t

23.07.19
unenägudes keerlevad igasugused imelikud asjad jälle. täna öösel näiteks makaronipulber - kallad mannataolisele massile kuuma vee peale ja sealt hakkavad sinu silme all vorpuma makaronid. küllap on seda juba tehtud - või kohekohe tehakse.

lõtvunud keha. täna hommikul - keskpäeval õigemini - suutsin seda veidi venitada, liigutada. terves kehas terve vaim. lihased, kõõlused, veri. igasuguseid asju seal naha all.

-----------------------------------------------------

30.07.19
pärast hommikusi läbi- ja üleelamisi jõuan ringiga jälle õmbluskohta tagasi. olen tänulik, et mind hoitakse, jumal, kuidas hoitakse. aga mingi jonn tuleb ikka. vaikimisi olen pinges tulevate sündmuste ees, peab üht-teist ette valmistama, esinema, tööle minema sinna ja tänna. aga. aga mis siis, kui ma tunnen, et ma ei jõua? käisin Viljandis sõbrannal külas, kes hoolitseb oma 8-kuuse poja eest. sellele minevat hästi palju aega ja energiat. rääkis, kuidas tal polegi ennast, on ainult laps. jaa. arusaadav, elu alustamine vajab ülipalju aitamist ja tuge. ta küsis, et "aga mis siis, kui minuga midagi juhtub?"
pani mindki mõtlema.
ta oli abikaasale poes näidanud, missugused on piimapulbrid ja asendajad ja värgid. igaks juhuks. tark tegu. a see tema lause. et mis siis, kui juhtubki. issand, kui jube. on esimene reaktsioon. aga kunagi ei tea ju. äkki juhtubki. mõtlesin korra ka täna. et mis siis, kui minuga midagi juhtub. muidugi mul pole nii suurt vastutust, keegi ei sõltu minust täielikult. aga ega tavaliselt inimesed ei tea, kui nendega midagi juhtuma hakkab. ja see teadmine natuke hirmutab. "no aga nii ei saa ju elada," ütleks kindlasti minu ema. et kogu aeg mõelda, kas midagi muga juhtub. ja äkki juba juhtubki, aga ma ei saa ise aru. mingid haigused ja häired võivad avalduda kahekümnendate teises pooles. ma unustan ära, et ma vajan abi, kuna suure osa ajast ma saan jumala ilusti hakkama ja ma ei pane tähele, et midagi sees mädaneb. ja siis on need olukorrad, mis tõmbavad kaane pealt ära. pärast järjekordset  haava lahtikiskumist oli taifuuni üleelamise tunne, oli tunne, et see on jälle üks neid nutmisi, mis jääb minuga. nagu see eelmine kord, kui oli äiksetorm, nagu sellest eelmine, kui elasin veel allkorrusel ja Mariell mind lohutada püüdis, ja olin täiesti lohutamatu, ma isegi ei mäleta enam, miks, aga ma nutsin, nagu homset päeva poleks. aga eks selles on midagi turvalist, pisaratele alistumises. sellest ei saa väga valesti aru saada, sellest ei saa midagi halba tõlgendada, sellele ei saa suurt silti panna peale selle, et inimesel on vaja. on vaja nutta korra. ja see on olukord, kus ma eriti ei mõtle, et mis teised inimesed minust arvavad, väikses ega suures plaanis. see on kõige paremas mõttes isekas protsess. nutja ei suuda füüsiliselt tähele panna mitte midagi muud peale pisarate.

ja siis oli nina nii tatti täis, et ei olnud võimalik hingata, ja tuleb meelde see, et mõnikord on põskkoopapõletik, ja tegelikult on ju väga hästi, et kogu aeg ei ole. a põskkoopapõletikus - nagu kõigis kergesti läbipõetavates haigustes - on midagi nostalgilist, eksole, väikse lapsena olla ema hoole all, kartulitelt tuleb rätt pealt ja peab auru hingama, teed jooma, palavikualandajat, pikali olema, nüüd ei pea koristama. nüüd ei pea midagi suurt tegema, sul on lubatud olla haavatav. ema ei lähe millegi peale närvi, sest sa oled nõrgestatud olekus, teie mõlema energia on suunatud sinu tervenemisele. ärka üles, võta tablett sisse korra, joo vett. taskurätid. oeh. nina on nii tatti täis, et ei ole võimalik hingata.
taskurätid.
taskurätid.
peab varuma rohkem taskurätte.