esimene päev üliõpilasena tallinnas ja muljed on ohtrad. muidugi juhtub kohe palju põnevaid asju ka, nt minu ihusilmade all toimub trammi elustamine. ja siis see loomulik karisma, mis sunnib mind igas olukorras pigem olema valmis pensionäridega suhtlema ja vaat et ise vestlustki alustama (kui keegi mulle kasvõi korra silma vaatab) tegi oma harilikku asja jälle. ehk siis - vaatan mina vasakule, jap, tramm on tulemas. olen valmis paari sekundi pärast pardale astuma. aga... sõiduk ei jõua ette. vaatan siis uuesti vasakule: tramm täpselt sama koha peal. midagi häda. nojah. ootan kultuurisündmust peatuses, hakatakse seal siis nihelema ja püsti-istuli-siblitama. minu kõrval samuti üks vanem daam tõuseb. manan juba oma uudishimuliksõbraliku näo, kui tramm libiseb ohutuledega peatusesse, inimesed näpivad ukseavamisenuppe, aga uksed ei avane. daam minu kõrval hurjutab trammijuhti: NO TA VÕIKS Ju ÖELDA, KuI KAuA TA KAVATSEB SIIN MÖKuTADA!!! kohkusin veidi ja mõtsin ok siin veidi hardkoor pensionärid kes karastunud tihedas liikluses ja karges meretuules
-----
sellise lõigu kirjutasin 1. septembril valmis. täna on see tunne. et. 1,5 h und on selgelt liiga vähe, aga mingi hea tunde pealt liigun edasi. tallinn on veider kontseptsioon jätkuvalt. pole valesti või halvasti midagi. natuke ei žongleeri kohustusi ära, nädalavahetused täis ja täis. aga kõik on täiesti suurepärane. täitsa mina on olla! eriti pärast (akustilise!) tõukeka pealinna toomist. vuran mööda punaseid rattateid ja olen äärmiselt märgatud. marvan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar