2. veebr 2014

porgand

ma loodan, et Kertut tabab nüüd meeleliigutus, et ma tema aparaadiga tehtud pildi siia panen.



pärast kahepäevast koorimaratoni kogunesime imearmsa Johanna juurde! rukkijahust pannkooke tegema. õigemini, tema oli mingi kuhja valmis teinud. õhtu päädis nosimise ja kummaliste lugudega. ehe ja hea aldipidu ühe (meeldiva!) erandiga :)

ma tean, et sel nädalal õnnestub mul unegraafik paika saada. maksku, mis maksab. sest homme, homme ma väsitan end niiiii ära lihtsalt, et pean õhtul kell 23 magama minema. tegelikult on nii palju, mida harjutada ja õppida ja.. ma tunnen viimasel ajal, et ma tegelikult üldse ei pinguta. või nagu.. mu organism ei suuda otsustada, kas kool on mulle tähtis või mitte. sageli on see selline kõikuva väärtusega element. harmoonia olen ikka edasi lükanud. aga lisaks kõigele on hea meel tõdeda, et rida rea kaupa jõuab päike siinse poolkera juurde varsti tagasi. jaanuar on surnud, elagu jaanuarveebruar. pealtnäha suhteliselt sama, pinnatuisk ja muud loomad. aga lähemale-lähemale sellele ajale, kui ei pea enam kütma...tean, palju õhtuid veel, aga loodetavasti aprillis juba vähem ja.. äkki tuleb mõni huvitav sulalaine jne jne.. oo, üllatusi täis tulevik.

nüüd kuulan oma variatsioonide detsembrikuist salvestust läbi, pean 18-st cutist sobivad välja valima... hästi raske. samas jube põnev. jälle lööb mingi unesolev valu sisse. et ma nagu.. kaotasin või nii. noh, ei kaotanud. et ma ei kirjuta enam. ega taha.





2 kommentaari:

Liisa ütles ...

Ma tänan!

Kaisa N ütles ...

Kõlab nagu oleksid üleväsinud ja vajad puhkust. Eriti kui keha ei pea enam kooli oluliseks ning uni teeb trikke, siis see on märk, et keha vajab sinu tähelepanu rohkem. Tahtejõud on muidugi võimas asi, aga alati ei pruugi keha ning tervis sellega sammu pidada...