14. märts 2022

*

 vau siin on see postitus et

koroona sai mind kätte pärast 2 aastat puiklemist.
ja kui haledaks see teeb, mmmm, nii hale on olla. igas asendis hale meel. kõik suhted on ebastabiilsed. (kõik redelid on tagurpidi??)

talisiplus oma täies ilus.

31. jaan 2022

tähtis

tähtis on murduda õigest kohast, et lihtsamini kokku kasvaks.

otsin seda kohta tikutulega taga. leian ka. mikropraod mitmes kohas. füüsiline valu ikka sealsamas, aeg-ajalt. avastamine ja usaldamine. arusaamine, et see ongi minu elu. see, mis oli mõeldud mulle ka siis, kui 4. klassis chrono triggerit mängisin ja sittagi ei teadnud armastusest ja egost ja sellest et viiuldaja katusel on nii kurb film.
ja et paratamatult on kompromissid kõiges, mis ma ette võtan. ja paratamatult ma ei saa võtta vastutust kellegi eest peale iseenda. 3(oi). leida viis olla pehme aga mitte valus, leida viis olla pehme, aga võtta see vastu uue otsusena, mitte puhtalt igatsusest. ollagi pehme nagu on mind õpetatud, nagu keegi on kutsunud ja seadnud selle võime üldse inimese sisse. 

sain täna astuda täiesti puutumatu lume peale päris palju, ülemiste jaamas sellest vahvast labürintteest alla liikudes. tuisuvaalud. päevauni kaks päeva järjest, õieti et eile oli õhtuuni - uinak enne magamaminekut. magan, järelikult olen olemas. noh, ajurakud, näidake, et teil on kolm pulka täis. mina olen valmis. tartu-unelm lõppes oma talvevaheajaga ära. venimine ja magamine, välja puhkamine. muidugi tõmblemine ka, aga peaasjalikult puhkamine. 


ja sinu usaldamine.


aitäh sulle. 


1. jaan 2022

mm

 2022. selline arv siis. ja selline olemine. kuidagi hell alati iga aasta alguses, teades, et jaanuar on kõige melanhoolsem kuu. või kas on? äkki on mul lihtsalt harjumus teda nii näha - hetkel küll 1. jaanuari kõige trööstitum slaid kodutänaval - sulalume peale langenud natuke värskem vaibake (öösi), et natuke ilusam välja näeks. väike pingutus taevase taadi poolt, kuidagi armas.

aasta vahetumise järel tuleb alati suht ruttu otsa eluaasta vahetumine. rebid ühe vihikulehe ära ja tuleb uus asemele. ruuduline. jooned hurjuhh. eile rääkisime joosepiga sellest, kuidas elu mängukoopa ja newgroundsi ajal oli... vähem ärev? need keskkonnad olid ka sotsiaalmeedia, aga teistmoodi. ta oli ikkagi mäng. ma ei jõua ära öökida, kuidas reklaam töötab praegusel ajal. aga mida ma igatsen, on see uudishimulik tunne ja kohalolu neist aastatest. okei, okei, ma olin laps ja ei pidanud mmm muretsema paljude Täiskasvanuasjade pärast, nagu praegu, aga lihtsalt vähem müra. ja ma tean väga hästi, et saab piirata igasuguste asjade kasutamist, mm. lihtsalt tundub naljakas aeg praegu, mingi paikaloksumine - aga palju segajaid on, ja tulebki sõeluda välja midagi. midagiskit. hindan mingit rahu rohkem kui kunagi varem.

uusaastalubadusi ei anna, lihtsalt prooviks jätkata mingil rahunemise rajal. tahaks pikaks venitada ja laotada nahkhiire kombel nelja kanti üle toa ennast. mõtlen akadeemiliste kohustuste peale hetkel ja need jätavad külmaks. küllalt inimlik vist, et kohustused kipuvad külmaks jätma. paljud asjad jätavad soojaks ka: kallis kaaslane, kodulinn, lauapealne kuusk (kui see juba jõuab uude aastasse, on tal teine mekk küljes, mingi jõulumälestuse mekk, abba-happy-new-year-mekk), mingi aimdus oma põlvnemisest, tänulikkus esivanematele. kõigile eelmistele kaisadele, kes olen olnud.

inimestele, kes taipavad jäädvustada. paul mccartney (issand, see uus biitlite dokk).

aga sama soojaks jätab ka kibe lein, aastatekaupa turvalisusest väljakasvamine (et siseneda uutmoodi turvalisusse! enda loodusse. mis on ikka küllalt võõras riik), minevikust eemalolek. millelegi lähemalolek. millele? sellele, et mul oleks okei inimeste seas olla, suhelda, usaldada. abstraktne. jõuab. 
inimesele harilik põgeneda.

mu pinnakaap on minu arm ja tahan puhata

pidu ja pilli xoxo



13. okt 2021

mm

"In other words: if you can't do what you long to do, go do something else. 
Go walk the dog, go pick up every bit of trash on the street outside your home, go walk the dog again, go bake a peach cobbler, go paint some pebbles with brightly colored nail polish and put them in a pile. You might think it's procrastination, but - with the right intention - it isn't, it's motion. And any motion whatsoever beats inertia, because inspiration will always be drawn to motion."

elizabeth gilberti "big magic". jõuan lõpuni ja ilmselt alustan uuesti. kohe. 
pikalt kodust ära oldud, sügisel tuleb igalt poolt kokku riisuda ja kraapida tundeid ja muljeid, karget õhku, tüma maad ja ridu ridu ridu

6. sept 2021

tarkusePÄEV

esimene päev üliõpilasena tallinnas ja muljed on ohtrad. muidugi juhtub kohe palju põnevaid asju ka, nt minu ihusilmade all toimub trammi elustamine. ja siis see loomulik karisma, mis sunnib mind igas olukorras pigem olema valmis pensionäridega suhtlema ja vaat et ise vestlustki alustama (kui keegi mulle kasvõi korra silma vaatab) tegi oma harilikku asja jälle. ehk siis - vaatan mina vasakule, jap, tramm on tulemas. olen valmis paari sekundi pärast pardale astuma. aga... sõiduk ei jõua ette. vaatan siis uuesti vasakule: tramm täpselt sama koha peal. midagi häda. nojah. ootan kultuurisündmust peatuses, hakatakse seal siis nihelema ja püsti-istuli-siblitama. minu kõrval samuti üks vanem daam tõuseb. manan juba oma uudishimuliksõbraliku näo, kui tramm libiseb ohutuledega peatusesse, inimesed näpivad ukseavamisenuppe, aga uksed ei avane. daam minu kõrval hurjutab trammijuhti: NO TA VÕIKS Ju ÖELDA, KuI KAuA TA KAVATSEB SIIN MÖKuTADA!!! kohkusin veidi ja mõtsin ok siin veidi hardkoor pensionärid kes karastunud tihedas liikluses ja karges meretuules

-----

sellise lõigu kirjutasin 1. septembril valmis. täna on see tunne. et. 1,5 h und on selgelt liiga vähe, aga mingi hea tunde pealt liigun edasi. tallinn on veider kontseptsioon jätkuvalt. pole valesti või halvasti midagi. natuke ei žongleeri kohustusi ära, nädalavahetused täis ja täis. aga kõik on täiesti suurepärane. täitsa mina on olla! eriti pärast (akustilise!) tõukeka pealinna toomist. vuran mööda punaseid rattateid ja olen äärmiselt märgatud. marvan.

4. aug 2021

kui kerge on kerge süda

kui raske on raske

?? 

suured ja väiksed pilved ja üks käsi sealt pilvevahu vahelt, mis õrritab nõudepesuga. ja ma järgnen. ja hakkan küürima suuri ja väikseid kausse. 
olmet niigi kaua juba edasi lükatud, lähme vaatame otsa talle

28. juuli 2021

kõik on

unenägudes jätkuvad igasugused laagrisituatsioonid, öised kondamised. kõige enam vist magala. inimesed magamas põrandal. põrand on täis matte ja madratseid. võib sellega ära harjuda. pealegi on juuli. millal siis veel? novembris oleks imelik säärast und näha.

üldse unest. uni on nii müstiline. olen jälle tartu-kodus ja absoluutselt ei suuda siin ärgata. magama jääda jaa. viimasel kahel ööl enne und käinud hurda pargis. tiigi tiigis on üks purskkaev ja see on väga hurmav, nimelt näeb see puhkeasendis välja nagu mingi ufolaev. ja ta sobib sinna tiiki väga hästi. peegelduses ujus nii eile kui üleeile üks part - ehk oli see sama part. ootasin, et ta ujuks selg ees, see oli veel sellest õhtust puudu. plap plap plap

viljandi pärimusmuusika festival sai läbi, see oli oodatav - et see läbi saab. aga süda jäi sinna. sain ise nii palju laval olla ja tunda, et see on õige, et energiavahetus toimub ja et ma lihtsalt naudin. ja et ma lihtsalt võingi klaverit mängida. ja kõige enam vist see, et mul olid silmad ja süda nii lahti, et ma ei kartnud kedagi ega midagi, et ma pigem eeldasin head. mustrid murduvad. ja nii mu kõrvad aina tõusid ja täitusid veniva ja kummise tänutundega. aga pigem üllatusega ka. sest ma sain kogu aeg nii palju head tagasisidet - ja ma isegi ei liialda. kogu aeg. inimestelt, kellele ma varem ei julenud äkki otsa vaadata ka. jaa, ma saan aru, et need on tegelikult täitsa tavalised inimesed, aga lihtsalt ma sageli olen kiiresti ennast sulgenud sellistele võimalikele encounteritele.
ja teine saavutus - olla neli päeva järjest nii kohal. ma tõesti vist pole seda teinud tükk aega. aga keskkond oli soodne. pühapäeva esimese poole taktika oli lihtsalt tantsida nii palju, kui saab - et ei tunneks väsimust 2-tunnisest ööunest. aga seda väsimust ei tulnudki, kartsin mari kalkuni kontserdil ära vajuda, aga ta hoidis nii kaunilt lõa otsas, valasin jälle esireas pisaraid.

mm. milline värske õhu tunne. saaks seda nüüd kuidagi tartus ka kultiveerida. üle pika aja on siin korteris mingi seismise tunne. ilmselt on vaja koristada ja mööblit ümber tõsta. olmelised teod. aga suvel tahaks ju kogu aeg jooksus olla. ja õues. miskipärast.

raadiost ütles, et koroonanumbrid jälle tõusevad. küllalt hirmutav. aga vb see on alles mingi asja algus, millega peabki nüüd ära harjuma.