see ei ole luuletus vaid rant

mind ei pea mõjutama teiste edulood.
istun selles kuiva õhuga tuulises päevas, istun selles turvalises toas ja satun sotsiaalmeedia abil peale tuttavale, kes on enda sõnul oma keha "korda saanud", on õnnelik, lisab mitme külje alt tehtud "after"-pilte. saab komplimente.
muidugi tore, ta on suurt vaeva näinud.
aga miks me peame oma kehast üldse heituma? miks meie vaimne tervis sõltub meie välimusest?
mul on järsku kõik õmblused lahti, sest kui ma paar aastat tagasi entusiastlikult 15 kilo maha viskasin ja tundsin, et nüüd - nüüd - NÜÜD läheb elu lahti, inetu pardipoeg tõmbab pesast nahhui (ja kuidas see üldse võimalik on, ma olen alati paks olnud), ei alustanud ma mingit elu, vaid kuude kaupa enesepiinamist. tänamatust. enese solvamist. kiindumist oma uude figuuri, millest pritsis tingimustega armastust nii enda kui teiste vastu. ärevushäireid. väsimust, ainepuudusi jne jne.
sellest läbi tulles olen ma kindlasti väärtusliku õppetunni saanud, aga neid pisaraid ja enesehävituslikku käitumist ma ei unusta. jah, see toob mulle praegugi sellest kirjutades veel soolast vett silma. praegu on olnud keerulised nädalad, palju tagasilööke, mittesöömist ja segast käitumist. vaatan selle inimese õnnelikku postitust ja tõlgendan, tunnen end ära, tunnen neid tundeid, mulle meenub, kui teistmoodi oli end peeglist vaadata, kui kaua ma end korraga peeglist vaatasin, sest ma ei tundnud end ära. aga alati oli natuke veel minna. viimased 8 kilo veel. siis ma saan olla tõeline naine, tõeliselt õnnelik ja kindlasti ihaldusväärne. ja nüüd mu sees keerab.
ma tean, kuidas ma seda kõike tõlgendan,
aga olles aastaid tundnud seda,
et
elu algab, kui oled kõhn,
eesmärk on murda end nende privilegeeritute kaunite kehadega inimeste hulka,
sest see on sinu eksistentsi alus,
sa pead olema ilus, sest sa oled tüdruk,
tüdrukud on ilusad,
paks tüdruk ei saa olla ilus,

tra puhake jalga,

ma pole tänaseni suutnud taastada oma suhet toiduga,
rääkimata muudest suhetest,
ma tahan korraga karjuda ja võtta veel rohkem ruumi,
vaadake,
ma olen alles,
ma elan ja ei kahane enam,
aga ma pean endast imekombel ikka veel lugu,
tähendab, esimest korda alles õpin pidama,
ma ei lükka oma silmi häbist maha,
mu eksistents ei ole täna enam piinlik,
ma rebin end harjumusest välja,
kuigi maailm tahab jätkuvalt näha
üht standardset keha,
et kuidas ma julgen,
et kuidas ma julgen
kanda üht või teist riietust,
et kas mul häbi ei ole
ja noorematele ei tohi anda eeskuju,
et ebatervislik eluviis on okei,

tra
puhake
jalga,

ma lihtsalt ignoreerin,
ma olen statement lihtsalt seeläbi, et ma eksisteerin,
et ma kõnnin tänaval teiste kehade hulgas,
vaadake, selline keha võib ka olla ilus,
vaadake, nii võib ka ennast armastada ja mitte haletseda või häbi tunda,
vahepeal läbi valu,
aga tead,
see paistab välja,
kui ma ei peksa end enam,
ma ei sorteeri end enam,
leplikult sinna
"nende tüdrukute" hulka,
kes ei saa elus asju
x y z

tra
puhake