mida

mu blogi ületas 30 000 lehekuva künnise. selle puhul..

üks huvitav olustikuillustratsioon. olgu teie fantaasia sama viljakas, nagu selle pildi autori oma.

seda blogi olen ma pidanud nüüd.. no päris kaua. 2008. aasta oktoobris kirjutasin esimese sissekande. varajased postitused panevad tõesti facepalmima, mingi hüperaktiivne tiinekas lajatab siseringi nalju, meemipilte ja kirjeldab vaimustunult oma tegemisi. nagu praegu oleks midagi muutunud

vaimsele arengule vaatamata olen jäänud sama URL-i juurde. aga, et.. mis kurat see ongakuu siis ikkagi asjasse puutub?

noh.. bloggeriga liitumise ajal olin verdtarretavalt kirglik japanofiil. ongaku oli juba võetud, panin siis lihtsalt ühe u veel lõppu, et saaks nagu vokaaaale venitadaaaa. (mis siis et seda viimast tähte üldse jaapanlased välja ei häälda)

muidu.. oli üks naljakalt kokkusattumusi täis päev eile. tahtsin minna genklubi kohvikusse kella poole kolme ajal hommikust sööma, aga võta näpust, suht täistuba oli. samuti mingi tumedaksvõõbatud tšikk gave me the look, pealaest jalatallani ja tagasi. sellise bitchwhatareyoulookingfordidyoulosesomethingbecauseitsnothere-ilmega.. elu on täis üllatusi. seisin siis rattale tagasi ja sõidutasin end Armastusse, kus oli tunduvalt meeldivam õhkkond.. (mitte, et mulle geni kohvik ei meeldiks - väga meeldib! lihtsalt oleneb, kes seal parajasti on. :D) kõik oli igati hubane, välja arvatud SEE MUUSIKA.. kui Jaanus seal töötas, oli seal igati mõnus-nostalgiline tunne. sest ta hoolitses ka selle eest, mis kõlaritest tuli. ning kui keegi veel arvab, et kohvikus on muusikavalik viimane asi, mille pärast muretseda, siis.. no ma ei tea. see imetore teenindaja üldse ei sobinud selle pseudodiibi tümakaga.
kõigepealt ma siis.. istusin seal taga nurgas ja kõlarist tuli mingi laialivalguv 55-lööki-minutis-ila. nelja duuri ja ilmeka trummitransi saatel. ei puudunud ka lainetekohin ning aeg-ajalt sõnapaari "the ocean" sosistav naishääl. mõtlesin, et let's give it a chance - võib-olla ei ole järgmine lugu üldse nii häiriv, kui see. aga ma eksisin.

järgmiseks palaks osutus Titanicu soundtrack. klaveril mängituna. f-duuris.
hästi.
aga ka see polnud veel kõik.
mõne aja pärast imbus hästi salakavalalt sekka Twilighti soundtrack. mingil sekventseril/sündil mängituna, nii et oli nagu mingi keelpillikõdinaga ja ufohäälega.. ilgelt pealetükkiv. sõin oma salatit ja muigasin omaette.

Hebo käis emakeele olümpiaadil. saime kokku ja jalutasime botaanikaaias, kus kohtasin veel tuttavaid. ja tee peal veel tuttavaid. maandusin werneris ja hakkasin oma tekste korrastama ja kokku panema, sest ma mässisin end veel ühe esinemise sisse. sealoleku ajal kohtasin veel mitut sõpra..

ja õhtul kooripidu. vedasin Kertu ka sinna, kuigi ta alguses ei plaaninud tulla. lõpuks tegime ka oma dueti karaokedebüüdi queeni crazy little thing called love'i näol. mõnus õhkkond oli jälle. lõpetuseks lauldi mesipuud ja vana mehe laulu, mida ma jälle saata sain ning paraku sopraneid ja tenoreid tolleks kellaajaks peaaegu üldse enam järel ei olnud.. enne poolt kolme koju jõudes oli veel jahe suveõhtu. aga hommikul üllatas mingi ebaviisakas valge vaip. kus sa siis olid kui vastlad olid arumaimõista

(+naljakas tunne, kui austerlannast sõbranna (kus nüüd tuli liiteid) küsib how are things with your music and university sest noh see tegelt ei ole university aga ma ainult ühe korra vist seletasin ja tegelikult on lihtsam seda universityks kutsuda sest kurat teab mis nime sellele koolile anda, iga keel pakub oma haridussüsteemile vastava variandi)