privaatsed silmad. silmad iseendale. ripsmed laes ja põrandal. soojad ja soolased hetked, mis tegelikult on kõige tähtsamad - jõudes reaktiivsusest vaatlemise ja vastamise juurde. kaardistan kasuliku rutiini (aga kas ka kasutan seda?), suudan ennast toetada, vot täna oli ilus päev, eile ka - tõeline paradiis siin Tartus. mis siis, et palju on palavust ja ebaselgust nii finantsilises kui emotsionaalses mõttes, aga nüüd võin julgelt öelda, et julge samm on astutud tervenemise poole. alati on see hea mõistmine - et jah, sa tegelikult saad elada oma elu täpselt niimoodi nagu sa tahad. olla täpselt nii reaktiivne, kui sa valid. olla täpselt nii toetav, lahke ja avatud, kui sa valid.
-- instagram reklaamib mulle pidevalt mingit kurjusekortsu botoxi süstimist. (miks?)
uus värske rõhu number väga lahe, sveta grigorjeva päevikukatked nii head, laksaki laksaki. joosepi tekst ühes intervjuuga, laksaki laksaki!
täna kipub minema mingiks soovituste postituseks, esiteks ma ei jõua ära kiita lingukaisa lapsepõlve lemmikraamatute sarja klassikaraadios. anti saare oma oli väga muhe kuulata - ja spekulatsioonid koomiksikultuuri üle, tõepoolest! tuli kohe mikihiirte lõhn ninna - ka nende, mis olid onu pool tumba sees suures riidas. meil olid ainult 2000ga algavate aastate numbrid kodus, aga seal oli hulk 90ndate omi. oo, vanusevahe onulastega ja rõõm lugemata mikihiirte näol - kuigi neid ei maldanud (mallanud?) lugeda väga, kuna tumba sees oli võõras lõhn.
kassilaps Sünne siin muidu kasvab nii et vähe pole, nüüd mõnda aega siiski säilitab oma kubatuuri - ema arvab, et peaksime rohkem süüa andma. aga ta ju sööb ka. neil hetkedel, mil ta parasjagu ei ründa varbaid/sääremarju/ärata täpselt 8.20 vms mõnusa nurrumisega vastu nägu.
--
põhiliselt on see teema, et me hakkame kolima teise linnaossa. ja sellega kaasnevad tapeediteemad. oo olme ja kõik muud praktilised asjad - siseviimistleja elu pole ma kunagi maitsta saanud, aga ei riskeeri ka 3.30 lagedega ise tapeetima. väiksemate asjadega saab veel kuidagi "päästa", nt kui tahad sõbrale pilti joonistada või kaarti teha või miniskulptuuri kõrtest ja munakoortest vms, aga siis midagi läheb poole peal täiega pekki ja sa ei tea mida teha täpselt, aga muudad pisut kurssi ja siis õnnestub mingi käkk: rebirth toode sellest teha ja noh, voilaa nagu võib lugeda kodumaistest portaalidest. aga kodu tuleb kindlasti hea ja kindel, minust saab linnuse-emand, ainult et linnuse asemel on korter, aga emand võin ma ikkagi olla, kes saab nüüd minna otse oma korterist vannituppa, kas te kujutate seda ette? karlovas vanas majas elamisega on standardid ikka normaalselt all püsinud, st iga korter, kus on oma tualettruum tundub juba eksootiline ja luksuslik. aga ei, ka jagamine on täiesti okei ja tore, kui kõik on proportsioonis üürihinna ja muude kvaliteetidega. #kvali #teet
--
tervis pigem stabiilsem jälle, laulda ei julge/suuda - natuke lootust ja siis kaob jälle kõik ära, aga loodan tulevikus toimuva gastroskoopia peale - kui kõik kolimised värgid särgid valmis, siis jõuab liikuda sinnapoole. perearstile helistamine on ebameeldiv tegevus kahtlemata, eriti kui sa justkui näed seda cutscene'i vaimusilmas, kuidas ta võtab su kõne vastu ja samal ajal toas pann põleb ja kõik inimesed jooksevad ringi ja jube kiire on ja patsiendid voolavad ojadena sest miks sa ei too perearsti tartusse juba nojah aga ega siin ka arstid vähem koormatud ole
igatahes nüüd on mõistlik uinuda, aga kohtumiste ja kuulmisteni, püüan siia ikka veidi sagedamini kirjutada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar