- tunne "patseerin ühest toast teise ja see on ikka veel minu valdus"(eesti keeles pole "patseerima" üldse nii uhke sõna kui "spazieren" - toim.)
- ühest toast teise hõikamine
- keegi koputab ja peab magamistoas hetke võtma, et oot kas keegi koputas vä
probleemid:
- kuskil ei müüda seinanätsu (mis mõttes isegi mitte Prismas :O)
- kuskil ei müüda võbelevaid silmi (mis mõttes isegi mitte Prismas :O)
- ühe korra kuskil müüdi seinanätsu, aga mul oli pangakaart kodus :((( müüjatädi mõtles raudselt, et olen mingi jobu kes käib poodides nii, et "avastab" kassas et ups mul ple raha (aga see pole tõsiii, sisesta viril nägu siia)
lahtipakkimise-koristamise käigus (mis on toimunud vahelduva kiirusega 30-70 cm²/päev) leidsin üles kõik oma vanad ja hetkel kasutusel olevad märkmikud/päevikud. see tähendab, et kui ma peaksin ootamatult surema, on lähedastel mu päevikutele vaba juurdepääs. Susan Sontagi päevikutest kokku pandud raamatut lugedes kratsin ka kukalt, et kas talle oleks meeldinud, et tema märkmeid ja mõtteid nõnda postuumselt trükki anti. huvitav, kas ta on teada saanud? kes teab, kus (/kes) ta juba on. tiineka(ma)na trotsi täis käega päevikut kribades kujutlesin, et kunagi "nad saavad kõik teada", et kui ma suren, siis nad loevad ja vangutavad pead ja kratsivad kukalt ja mõistavad ja kindlasti tunnevad kaasa. dramaatiline beibi. ja privaatsuse teemal jätkates - ei tea, kas peaksin olema häiritud, et mu 84-aastane naabrinaine loeb iga postkaarti, mis mulle tuleb (ja vb näitab neid teistelegi majaelanikele). aga. kui on eriline privaatsuse soov, võib mulle postkaardi ümbrikus saata. muig.
igal juhul esimesed töönädalad trükimuuseumis on päris õpetlikud, teritavad hoolega servast tõika, et ma olen õpetamisega ikka väga mugavaks läinud, just mis puutub tööaega ja kollektiivis töötamist. pilliõpetajad nokivad kõik eraldi klassides oma õpilastega käesolevale tasemele vastavaid lugusid. praegu aga saan pidevalt kolleegidelt väljaõpet ja tagasisidet, kokkupuude tiimiga on väga tihe. sotsiaalse poolega tuleb natuke veel harjuda, mingid minevikuärevused ja -grupidünaamikad hingavad kuklasse kogu aeg. aga ekskursioone on tore teha, täna läks päris ludinal. tärpentinilõhn on vist natuke puidulaki/pinotexi vms asjaga sarnane, tekitab mingi lapsepõlvenostalgia, erinevad saunad (erinevad rongid).
ebaproportsionaalselt palju olen viimasel ajal näinud heleda karvaga kasse. asetame selle nähtuse sinnasamma kasti, kui mu ellu tuli järjest hästi mitu Annet, hästi mitu Mirjamit, hästi mitu Triini korraga ja järjest. (kas kaisaelu.rom skriptimisel jäeti kõik tegelased tähestiku järgi ühte punti? vb laisk produktsioon, aga mulle iseenesest sobib)
uuuu ma tean
käisin minagi tallinnas kaare all. "suurel" laulupeol, oma elu kuuendal. rahvarohke! pikimad portaloo-järjekorrad, mida kunagi näinud olen. aga toredam pidu, kui eelmine. 2017. aasta "mina jään"-nimelisel šedöövril polnud väga sõpru, kellega hängida. nüüd oli aga esimene laulupidu TÜANi ridades. laulupeo repertuaari olin laulnud II sopranis, kuid kaare all pugesin siiski altidesse - Tartu laulupeol olin juba sopranisektoris trauma läbi kogenud. lihtsalt nii kummaline on olla "valel pool". tuletorn on riil diil #altoforlife. reedel pritsis aga minu tseremoniaalne saabumine pealinna igast poorist meeleheidet välja. sinnamaani läks hästi, kuni langesin ma. kuni langesin lõksuuuuu, mis väljendus Viru keskuse 160 tahus - kes leiab need 50 erinevat (sama) bussipeatuse varjundit üles?? kuna pakkusin vastutulelikku "hea korterikaaslase" paketti Katariinale ja viisin talle ära tema läpaka laadija, tuli mul pärast üks hea 45 minutit otsida kohta, kust õige buss läheb, et ööbimispaik-koolimajja jõuda. tegin veits ringe ümber sama koha, läksin võrdsete intervallidega kurjaks ja kurvaks korraga, telefoni kaudu seletamine ei aidanud (lemmik, kui sõpsid mu üle naeravad, et kuidassasinnajõudsid lol) ja jumala enda abiga ma sinna sihtpunkti lõpuks jõudsin. aga ka see pole veel kõik - linnaliinibuss, millega proovi jõudmiseks lauluväljakule sõitsin, tegi avarii :)) kuid taevased jõud ei koonerdanud maailmailusse uskumis- ja assimileerimisabiga, jõudsin siiski täpselt segakooride rivistumise lõppfaasiks laulukaare taha ja leidsin väikse pundi TNK alte, kes mulle lahkelt laulikut laenasid ja niisama häid aegu meenutasid rubriigist "mäletad, kui Pauluse kirikus oli kontsert ja sa kahe poole vahel oksendamas käisid". ühtlasi seisin juba silmitsi oma väikese sisaliku teepuruga - tutvusin inimesega, kes lihtsaltniisama teadis Lonitseerat?? wowow (ähtegeltmateaneteestionlihtsaltväike agaikkaontoreju)
ühtlasi jagan selle laulupeo lemmikbangerit: klikiti klik (vähe nihkesse läks, aga juhtub)
Lonitseeral on 31. juuli õhtul Magasini tänava suvilas kontsert. tulgem! varsti süstin rohkem infot kõikidesse kanalitesse.
xoxo Kaisa
1 kommentaar:
Kes kunagi seda tunnistust loeb, peaks minuga ja minu perega tähistama, sest see kõik algas naljana mõnedele inimestele ja teised ütlesid, et see on võimatu. Minu nimi on Kaapo Jääger ja mina olen Tallinnast, kuid kolisin oma naisega Chicago USAsse. Ma olen õnnelikult abielus kahe lapsega ja armas naine. Minu perekonnaga juhtus midagi kohutavat, kui ma kaotasin oma töö ja mu naine lahkus mu majast, sest ma ei suutnud enda ja perekonna vajaduste eest hoolitseda. tema ja minu laste kohta. Mul õnnestus üheksa aastat mitte mingit abikaasat, et mind laste eest hoolitseda. Ma proovin saata oma naisele testisõnumi, kuid ta blokeerib mulle, et ma temaga rääkida püüan rääkida oma sõbra ja tema pereliikmetega, kuid siiski teavad, et võiks mind aidata ja ma olen esitanud taotluse nii paljudele ettevõtetele, kuid nad tegid siiski ärge kutsuge mind, kuni tuli ustav päev, et ma ei unusta kunagi oma elus.Kui kohtasin oma vana sõbra, kellega ma selgitasin kõiki oma raskusi ja rääkis mulle suurest mehest, kes teda aitaks saada head tööd coca cola firma ja ta ütles mulle, et tema loitsu ratas, kuid ma olen inimene, kes ei usu kunagi õigekirja rattaga, kuid otsustasin talle proovida ja Drigbinovia õpetas mind ja näitas mulle, mida need seitse päeva lõunasöögi ajal teha. Ma järgin kõiki juhiseid ja teen seda, mida ta palus mul hästi teha.Drigbinovia veenduge, et kõik läks hästi ja mu naine näeks mind jälle pärast Drigbonovia imelist tööd. Mu naine helistab mulle tundmatu arvuga ja vabandas ning ta ütles mulle, et ta tõesti jätab mind ja meie lapsed ja mu naise tagasi koju. Ja kahe päeva pärast Ettevõte, kellele ma esitan oma tänulikkuse kirja, nüüd olen ma Ameerika Ühendriikides. Soovitan teile, kui teil on probleeme, saatke sellele e-kirjale teade: doctorigbinovia93@gmail.com või WhatsApp talle aadressil +2348144480786 ja saate parima tulemuse. Võtke asjad enesestmõistetavaks ja see võetakse sinult. Ma soovin teile parimat.
Postita kommentaar