kiibitsevad

täna on vaja reljeefi. reljeefset seina, mille vastu oma selga muljuda. pigistada ja näpistada ja hõõruda ja koukida seljalihastega seinapõhjast igasugu asju, mida seal kõike on ja ei ole - jah, ma ladusin eile puid. oo, füüsiline koormus, täna on selg ja reietagused oma ajast ees. iga püstitõusmine on kosemõõtu pisar. 

suvel ei ole siia blogisse väga palju kirjutanud. lausa uskumatu, kuhu see aeg läinud on. iga aastaga kuidagi vähemaks teda? nii palju tööd polegi vist varem ühelgi suvel teinud. esimesed suuremad matused, pidulik võidupüha teenistus, imikute ristimised. mingisugune orelirutiin tekib. struktureeritud vastutustunne, organiseerib (pun intended) ennast ise, moodustab väikesed sahtlid. kas ma ühtlesin sahtlid, vabandust, ma mõtlesin loomulikult suhvleid.

 

suured kangad, mu teadvelolek on suured kangad praegu. pärast kardinate paigaldamist on kodus nii kaitstud tunne. pärast tänast #tartu2024 väljakuulutamist selline classic võidukas "jess eesti sai eurovisiooni finaali" tunne. läheb ilmselt mõneks ajaks meelest ja siis tuleb tagasi.

väsinud. ahh. nädalavahetusel aparaaditehase festival ja.. ja siis need teised asjad kõik.
a kui keegi teab kedagi... kes tahab naiskoori tulla? siis ee. siis kliki siia. ja ma lähen magama nüd