täna õhtul kell 19 astun siis taaskord oma kompleksidele vastu. avalik esinemine, kus ei anta ühtki instrumenti kätte, jou. nüüd on topelthirmus, sest esimene kord läks nii-nii hästi.. ja kaks õnnestumist järjest oleks liiga kahtlustäratav.
tegelikult ma tahan uskuda, et kõik inimesed on ilusad ja head. aga see on päris raske. olgu see siis selline.. seiklusterohke teekond minu elus. forever ö tiineidžer.
üks ütleb, et mu kõrvahäda on muretsemisest. right. üldse mitte reedesest tuulest. ja ma tean, et on inimesi, kes on lihtsalt nii imelised, et mõtlevad end terveks ega vaja mütsi ega pooli riideid ja mida iganes, aga sorry, ibumax 400 on jeesuse suudlus, nagu Katarina ütles. ja kõige rumalam asi, mida teha, on minu arust haigena lihtsalt oodata. et KÕIK ALGAB MÕTLEMISEST kui ma kuulen neid kolme sõna veel kellegi suust siis ma tegelt ka hakkan hapukurgist siirupit villima
ilm on kahtlustäratavalt päikesepaisteline juba, nagu tahaks ta mulle öelda, et ära muretse, kõik on hästi. loodetavasti kui ma välja lähen, toovad linnud mulle krooni ja metskitsed viivad mind ninade peal allikale nägu
ja siis need järgmised.. nädalad. noh, eesti keele proovieksamiga ja nii. aa ja siis see harmoonia võla likvideerimine ning vähem kui kahe kuu pärast tullakse tallinnast meid kuulama..
 |
| mina harmoonia eksamiks valmistumas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar