kasukas

/.../ sellepärast ma ei oskakski oma elu ette kujutada ilma loominguta. Kui ma ei saaks kirjutada, kui ma ei saaks teha teatrit - mismoodi ma siis lahendaksin selle pinge, mis tekib sellest, kui ma ei saaks väljendada kõike? Ja mingeid asju ma ei suudagi või oskagi väljendada väljaspool loomingut - arvan, et see ühest küljest paljastab minu ebaadekvaatsuse tavasuhtluses või tavaelus, aga teisalt arvan et on tõepooles mingisuguseid teemasid või tundmusi, mida pole võimalik edasi anda päris selgelt lihtsalt vesteldes näost näkku või kirja teel, mis nõuabki mingit teistsugust meediumit. seda pakub looming, pakub fantaasia, pakub kõik, mida me kokkuvõttes nimetame kunstiks või kultuuriks. /.../ Laval olles ma muud ei taha tehagi, kui lehvitada friigilippu /.../ või raamatut lugedes tahan näha midagi, mida ei söandata mulle mujal näidata. /.../

hooaja esimene Popkulturistide osa haaras tihedate mõtetega loomingust. hetkel olen tunnistajaks viskoosse päeva sünnile: pilvevaip, õigemini üsna tihke pilvematt akna taga, spotify pakub juba eos motivation mix-i. ja võib-olla see polegi niivõrd laiuskraadiga seotud. vist päris esimest korda olen tunnistajaks sügisele, mis lükkab oma kümme-ühes emotsionaalset paketti mulle sihikindlalt nina alla. ei saa öelda, et see turundamise viis oleks täielikult läbi kukkunud. huvi pole veel kadunud, mulle tundub, et ta on pigem külmutatud. seisab trükiraami keskel, vahematerjaliga kindlalt paigale seisma pandud. võta või kogu kaadervärk kätte ja vii minema. tahaks istutada sinna mingeid köögivilju ja kahepaikseid. need viimased võiksid olla laiuskraadiga seotud. aitäh.

kui eelmine Bon Iveri album välja tuli, siis ma konkreetselt uputasin ennast sellesse - praegu aga pole uue albumiga sama tegemiseks mahti ega aega olnud. väike lein - kunagine vabadus teha meeleheitest impulsiivseid otsuseid, järeldusi. isegi mitte vabadus, aga olid kindlad esimesed leevendajad, mille järele käsi haaras. praegu ei ole meeleheide nii teravalt esil (veel)? praegu küpsevad esiplaanil mingid muud lootused ja rõõmud. väljend "praegu" on muutunud kindlasti mugavamaks, igapäevasemaks kui viis aastat tagasi. see väljend on ka ajaliselt laienenud. mu stagneerunud mina hakkab vaikselt ennast vabaks laskma, valgeks pressitud näpuotsad lõdvestuvad. konkreetselt ei usu müüte või paratamatusi müütilise ja paratamatu endanimelise olendi kohta. (ja seda kõike 9.99€ eest Ester Mägi "Dialoogi" saatel, väga kahju, et seda orelipala internetis tervikuna kätte ei saa.)



ent ma ei väida seda, et ma hakkaks kuhugi "kohale jõudma", absoluutselt mitte. üritan südant rindu sulatada, koguda julgust, et teha (veel rohkem) endast lähtuvaid otsuseid. sõber ütles, et kollektiivis töötamine on samm täiskasvanute maailma. seda ma ka ei usu, õnneks või kahjuks. ja kas see täiskasvanute maailm on siis tõeliselt hää, et ma sinna sammuma pean?

jätkub