terve mõistus ja muud loomad

tähendab.

keegi tahab näha minu õudusunenägu?

veel hullem õudusunenägu:

see on nii tore, et ma lähen võrru koju ja siis sealsetel meessoost elanikel on haigus JÄTTA SAIA/LEIVAKOTI SUU LAHTI kõik kuivab ju ära sõbrad ja nagu see kile on nii plastiline et ta lihtsalt seisabki niimoodi seal köögilaua peal

konkreetselt vererõhk tõuseb kui ma sellist asja näen
ja ma ütlen neile
mis juhtuda võib
aga see ei aita
oo
ei

reede õhtul tegime Ingridi ja Eleriga ühe väikese põhikoolireunioni. no dziisas. ei ole võimalik ära naerda. kõhulihased kleepusid juba meeleheitlikult voodile, mille vastu selga toetasin. toimumispaigaks oli Kaili ja Ingridi imeline ühikatuba. see päev oli kuradi ilus üldse. ainus vähegi kordaminev kurb asi on see, et Kailile kui toanaabritest kõige lühemale on antud köögis kõige kõrgemal asuv kapp. pärastlõunasest klaveritunnist me ei räägi. sest kaisal on õpetajale mängimise blokk. no ei ole võimalik. oleks keegi teine, oleks semud, oleks 30 täiesti tundmatut inimest - aga oma õpetajale mängida ei ole võimalik. beethoven niutsus ja puskles vastu. saatsin kuradile selle loo ja läksin pärast tundi ära. käisime Veeda kitarrile uut keelt ostmas ja tahtsin täiega lilli osta, sest need tädikesed mõjuvad oma õiemerega seal kaubamaja kõrval nii mõnusaltkevadiselt.. 

Võrru jõudes tegin plaane, kuidas järgmiseks keskpäevaks Sännasse saada. olin juba valmis hääletama, aga siis õnnestus mul tahtejõu level 9000 ületada ja järgmisel hommikul tuigerdasin kell 8.20 üles, et isaga konsulteerida. ta orgunnis mulle mu ristiisa sohvriks. awesome. polnud teda jälle mingi 5 aastat näinud. tee peal sain igasugu asju teada, mis tema elus nüüd toimub. et ta lahutas abielu ja ehitab teise kohta maja uue naisega ja tal on nüüd väike laps ja.. tuli mingi imelik tunne. käisin suviti tihti tema ja ta vana pere juures Rõuge lähistel tema tütrega aega veetmas ja heinapallidele ronimas ja maasikaid puhastamas ja buratinot vaatamas ja savipõhjaga tiigis solberdamas ja mingis suuremas järves ujumas kuhu ta suured vennad koos oma suurte sõpradega sõitsid nii et osad olid pagasnikus ja me magasime kogu aeg telgis ja ühel hommikul ärgates ma miskipärast olin end 180 kraadi ümber keeranud. vau.

sännasse jõuda oli imeline.
esiteks.. päike.
teiseks.. kanad. tšillisid ringi. olid süles. kogu aeg. kõigil.
kolmandaks.. see kirjutamise kursus, mille pärast ma sinna läksin. kohal oli 13 inimest, hästi mõnus-sõbralik-seltsiv õhkkond, vaikus.. juhendajad olid ääretult sümpaatsed.

kuidas see siis välja nägi? ma ei olnud kunagi osalenud loova kirjutamise kursusel, kuigi olen kuulnud, et need toimuvad. aeg-ajalt. igatahes tegime igasugu harjutusi. näiteks anti 3 sõna ette, millest juttu 10 minuti jooksul jätkata. või koostasime 12 võrdpilti. või 8 hoolikalt valitud sõna, mis ükskõik mis parameetri järgi meeltmööda on ning neid tekstis kasutamine.. eriliseks õhinatekitajaks sai see ülesanne, kus tuli meenutada esemeid lapsepõlvest mingist kohast, kus palju aega veetsid ning nendega seotud mälestused. eestlastel on ikka mingi ühine mälu. kopsik veeämbri kõrval, sektsioonkapp, ruubiku kuubiku heli käte vahel ning dekooriga klaasid ja..

päikese käes!

järgnevad mõned tekstid, mis seal kultuurimõisa raamatukogutoas kirja sai pandud.

1. harjutus - etteantud kolm sõna: igaüks on kibe. reeglid: ei tohi tekitada mõttepausi. pliiats peab kogu aeg paberil edasi liikuma, seda protsessi peaks nautima. parandusi ei tee. kirjutada võib kõike, mis pähe tuleb. aeg: 10 minutit.

Igaüks on kibe mõtlema millegi muu, kui siilide peale. Nende ärkamist ei märgata, veel vähem magama minemist. Okkad kleepuvad toa lakke ja seintele, õhus lõhnab vaimustuse ja sügislehtede järgi - kuidas võikski nii ilusate asjade peale mõelda? Ka siilid vist ei mõtle meie peale.. või siiski? Kui siil ei ole kunagi inimest näinud, kas võib ta teda unes näha? Mina näen ka mõnikord võõraid inimesi unes. Ilmselt alateadlikult. Noh, ilmselt olen neid tänaval kohanud. Või poes. Või koolis - näiteks need tundmatud lapsevanemad, kes kella poole üheksa paiku hommikul oma järglaste viiulikaste pilliruumi viivad. Jah. Aga inimese liiki kui sellist ma tean. Kas on võimalik, et siil näeb inimest unes, kui ta pole päriselt inimese sugu elajat näinud? Ilmselt on see võimalik. Ehk näevad nad mingit ettekujutust inimesest, või midagi eriti hirmust.. nagu inimesed näevad mõnikord unes koletisi. Mina ei ole näinud. Ega sellepärast neid vist koletisteks nimetataksegi, et ei teata, kelle või millega tegu on. Samamoodi võib siil hommikul ärgata ja lausuda, et nägi unes koletist, kuigi tegelikult oli tegu inimesega. Ega ta ise lihtsalt ei teadnud, et sellel elukal on nimi, et ta on inimene. Äkki on igasugu visuaalsed ettekujutused koletistest, mida filmides näeme, tulnud kellegi unenäost. Asjasse süvenemata ja enesele aru andmata ristib unenägija ta kohe koletiseks, monstrumiks, misiganes nime võib talle panna. Ta ei mõtle võimalusele, et käojalgade ja [10 minutit]

2. harjutus - vali välja 8 sõna, mis on sulle kuidagi olulised. Sõnad, mille võtaksid üksikule saarele kaasa. Võib ka valida sõnu, mis on su lemmikud kõla poolest.
hääl, saar, puu, valama, klaas, susisev, must, lumi

Kirjuta mingi tekst kasutades neid sõnu.

Kõige ülemiselt riiulilt kostis sahinat. See hääl ei seganud mind, sest see ei olnud minu kodu. Ju ta siis elab seal ja tal on tavaks sahiseda, kes iganes ta ka polnud. Ma ise tahtsin sisimas, et ta oleks klaasist. Minu meelest võiks klaas täpselt niimoodi sahiseda nagu tema seal riiuli otsas. Nagu liiv. Mitte koliseda. Klirin oli niikuinii välistatud. Kõik susiseb. Aknad susisevad. Akendest paistab puu, igast aknast üks ja sama, nagu oleks maja ümber puu ehitatud. See oli ilus saar. Saarepuu. Musta tüvega ainult miskipärast. Ma otsisin sealt puu otsast kogu aeg linde. Ikka silmadega - kes see siis kätega nii ilusale saarepuule kallale läheb. Ükskord tuli lumi maha enne, kui lehed jõudsid puult langeda. Siis ma veel ei teadnud, et selle puu lehed ei langegi. Lumekuhja all need oksad ei paindunud üldse. Ükskord valas pikne ta lehed punase värviga kokku. Nüüd ei ole ta enam must, vaid punane saarepuu. Ootan väga järgmist äikesevihma, sest tahaks juba uut värvi näha. Must meeldis punasest rohkem. Samas ei oleks mul midagi kollase vastu. 

5. harjutus - mõtle mingite kindlate lapsepõlvest tuttavate esemete peale. kirjelda nendega seotud lugu.

• ma ei teagi, mis sellest oranžide jalataldadega jääkarust sai pärast seda, kui ta sisutult pesunööril lipendas, selg lukuga lahti veetud. tema hing oli porolonikuubikud.
• suure potitaime varjus seisab nagu muuseas üks hercule-poirot'-kübaraga kummist koer. kuna mul ühtki vanaisa teadlikes mälestustes alles polnud, sai sellest koerast minu vanaisa. praeguseks on vanamees üsna staatiliseks jäänud - sealt lillemüraka kõrvalt pole teda keegi liigutanud.
• ebamääraselt kujundatud raamaturiiul II korrusel, kord ees, kord keskmises toas. see oli raamatuid pungil ning ta nägi niii kentsakas välja. kõige all olid muumiajakirjad läbisegi tom&jerry ning miki hiire omadega, sekka mõned suureformaadilised lasteraamatud, keskmisel riiulil oli kaks rida igasugu juturaamatuid, mis kõik lõhnasid nagu see üks kapp, mis meie kodus veel "vana" lõhna on säilitanud. ma natuke kartsin raamatuid, kus pilte ei olnud. eriti meeldejäävad leiud olid Pikkerid ja muud karikatuurikogud, mis sisaldasid tohutul hulgal poliitilist satiiri ja millest me kuueaastastena päris lõpuni aru ei saanud. kuid just need olid minu lemmikud, sest need pildid olid niivõrd maitsekad - erinevalt teistest olid nad reeglina musta ja valgega trükitud ning mäletan, et olin õnnelik, kui teiste hulgas ühe naiskarikaturisti leidsin (kõik autorid olid eraldi koos pildiga välja toodud). mul on ta nägu siiani meeles, ta juuksed olid nii tihedad ja mustad, et tundus, nagu oleks ta nunna peakatet kandnud. [tegemist oli elle tikerpäega!]
• jätsin alati raamatute autorite nimesid meelde. mulle meeldisid nimed, mul oli nende peale hea mälu. esimene kokkupuude raamatuga, millel polnud autorit märgitud. pilt oli peal väga ilus, minu jaoks võib-olla natuke liiga iluski. uskusin, et "arvutiga joonistatud". ma tahtsin väga teada, kes selle jutu lõvist ja oravast? kirjutas, aga kaanel oli ainult "kirilille kirjastus". olin päris pettunud ning ei suutnud uskuda, et isegi mu ema ei teadnud.