ikka ikka

no vaata aga vaata, kirjutasin mingi mustandi siia septembri alguses. viin tänase kirjatöö igatahes lõpuni.
tekkis enne tunne, et tahaks midagi kuhugi klaviatuuri teel kallata, tahaks seda vana head blogi kirjutamise tunnet. ilmselgelt on vahendid kuidagi teisenenud, sotsmeedias räägitakse küll pikemad lood videosse, aga oma tutvus/jälgimisringkonnas (õõh kui kriminaalselt see kõlab, hakka või menetlema) ei ole ammu mingit blogielu märganud. võtab ju selline mahaistumine ja kirjutamine natuke süvenemist, ja see võtab aega, ja aega ju ei ole. 

käisin hommikul teraapias. mõtted: juhus. ebaõiglus. siis edasi mõtted: komplekstrauma väga levinud. väga okei. nii on praegu. kui ameti poolest on jube palju suhelda ja vahendada vaja, siis tihedamatel perioodidel võin end ärevushoogudega (ühe päeva lõikes) täitsa ära kurnata. kikivarvul käimine teise inimese reaktsiooni hirmus vallandub vaat et iga asjaajamisega. varem ma seda lihtsalt ei märganud, see oli lihtsalt reaalsus. paraku abistavaid tööriistu sellega toime tulemiseks vähe. midagi ikka leiab. ja siis see kleepuv kahetsus, mul on seoses teraapias üldse-rääkima-hakkamisega mingi pikem ülejagamise periood, kipun inimesi surnuks rääkima. edasi mõtted: nii on praegu.

ja siis satun teinekord kellegi otsa, kes tundub oma olemuselt, põhimõtetelt, vaimse hügieeni plaanis lihtsalt nii teises kohas - ma ei ütle, et "tal on parem", vaid et ma näen kohe tema jutust, et tema närvisüsteem töötab täiesti teistmoodi. võib-olla märkan seda tingimata inimeste juures, keda ma ka palju ei tunne - on nii uudne kogemus näha kellestki ainult fassaadi. ja veel millist, eksole. ja siis on kaitsevalmidus ka kohe. uusi tutvusi on viimasel ajal päris vähe, ja seda tihedamaks hüppab tähelepanu, õieti TähelepanemisSündmuste Jada, kui mõni uuema näoga vestlema hakkan. kõik mu erinevad kaitsed, püüded kontrollida olukorda, et jumala eest mitte saada möödaminnes valesti mõistetud, on uskumatul tasemel ikka. vestluse sees kahetsemised, et mingit teemat avasin, sest "ta ilmselt ei näe seda nii või ei mõtle samamoodi", ja mul on ju vaja kindel olla et ta "mõtleb samamoodi ja saab TÄPSELT ARU sest inimkogemuse juurde ei kuulu lai empaatiaspekter läbi erineva kogemuse vaid kõik on mustvalgel skaalal naguuu ahh???

aga vist ikka järjest enam suudan omaks võtta kõike seda, kes olen, süda rindu ja.
viimasel ajal nii ulmeliselt palju ekraani. juba bloggeriaknas viibides on väike elevuslik nostalgiatundeke.

sürr, kui lähedal loni kontserdid juba on. on päris mitu asja, mille esitamist ootan väga. 
tule ka! piletiddd