lugu sellest, kuidas ma genklubi kohvikus oma jakki otsimas käisin

"Tere, vabandust, mul on selline mure, et ma jätsin oma jaki siia mõned nädalad tagasi."
"Palju õnne."
"...ee,"
"Meil ei ole siin mingit ladu, kus me riideid hoiame."
"eeee.. ooookei, ma ainult küsisin."
"Ja ma vastasin. Sa võid vaadata siin ringi, aga see on vist päris raske, sest nii palju rahvast on praegu."
"Hhhästi, seda ma tahtsingi teada. Nägemist."

nagu viimane koht, kus ma oleks oodanud sellist "abi" "klienditeenindaja" poolt.

muidu on endiselt käsil projekt" Kaisa hommikuinimeseks 2014". läheb.. vahelduva eduga. rohkem auru võtab "Kaisa kodu soojaks 2014 kevadobviouslytalvesemester". kui varbad niivõrd teel kuuri ei jäätuks, jõuaks rohkem kordi korraga käia. aga soojaigatsus on suuur...

toas on vist natuke liiga palju vingu.. aga ust ei saa lahti teha kuskilt, sest siis tuleb külllllllma. rehetubaaa ma olen sinuks valmis