30. nov 2013

tundmatu onu liinil Tartu-Võru

laupäeva hommik. bussi siseneb natuke räsitud moega vanamees, aga ainult natuke. ta silmad on väga vanad ja ta lõhnab pisut alkoholi järele.
"Kas tohib siia istuda?"
"Jaa."
"Ma lähen 65. aasta juubelile. No kohe üldse ei oska midagi kinkida. Täiesti isiksusetu inimene. Raha oleks liiga lihtne. Peab ikka selline kink olema, mis kõnetab.. Ma olen neljakordne vanaisa. Nii õnnelik. Ühed on kaksikud, tüdruk ja poiss. Vanasti oli kinkimisega ikka kergem, noh, hõbelusikaid kingiti, kui lapsed sündisid.. nüüd ei ole mingeid traditsioone. Sõidangi tütre juurde. Ikka tahad maale vahepeal, Tartus elan korteris.. nii rahutuks läheb seal."
"See on ju loomulik."
"Vot, nüüd ütlesid Sa küll väga õige lause. Loomulik. Võin ikka sina öelda jah? Ma olen vanaisa."
"Muidugi."
"No vot. Räägi, kas sa õpid Tartus?"
"Jaa, Elleri muusikakoolis õpin heliloomingut."
"Oh! Tead, mulle nii meeldib, et sulle muusika meeldib. Elleri muusika on ikka ilus. Nii karge ja.. ja Grieg meeldib ka. Aga praegu, praegu ei tehta üldse head muusikat. Kunagi oli selline bänd nagu Procol Harum. Kas sa neid tead?"
"Ei.. ei tule praegu ette."
"Nojah, praegu ei teata väga. Igatahes neil on selline laul nagu "Whiter Shade of Pale. See on puhas Bach ju! Nii kavalad. Kogu aeg ikka selle laulu juures mõeldakse, et mis see kõige valgem ja puhtam asi on. Ja mina mõtlesin ja kujutasin ette, et pruudikleit!"
"Ahhaa.."
"Jaa. Mul endal pruuti pole olnud kunagi, aga noh, ma enam-vähem kujutan ette küll, tead. Poiss on sul?"
"Ei."
"Noh, vaata, kui sa kunagi abiellud, siis ka kindlasti valges kleidis, eks?"
"Eks ikka."
"No just. Ja see ongi see kõige valgem ja puhtam asi. See bänd kasutas Hammondi orelit ka väga palju, tead see oli kohe nii ilusa kõlaga, nagu olekski kirik ja laulatus ja.. Aga mul on nii pagana kahju, et Dagö enam plaate ei tee. Vot nemad on hea bänd."
"Jaaaa, mulle ka väga meeldib Dagö!"
"No vot! Saatpalu on ikka sügavamõtteline mees. Jah. Mis, sa elad ühikas või?"
"Üürin üksi korterit. Ahiküttega."
"Ohh, no see on ju mõnus.. Mul lapselaps, kes minuga Tartus elab.. noh, nii 17-18-aastane naga. No nii raske on temaga. Ta ei kuula üldse head muusikat ka. Enne tulekut ütlesin talle, et ta siis ahju tuld ka teeks.. niikuinii, kui tagasi lähen, istub jope seljas, toas. Nii uimased on need tänapäeva noored. Aga mulle meeldib, et sina oskad tuld teha."
"Jaa, selleks tuleb aega leida."
"Just. Lapselaps õpib kutsehariduskeskuses. Kuidas selline küll tööle saab.. vast saab. Praegu kuidagi võetakse neid töötajaid ka niimoodi, et.. naistel on nii palju õigusi praegu. .. noh, vaata, ülikoolis on kah ju 2/3 naised. Kuhu need mehed jäävad? Istuvad niimoodi jopega toas.."
"Ma ei usu, et seal kedagi eelistatakse."
"Ei, ma ei ütlegi, et eelistatakse. Ma ei ole mingi rassist või.. feminist või.. aga mikspärast üldse peab kedagi eelistama noh? Tööline tuleks ikka ju oskuste järgi võtta."
"Seda kindlasti.."
"Arvo Pärt, tead, on ju täiesti Eesti saadik. Ja ma mäletan küll, ta tegi ka igasugu lastelaule ja filmidele ja raadios muusikat.."
"Ta töötas jah Eesti Raadios."
"Just. Ja vaata, ta hakkaski niimoodi sammuhaaval üles ronima - nüüd on nii tähtis mees! Tuntakse igal pool.. mulle see meeldib."
"Jaa.."
"Kuule, aga ma hakkan nüüd maha minema. Sina aga pea meeles - Procol Harum. Ja Whiter Shade of Pale. Kuula kindlasti. Pruutkleit. Ja kui sa kunagi altari ees seisad, siis tuleta meelde, et üks hull vanamees rääkis sulle bussis puhtast ja valgest pruutkleidist.. sa oled kena naine. Laulatus. See on täpselt selle loo meeleolu."
"Jaa, aitäh! Ole tubli!"
"No nägemist! Procol Harum! Jäta meelde."

pärast seda vestlust tundus see miinuskraadine sätendus seal bussiakna taga kohe palju heledam ja puhtam..