin just Helsingis kontserti andmas?? Äkki see ongi minu look?

Rick & Morty kaks episoodi, Brooklyn Nine Nine ~6 episoodi, tore, kuidas sarjad juhivad tähelepanu valult ja tursumiselt eemale. (shoutout kõigile, kes haigena kodus sarju vaatavad)

Nüüd siinsamas - Aardla tänava korteris selili, droogide mõju all. Mõtlen sõpradest, kes on laiali, tuttavatest, koolikaaslastest, kellega olen erinevates institutsioonides seotud olnud - kummaline, kuidas inimesed lihtsalt hulbivad eemale. Veel kummalisem, et nad üleüldse kokku satuvad mingiks ajaks, kas pole? Ma ei tunne end üldse reedetuna või kurvalt seetõttu, vastupidi - laseb elu mingist perspektiivist vaadata, mis sarnaneb linnuvaatlusega. Süda kisub jälle -- tahaks elada 90ndatel, et ei oleks telefone ega facebooki, et oleks need iseseisvad mandlituumad inimestes alles. Et ma ei tunneks end süüdi, et ma ei ole inimestega ühenduses - ega ma ei tunne ka väga süüdi, aga see teadmine, et ma võin selles süüdistatud olla, või et teen kellelegi selle läbi haiget.. mm.


11. juuni 2017

sprinklerikontroll

Täna löövad kesklinnas kirikukellad juba kolmandat korda. Kaks korda teenistuse alustuseks ja lõpuks. Ja siis üks kord veel. Automaatselt mõtlen: "Loodetavasti pulmad, mitte matused." Matustel on negatiivne maitse. Lähedased on kurvad, sest a) keegi armas on lahkunud, b) nii nutmise kui nutu tagasi hoidmise peale läheb sama palju (ja palju) energiat.

Vanaema matuselgi oli kuidagi veider või kohatu, et naabrid, kellega iidamast-aadamast suhelnud ei ole (või mõned inimesed, keda nägin viimati 11-aastasena), näevad mind nüüd nii õrnas olekus. Et mis õigusega? Võtan tatistades nende kaastundeavaldusi vastu ja üritan sirge suuga kirikulaulu kaasa laulda, samal ajal keskendudes sellele, kuidas läbi rahvasumma tagasi oma kohale saada, et mitte jääda jalgu, tähelepanu keskpunkti vms. Kõik üritavad pisaratele mitte järgi anda. Raske on muidugi näha teist inimest kurvana, kuid veel raskem on näha teist inimest kurvana ja üritamas oma kurbust kõhuna sisse tõmmata. Kui inimesed võtaksid täna surma sama loomuliku elu osana, kui sündi, pulmi või auto parkimist, siis oleks sotsiaalselt hoopis vabam. Vanal ajal olid hoopis teised kombed ja kokkulepped enne ja pärast pereliikme surma. Ma ei saa neist kunagi osa. Lepin sellega, nagu lepin ka sellega, et ma ei saa maitsta elu, kus kellelgi ei ole telefone. Aga Anderseni muinasjutud on ikka alles.

"Raamatute abil saab põgeneda" on veider väljend. Nagu oleks see käesolev siin nii hirmus. Raamat aitab pigem toita. Täita vajadusi ja vastata küsimustele. Paralleelselt reaalsusega. Parim on ju see ruum raamatu ja elu vahel, mis on lõngaotsi täis. Kuidas mõni tunne raamatut lugedes meenutab mingit tunnet päriselus. Ja vastupidi. See on suisa meisterlik tõlkimine, mida me teha oskame! Ja kui toredalt inimesed igasuguseid võrdlusi situatsioonide vahel leida oskavad. Kogemata-metafoorid ja nende leidmine, siis see pika tetriseklotsi tühimikku langemise tunne, kui mõttele järgi jõuad. Ega ei oskagi paremini seletada, sest see on nii ürgne. Mõte on jätkuvalt kiirem kui ise (kuigi nüüd hakkab ka ise järgi jõudma).

2. juuni 2017

kromosoomide võidusõit



Mm, täna sai jälle üle pika aja pastakat vastu paberit keerutada. Mõnuga.
Ootan sohvrit. Jälle üks ootamine. Mõnus ootamine. Köögimööblil on piirjooned jälle, valgus lasti aknast sisse, pilvepamp kruiisib üle lasteaia. Teine juuni ja 5-11 meetrit sekundis.

Ja siis see hetk kui uus Feist kõlab nagu vana David Bowie. jawdrop. iga lugu albumil on nii, nagu peab.