väss

gaudeamus sai eile punkti. ma olen väsinud. aga pidu oli ka tore ja ilus, nagu peod ikka olema peavad.



möödunud kolmapäeval juhtus mu jalaga midagi ja olen pmst kargu abil liigelnud kogu aja. mis on tüütu, sest sa mõistad, et pikki vahemaid läbida ei ole isegi mõtet. sest jalg võiks.. rohkem paigal olla. samuti tajud hästi, et sa ei saa nii kiiresti liikuda, kui varem. piiratud olemine. palju sõltumist teistest inimestest - mind on palju sõidutatud viimase kolme päeva jooksul, mis on iseenesest tore ja armas. justkui pole harjunud sellega, et inimesed on nii vastutulelikud. ei taha inimestele tüli teha. jne.

mängisin oma saated ära kolmes loos - natuke torupilli, natuke klaverit ja natuke harmooniumi. elasin selle laulupeo üle, võib nii öelda. kõige kehvem ajastus jalatraumaks. et mis siis täpsemalt juhtus? kõndisin kolmapäeval. lihtsalt niisama, läksin kodust. hästi järsku vist. olin terve päeva paigal ja siis hakkas pinge kuhjuma ja oli vaja mõtteid tuulutada. paari kvartali pärast tundsin, et jala välisküljele toetumine on tülikam, kui tavaliselt. valus.  aga läksin spontaanselt sõbranna juurde jalgpalli vaatama - diivanil jalad pikas istudes ununes kõik täitsa ära - ja kui koju oli vaja minna, taasavastasin oma trauma. ööga ei läinud ka ära. siiberdasin ikka ringi. aga siis sain kargu!! ühest küljest läks lihtsamaks, aga ka tüütumaks, sest pead kogu aeg nagu.. hoidma seda üht jalga. mis kulmineeris järgmisel päeval ka säärevaluga, sest toetasin kogu aeg kannale..

aga peost veel: läti keel on nii lahe. kindlasti oli "Lec, saulites" klahvi mängimine võimas elamus - pole varem orkestriga koos laulupeol mänginud. ja leedukeelne repertuaar on kindel peomuusika (eriti live-bändiga). kuid siiski mõne erandiga! üks kaunimast kaunim lugu, mille üle võib kadedustki tunda (seda on, muide, ka lätlased oma peol laulnud). järelistumine TÜANi ja TÜKKi inimestega soojendas südant. tunnen, et hakkan omaks saama. pärast söögikoha sulgemist carmina burana laulmine tänaval. gaudeamus igitur!!