päev enne juuli algamist kutsusin Marielli oma isiklikuks sekretäriks. kiskusime sahtlid välja, sorteerisime noote, vihikuid, imelikke ja vähem imelikke töölehti, toppisime kõik sahtlitesse tagasi. mõni koht toast näeb päris viisakas välja juba.
eile öösel krabistas üks hiir mu toas nii kõvasti, et ma ei tahtnud magama jääda. nagu imelik on. ma võin magama jääda, kui mu sõbrad või keegi mu perest niimoodi samas toas ringi tšillib, aga.. kui võõras hiir, siis ei tundu õige. praegu on igatahes jälle kell hilja ja ta piiksub kuskil diivani all.
kui mul on võimalus dinosid pildistada, siis ma ka teen seda. |
*lestapladin* |
SEE SAI KORDA see tehti ära miljon |
jaanilaupäev möödus tsoorus. käisin üle 9 aasta onu kodu teisel korrusel... ja nostalgia hit me in the face.
see spetsiifiline väike ülemise korruse lõhn ja uks, mis käib ainult pehmelt (kinni tõmmates käib väike "ssiuh") ja miljon kleepsu kapiustel. tantsupidude ja teatrietenduste ja veini ja ma ei tea mille kleepsud.. banaanikleepsud. kleepsud kleepsud kleepsud. ühest aknast paistab sauna katus ja teisest postuumne kartulipõld, mis kasvab ülepeakaela sööti ja kui ma väike olin siis seal ääres korjati kogu aeg marju ja roosaksvõõbatud tabureti peal karjus philipsi makk "PILVEDE RIIK TÕOTATUD MAA" ja ma mõtlesin kogu aeg, et see tüdruk, kes seal laulab, on meeslauljaga võrreldes nii vaoshoitud häälega.
teisel korrusel oli onutütre tuba. ja seal oli riiulis VHS-i peal Toy Story. teises riiulis Miki Hiire ajakirjad. ja üks puust kast, kuhu ta sente korjas. ja seinatelefon, kust sai alumise korruse telefonikõne pealt kuulata (aga hästi vaikselt pidi olema, muidu oli kohe kuulda). laual oli veel see süntekas, mis kõik mu väntsutamised ära kannatas. kui aastatel 2001-2004 onu juurde sõitsime, istusid pärast söömist kõik ümber laua ning rääkisid juttu; mina küsisin luba minna üles süntesaatorit mängima. sest olgem ausad, milleks olla sotsiaalne, kui võiks hoopis süntekaga isemängiva "how deep is your love'i" paremat kätt kaasa kütta (või lihtsalt noote, mis sobisid). song bank pakkus nii palju. viimasel ajal olen nii rõvedaks nostalgitsejaks hakanud, et süda läigib. nagu need oleks midagi sensatsioonilist, need asjad ja kohad. ma hakkan vanaks jääma vist.
ülehomme sõidan laulupeole. suutsin lõpuks oma rahvariiete põlvnemisest üht-teist teada saada - hea anni linkis triibuseeliku välimääraja ja nentisin juba varem idanenud fakti, et tegemist on rõuge rahvariidekomplektist pärit undrukuga. värvide järjekord ja triipude suhe oli sama, välja arvatud see, et ühes korduvas paigas on minu seelikul kolm sinist triipu, näidisel oli aga kaks. aga kõik ülejäänu klapib ausalt ka
linda mätsitud rebasel on senini hing sees |
eriliselt rahul oma germanofiilitari nurgaga |
jätkan toakoristamisega ja siis hakkan kunagi neid keelpilliseadeid tegema eeloleva pulmatseremoonia jaoks. muudkui abielluvad. ja muusikud saavad tööd ja kõik on õnnelikud :) Torulüroeepika proovilaager (7.-8. juuli) tõotab ka tulla väga lahe ja täiega, sest ma hakkasin lõpuks seda õunapuu otsa ronimise lugu kirjutama! öösel tulevad hiad hiad mõtted.
adjüü
4 kommentaari:
Väga huvitav blogi :)
Jess!
Keegi ei usu, et peale minu ka keegi kasutab sõna "põmst". Nüüd ma saan sinu poole näpuga näidata. :D
Appi, su tuba on imeilus!
kuidas germanofiilitari nurgaga läheb?
Postita kommentaar