jess, söögilaud ja neli tooli. ma hakkan nägema seda tuba! ja väikest valgust, juba on see sügise pimedus käes. sõitsime kõpust tartusse läbi teeremondi, vihmasaju ja läikiva asfalti. konnalaipade läikival teel. süda läikis ka natuke. silmad veiklesid pimedas. pupillidest ei tea ma midagi, ise ju ei näe sageli, kui laiad nad on, või kas nad üldse on. pimedas. pimedas ei pruugigi midagi olla. sel nädalal nii palju sõitmist ja loksumist. olen õnnelik, et need orelikontserdid vastu võtsin, sest tõesti uus tunne oli mängida, ei olnud nii krampis kui poolteist aastat tagasi. võit! tänane kõpu kontsert oli seal päris huvitav... selles mõttes, et orel oli pool tooni kõrgem. andsin Karolinile torupilli häälestamiseks G ja siis tundsin, et .... oota.
ja noh, mis sealt siis edasi tuli. keerasime optimistlikult torupilli pool tooni kõrgemaks - läks ka - ja päris normilt kõlas. aga siis pill seisis natuke ja ca 15 min enne kontserti, kui häälestust kontrollisime, saime aru, et nüüd on halvasti. oli tagasi vajunud ja üldse ei saanud kõrgemaks enam panna, jäi kinni ja piuksus ja paukus. imetlen, et Karolin suutis külma närvi säilitada ja jätkas üritamist. mu aju lihtsalt jäi seisma. tegime kiirelt plaanid ümber, pidurdasime natuke kontserti sissejuhatavaid kellasid (suulise kokkuleppe teel) ning mängisime kumbki soolos. ning siis viimased kaks lugu koos, mul ei jäänud muud üle kui käigu pealt fis-duuri transponeerida. õnneks ei olnud mingit hullu partiid, selline vaba saade, nagu ma alati tegin, aga noh, ei saanud seda nii vabalt teha. ei saanud ägedaid harmooniaid panna, sest fis-duur ei ole käe sees (note to self: kas peaks rohkem fis-duuri orelil harjutama, et sarnasteks tulevikuolukordadeks valmistuda?)
nii hull väsimus. mingi rahulolu või hingetõmme korraks. tahaks juba hakata kotte ja kaste lahti pakkima. eile oli eharoosa kirjandusõhtu ja lugesin üle pika pika aja, kuidagi raske samastuda nii ammu kirjutatud tekstidega - pole isegi teab mis ammu, aga sel kevadel oleks nagu mingi liivalaine üle käinud, lihvinud mingid osad maha. mingid sellised osad, millest ainiti enne koosnesingi. nüüd on kuidagi hoopis teine tunne kirjutada ja lugeda. lugesin vanu tekste ja natuke kõhklesin lugedes. vurisesin. aga tegelikult kõnetas paari inimest ka - ja tegelikult oli turvaline keskkond ka. hea meel. ja seal läks pimedaks ja tuli lõkkevalgus ja värava ees suitsu tõmbamine - ja sellega meenub, et leidsin diivani vahelt ühe terve suitsu, keeratud ja kleebitud (ukusuviste müüdudjapakitud lol), ja no muidugi ma ei visanud seda ära, vaid pakkisin hoolikalt kaasa. aga see eha aed, noh, olen seal mitmel aastal käinud, aga alles seekord sain pihta. hea oli olla seal, kuigi läksin üsna varsti pärast ürituse lõppu minema. kuklas ärev "homme kontsert/vana korteri peab ära koristama". aga mõnus oli olla, viimasel ajal üldse pigem mõnus olla, nagu mingi märg marli liigub silmnäo pealt ära ja siis on korraks värske tunne ja siis on lihtsalt väga hea nägemine. ma näen väga hästi, kuigi mu silmad on objektiivselt kehvemaks jäänud, aga ma lihtsalt ei tunne nii palju ohtu enam. mis on värskendav ja oo, kuidas tuleb kasuks. mingi puhma sisse oli asetatud hiiglaslik helendav muna. seal ta oli ja helendas. ja me kõik teised ka.
"ma usun, et ta saab aru, et sa oled armunud temasse ja mina olen lihtsalt imelik."
(pilt on illustreeriv, pärineb viimasest korrast kui ma Anni nägin ja õhtud veel valgemad olid)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar