(see on arvutimänguidee)
reisil tehtud märkmetest sageli hiljem eriti midagi aru ei saa. Krakovis käies kirjutasin 28 (tillukest) lehekülge teadvusjuga, konspekti, luulet, mida iganes, kõike kokku. mõned hilinenud lennud ja hommikusöögid hiljem takerdun nüüd oma asjadesse ja kastidesse. olmeväljakutse nimega kolimine. teosammul, vt ka jumalikult kõndides. muist mööblit on õnnestunud üles korrusele tuua - tõepoolest, ühe maja sees kolimine ei ole mingi kolimine, muudab laisaks. lihtsalt vaatad oma kraamile otsa ja ei suuda midagi peale hakata. tahaks kuidagi asjalikult "ära teha" seda, sorteerida, loobuda (asjadest) jne. mingi üldine laiskus, tõenäoliselt magneesiumipuudus, rauapuudus, tsingi ja mangaani ja
valgete aknalaudade ämblikuvõrkudest vabastamine on ka kuidagi mõnus tegevus. miks seda on okei teha, aga asju pakkida ja üles tuua ei ole. (ja miks ma üldse nii laiskkkkk olen jou, mida aeg edasi, seda hullemaks läheb vist)
palju mõtteid on jälle selle suvega seoses, pigem sügisega vist, mingid eesmärgid või katsetused. nende poole ja poolt ära pöördumine. enda poole ja poolt ära pöördumine. Krakovi projektiseltskonnaga liikusin jälle palju edasi, mõtestasin kirjutamist enda jaoks lahti. ma tahan kirjutada hoopis teisiti, aga mingi mugav positsioon hoiab tagasi. hoiab tagasi - ja hirm hoiab ka kinni, et äkki on vale valik kirjutada ausamalt. ah?? mingi teadlikkus oma kuvandist. kummaline, et on ikka nii suur soov aru saada. iseendast või nii. miks ei võiks lihtsalt olla? nautida. upun mõlgutustesse ja analüüsi - hea tugev tunne, et inimene on maailmas üksi ja nii peabki. however on tore kui teised ümber, suht kõigungi kahe äärmuse vahel - totaalne isoleeritus või intensiivne sotsiaalelu. mingeid vahepealseid variante väga ei oska, või kui üritan, siis muretsen üle ja on võõras. lihtsalt pole harjunud. see kaheksanda maja kuu on ka paras väänik, üsna sadistlik, et ma teda/temasse usun ja kättpidi kaasa tõmban, usu, usu, et me peame koos olema. ja kõike usun, mis temast kirjutatakse, mida lugedes tekib tunne et ooo sen mu elu. a kes seda usub, kas praegune kaisa või mingi kaisa kellega varem kohtusin? 8 aastat, 12 aastat tagasi ja teised rakud, jou kessa oled? kassa oled kaisa?
///
(sellist teemavahetust tähistan ka vihikutes-märkmikes kolme kriipsuga, kolme kulmukarvaga (vt ka kolme koduvärviga.). mul on selliseid, suht harali ja naljakaid, vanaema kulmukaar annab endast enam ja enam märku. jõuline. pole viitsinud enam peenikeseks kitkuda, ei tea, kas viitsingi)
eile oli korralik äike, öösel ja pimedaga, uuel toal pole ühtki kardinat ees. tuba läks päris valgeks. sähvis igatmoodi. lapsepõlvest ikka see piksehirm. aga mis sa ära teed. ütled midagi, et teisel korrusel on rohkem taevast näha, kui esimesel. sa märkad ja seostad mingeid asju, mida mina ei. see on ilus. peegeldan praegu ennast. näen hästi palju, nii iseend kui sind. kas sa näed ennast ka?
armumine on kehaline tunne. füsioloogiline. koed alistuvad. millelegi.
ja jälle hästi olmeline ka, käed saavad mullaseks ja bussidest jääb maha ja ripsmed lasevad valgust läbi ja õmblused tahavad lahti tulla. märkan kõigi oma algosade toorust ja haavatavust. ja sina märkad ka, aga märkad teistmoodi.
tänan.
///
kahvel kukub maha ja külalised tulevad
riburadapidi
ootasin üht aga seitse emast
kitsetalle sajavad sisse
peopesad ülespoole
suve
esimene pikem vihm
peopesa sisse
tilk tilk tilk
silma suhu ninna
vill krussi ja
kirp aknast välja
uted lükkavad ninadega
ülejäänud söögiriistadki põrandale
lükkan nad kõik
aknast välja
tõmmake mu kodust nahhui palun
undeetsimid undavad ja ma tunnen võimu võimu
söön üksi kriidi ära
ja saan käed valgeks
tilk tilk tilk
peopesa sisse
suve
esimene pikem vihm
keerab varsti kraanid kinni
lahustab
kriiditolmu sogaseks
küüneviha leebuseks
lahustab
aknaraamide värvi
katusepleki plekid
peseb maha
võõrasemade
kobarnelkide
pojengide
pealmise kihi
seal all
on
sametist
võidunumbrid
seitse kitsetalle lebavad
jõude
mu aias
kraabivad lotot
õrnul sõrul
elage siis pealegi
mu aias
ärge ainult midagi
ümber ajage
palju mõtteid on jälle selle suvega seoses, pigem sügisega vist, mingid eesmärgid või katsetused. nende poole ja poolt ära pöördumine. enda poole ja poolt ära pöördumine. Krakovi projektiseltskonnaga liikusin jälle palju edasi, mõtestasin kirjutamist enda jaoks lahti. ma tahan kirjutada hoopis teisiti, aga mingi mugav positsioon hoiab tagasi. hoiab tagasi - ja hirm hoiab ka kinni, et äkki on vale valik kirjutada ausamalt. ah?? mingi teadlikkus oma kuvandist. kummaline, et on ikka nii suur soov aru saada. iseendast või nii. miks ei võiks lihtsalt olla? nautida. upun mõlgutustesse ja analüüsi - hea tugev tunne, et inimene on maailmas üksi ja nii peabki. however on tore kui teised ümber, suht kõigungi kahe äärmuse vahel - totaalne isoleeritus või intensiivne sotsiaalelu. mingeid vahepealseid variante väga ei oska, või kui üritan, siis muretsen üle ja on võõras. lihtsalt pole harjunud. see kaheksanda maja kuu on ka paras väänik, üsna sadistlik, et ma teda/temasse usun ja kättpidi kaasa tõmban, usu, usu, et me peame koos olema. ja kõike usun, mis temast kirjutatakse, mida lugedes tekib tunne et ooo sen mu elu. a kes seda usub, kas praegune kaisa või mingi kaisa kellega varem kohtusin? 8 aastat, 12 aastat tagasi ja teised rakud, jou kessa oled? kassa oled kaisa?
///
(sellist teemavahetust tähistan ka vihikutes-märkmikes kolme kriipsuga, kolme kulmukarvaga (vt ka kolme koduvärviga.). mul on selliseid, suht harali ja naljakaid, vanaema kulmukaar annab endast enam ja enam märku. jõuline. pole viitsinud enam peenikeseks kitkuda, ei tea, kas viitsingi)
eile oli korralik äike, öösel ja pimedaga, uuel toal pole ühtki kardinat ees. tuba läks päris valgeks. sähvis igatmoodi. lapsepõlvest ikka see piksehirm. aga mis sa ära teed. ütled midagi, et teisel korrusel on rohkem taevast näha, kui esimesel. sa märkad ja seostad mingeid asju, mida mina ei. see on ilus. peegeldan praegu ennast. näen hästi palju, nii iseend kui sind. kas sa näed ennast ka?
armumine on kehaline tunne. füsioloogiline. koed alistuvad. millelegi.
ja jälle hästi olmeline ka, käed saavad mullaseks ja bussidest jääb maha ja ripsmed lasevad valgust läbi ja õmblused tahavad lahti tulla. märkan kõigi oma algosade toorust ja haavatavust. ja sina märkad ka, aga märkad teistmoodi.
tänan.
///
kahvel kukub maha ja külalised tulevad
riburadapidi
ootasin üht aga seitse emast
kitsetalle sajavad sisse
peopesad ülespoole
suve
esimene pikem vihm
peopesa sisse
tilk tilk tilk
silma suhu ninna
vill krussi ja
kirp aknast välja
uted lükkavad ninadega
ülejäänud söögiriistadki põrandale
lükkan nad kõik
aknast välja
tõmmake mu kodust nahhui palun
undeetsimid undavad ja ma tunnen võimu võimu
söön üksi kriidi ära
ja saan käed valgeks
tilk tilk tilk
peopesa sisse
suve
esimene pikem vihm
keerab varsti kraanid kinni
lahustab
kriiditolmu sogaseks
küüneviha leebuseks
lahustab
aknaraamide värvi
katusepleki plekid
peseb maha
võõrasemade
kobarnelkide
pojengide
pealmise kihi
seal all
on
sametist
võidunumbrid
seitse kitsetalle lebavad
jõude
mu aias
kraabivad lotot
õrnul sõrul
elage siis pealegi
mu aias
ärge ainult midagi
ümber ajage
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar