lagritsasonaat

käed süles ootan liiva
kahest küljest

bon iver lasi jälle täiesti uskumatu albumi välja.



väiksena rannas mätsisin mingit liivakindlust. mmm ei. isegi mitte ainult rannas, meil koduhoovis oli ka mingi isetekkeline liivakast. liivaloss ei julge selle valminud produkti kohta öelda. eksole, taktika oli voolida külgi külgi külgi. tõmmata külgedele liiva juurde, siis pigistada kõrgemaks. tahaks praegu endaga nii teha. kasvada vaja kiiresti ja hästi palju. suvalised nostalgia-aistingud on ikka väga tugevad, mingi sisemine teooria arvab, et mu suvalised kuumahoog-ft.-peapööritus-ft.-iiveldus-suvaline mälestus, mis tuleb ise meelde ja mida ei saa kinni panna-asjad on ka sellepärast, et ma mäletan liiga palju asju. mingi suvaline mälestus - mida pole tegelikult eksisteerinud. unenägu? sageli joonisfilmitegelastega. olen sellest siin varem ka kirjutanud. miski pole loogiline. üritan keset episoodi endale sisendada, et NÜÜD ma jätan selle mälestuse sisu meelde, et edasi uurida, aga kuskil 30 sekundit pärast episoodi lõppu ei suuda ma midagi meenutada. nagu meelest läinud unenägu. viimane kord küll õnnestus jätta meelde üks sõna - vihmavari.

lükkan kahest küljest muda ja liiva kokku. varsti tuleb õues see sügiseõhk, ükspäev juba oli. augustiööde tähed tulevad taevasse, olgugi et inimesed mu ümber on teised - nii tööl kui kodus - jumal, kuidas ma olen suutnud laveerida mööda väljendi "nii tööl kui kodus" mõistmisest.



äääää
juuli lõpus oli (kuidas ma saan kirjutada lauset "juuli lõpus oli"? jälle vist olukord, kus suvi eksisteerib ja saab kohe läbi) Lonitseera laiv, üllatavalt palju rahvast, mingid hetked laval, mis konkreetselt võitasid taldu, sjuke tunne et libisen ringi, mitte ainult horisontaalselt, vaid vertikaalselt... ja igatpidi. aah.

igatahes.

igast asju tuleb veel.
ja kui ma tööl pole, siis kirjutan ma veel (ja kui nad veel surnud pole etc etc)