mannan

 kui väsinud ma olen, jah, kui väsinud, 

seda kõike on nii palju. aga vahepeal ongi. aga see ei tähenda, et midagi oleks lõplikult halvaks määratud. teraapias konstrueeritud turvakohabuss kangastub juba igal tartu tänaval. ja ma mitte enam ei istu, vaid laman üle kahe istme, vaatan seda katuseluuki. on suletud. mingi rootsikeelne kiri peal.

inimesed muudkui tulevad ja lähevad bussist, bussijuht on tore ja teeb palju lisapeatusi teeotsade juures, kus vaja on. pole olemas sellist asja, et ei saa peatuda. on ainult koostöö ja vastutulemine. ja vanade naiste rätid peas. mootor käib. ja ma lähen edasi. ja kõik ajavad muhedalt võrukeelset juttu omavahel. ja ma ei pea mitte midagi tegema peale kaasreisijaks olemise. 

ma kaotan kõik asjad ära, ma unustan kõik asjad ära. aga ometi on sügis. see kõige parem sügis. ju? ma ei pane pesu kuivama, sest ma ei suuda otsustada, mis on tähtsam: pesu kuivamapanek, vajalike tekstide ülesotsimine õhtuseks esinemiseks või kahe meili saatmine vabatahtliku (kuid oo kui kõrgete ootustega) töö paremaks sujumiseks.  reaalne asi, mis selle tulemusena võiks õnnestuda, on väga tähtis, oo kui tähtis kõigile. ja sinult oodatakse. ja ma annan. ma annan ma annan. mõtlen heidi iivari peale ja kuidas ma tundsin end selles tekstis ära. ma annanmaannanmaannanmaannan. või siis selle ühe paluva meili saatmine et mu oma projekt õnnestuks. kui kelleltki on vaja midagi küsida. siis ma lihtsalt muutun kõvaks parimennemöödas 2 aastat tagasi kitlitaskust leitud kaeraküpsiseks ja veeren nurka. sest mul juba kangastub resoluutne ja jäine vastus. mis on alati eitav. ja üleüldse. kuidas sa julged.

otsisin tekste ja leidsin hoopis oma sünnitunnistuse, mille ma tartusse tõin ükspäev. et selline asi siis. sündisin ja anti dokument. ja selle paberi tekstuur on hoopis teistsugune võrreldes teiste paberitega. eluõiguse kehastus. midagi nii vana ja elulist minu praeguses korteris. minu imikuseljaaju ei suutnud tol esimesel talvel ühegi vibratsiooni või muu talitlusliku actioniga ette kujutada, et mul on kunagi enda kodus sooja veega dušš. näiteks. vot kuidas on elu edasi läinud. selline asi. mis väärib ju kiitust. väärib ju rõõmustamist. aga nagu türa ma nutan siin õhtul JA ka hommikul, sest hommikul saab ka üksi nutta. üksi nutmine on kahekesi nutmisele sarnane, sest ikka on üksi olla. isegi kui ma nutan kellegi teisega koos, varitseb kuskil kuklas see üksik kaisa, kes tahtis ka niikuinii nutta ja tänks et sa need soojad kraanid nüüd lahti lased, matulenka.

sünnitunnistus teeb õrnaks. mingi seos sellesama südamega. ja nahaga. mis mul on. nagu sama kaisa. keegi hoidis süles. ema, ämmaemand. isa. keegi ema sõber. kõik on mind hoidnud, oo kui palju on mind süles hoitud, ilma, et ma ise teaks. ja sel hetkel oli mul teine roll. sõltuvam roll. aga mul oli ikka see sünnitunnistus, see oli minu oma. kuigi ma ei osanud lugeda veel.

ja ei saa ühtki päeva vahele jätta. sest täna on no.1.1. viimane etendus. ja see on tegelt tükk maad erilisem asi kui mõni muu, mida olen teinud. see on turvaline. ja kes teab, võib-olla nutan õhtul veel. enne uinumist. ja taas ma ei lähe varem magama, mis päästaks mu ligunenud pelmeeniümbrise kombel haprat hinge. ta jääb ikka ligunenud pelmeeniümbrise kombel hapraks. ma pean piire sättima, oi kui palju rohkem piire sättima. aga mul pole südant. ega nahka. maannanmaannanmaannan.