surm

surm.
surm.

ma ei tea, millal ma ära suren. ükskõik mis võib juhtuda ükskõik millal.
ma mäletan väga hästi, kui ma mingi 6-aastasena pisaraid valasin sellepärast, et ma sain aru, et mu ema sureb ka kunagi ära nagu kõik teised inimesed.

Bohemian Rhapsody film väga meeldis. avastasin Mendelssohni kohta uurides, et ta sündis 1809 ja suri 1847. normaalne ots siis 20-aastaselt Matteuse passiooni dirigeerida. et nagu oleks teadnud. inimestel on mingi rets produktiivsusvõimekus. ja siis Freddie Mercury osav portreteerimine selles filmis. ja see et tuhanded inimesed laulavad tema lüürikat kaasa ja ta on uskunud sellesse ja siis buum ta sureb ära

käes on jälle mingi aeg, kui pingelanguse järel tahaks kookonisse pugeda ja nukkuda ja ärgata võililled suus, teate seda tunnet? ja muidu ka. mingid tunded. vaatasin oma loomingule otsa üle pika aja ja süsteemis tekkis lühis. et kui ma olen vahepeal oma soojemaid ja sõbralikumaid pooli välja lasknud ja olnud vulneraabel ja valguskaabel, siis kuidagi looming püsib ikkagi muutumatu, et ma lähen rolli tagasi, ma olen oma loomingu sarnaselt isekas, ma olen oma loomingus kaitsev, vot see kaitsmise-ohu-hirmu-kolmnurk jälle. et ma mõtlen ikka inimeste arvamusele nii palju. kuidas ma olen lasknud sellise asja oma ellu??

mis puutub orelikontsertidesse, siis need läksid väga hästi. suur stress, aga õnneks keha piirdus tavalise seedetegevuse seiskumisega ja mitte kuigi suure ärevusega. jõudsin ka mängimise ajal nautida kooskõla ja ansamblit kooriga, mis on suur ja ilus tulemus. väga kõva projekt ja uskumatu, et see kamp oli nõus hullu ideega kaasa tulema. usaldama. oeh. tuleb välja, et jumala okeilt saan selliste asjadega hakkama. ja siis loomulikult mõtled, et aga millega ma veel hakkama saaks?

väljas on pimedaks läinud ja inimesed hakkavad jälle kaduma. seda saab sotsiaalmeediast. sotsiaalmeediast saab veel ka teiste inimeste tegemisi, õnnelike nägudega pilte ja toimuvate ürituste infot. vt ka näiline ekstaas