so ga(r)

meil said kaerahelbed otsa - hommikust putru tahaks ju ikka teha. eriti, kui selleks on valmisolek. jah, pärast üht teraapiaseanssi, kus otsustasin loobuda enese materdamisest, kuna unegraafik oli nii ebaühtlane, läks ärkamine kõvasti lihtsamaks. ilmselt ka valgusevahetus hästi mõjunud. kuigi need sombutelgi-päevad mõjuvad ikka rusuvalt, tahaks tõmmata luku neljakanti lahti ja näha, et tegelikult on kevad ja võib-olla isegi suvi.

igatahes saime uued kaerahelbed - tõsi, küll pidime leppima gluteenivabade kaerahelvestega (ma muidugi siiralt loodan, et paljud gluteenitalumatusega inimesed ei käi Maximas, sest vastasel korral ma napsasin nende olulise toiduaine ära), kuna kõik muud kaerahelbed olid lihtsalt ära ostetud.

pole ammu olnud teemat, mis nii otseselt mõjutaks eesti tütarde ja poegade igapäevaelu, kui praegune eriolukord riigis. ja see lasi ka eile fantaasiat lendu:
kui meil kehtiks kodanikupalk, ja inimestel olekski rohkem kontrolli oma aja üle, siis mida me tegelikult teeksime?
ilmselt oleks kunstnikel rohkem vaba võimalust luua. aga siis need teised inimesed - mõtlen kohe sõprade peale, kes töötavad kontoris, aga on öelnud, et tahaksid tegelikult midagi muud teha ja/või on otsus tehtud nii ammu ja ei soovi loobuda stabiilsest sissetulekust, et turvaliselt ära elada - kuidas see neile mõjuks? eksistentsiaalset kriisi ilmselt oleks esimese lainena päris palju... aga see annab nii palju mõtteainet siiski.

mul jäid ära kõik selle nädalavahetuse esinemised ja proovid - jumalateenistust teeme homme õpetajatega kolmekesi ja seda kantakse internetis üle. päris kummaline olukord, kui kogudust koraale kaasa laulmas ei ole - aga igal juhul on nii ohutum. ka jäävad kuu lõpuni kõik kooriproovid ära, mis tähendabki, et ... ma ei pea kuskil olema eriti.

kontserdid on mai alguseni keelatud. muusikaveerandtundide planeerimine, jms on justkui läinud "luhta", samamoodi muud ülesastumised, milleks olen ette valmistuma hakanud. tantsuklubide korraldamine. kõige kurvem vist ongi nende kahe tantsuklubi pärast, mis nüüd ametlikult ära jäävad, sest tantsuklubi tekitab kõige rohkem endorfiine.

meeleolu on rahulik. veebuari alguses kimbutanud angiin justkui sai mõni nädal tagasi koos antibiootikumikuuriga läbi, aga mingi pisik jäi sisse. selle ja eelmise nädala kooriproovides tundsin, et midagi on valesti - laulda ei saa eriti normaalselt. aga ei saa ju ära jätta või puududa, sest üht koori juhatan ja teisega olid tulemas needsamad... juubelisündmused.

aga nüüd peavad kõik asjad ära jääma ja ausalt öeldes tunnen kergendust, kuna tahaksin ikka, et hääl taastuks täielikult. ja küll ta taastub ka. huvitav on näha, kuidas sotsiaalmeedias levivad üleskutsed teatripiletite eest raha mitte tagasi küsida, pakkuda end vabatahtlikuks sündmuste korraldamisel kas füüsiliselt või kodust. suveks-sügiseks siis, kuhu kõik asjad on lükkunud. veebiseminar lapsevanematele, kuidas toetada last koduõppel. jne. jne.

igal juhul on see päris värskendav seis, ootamatu muidugi. ja vähemalt 5 nädalat see asi veel kestab, kuna numbrid Eestis on alles väikesed. loodan, et haiglatöötajad ei mattu töösse nii, nagu Itaalias - see ei tohiks juhtuda ka rahvaarvu ja asustustiheduse erinevuse tõttu juba, aga siiski mingi valmisolek peab olema.

igatahes. täna on emakeelepäev ja taevani tõustes üles ma nüüd võtan hommikumantli seljast ja viin pakendid välja (värsket õhku hingama, eks). rõhu kirjandusõpetajate saates räägiti, et mitmed lapsed tahavad inglise keeles raamatuid lugeda (ja ka loevad). ka joosep räägib, et raamatupoest küsivad mitmed noored "kas seda raamatut on, aga inglise keeles?"
uijah.
ei taha näpuga vibutada ega targutada.