26.10-02.11

vaatan, kuidas mu nägu imeb meigi sisse.

tsiteerides Pihli: amps!

Anu plaadiesikas oli nauditav, tänu monitoridele kuulsin isegi ennast (wowowow).
albumit kuula siin. (träkk 8 vist mu lemmikgruuv. a sellepärast ka lihtsalt et enda kohta päris normi soologa hakkama saand)

siis avastasin näiteks, et tegin kogu eelmise nädalavahetuse tööd. et pole tõesti nädala sees veel piisavalt? mõte töö üleküllusest pressib järjest tugevamalt pinnale. täna näiteks ei jõudnud eriti süüa, läksin inimeste peale närvi ja jalg hakkas ka valutama. kaotan töökoha võtmeid ära kogu aeg (praegu näiteks ei tea ka, kus nad on). kokkulangevus? jah, langen kokku.

bändimõtteid mõlgutan, aga olen vist täpselt nii kaugel, et jätan pühapäevase esimese lilleliigutamise ära - sensiis kitarristiga väike ühisnokkimine - rip see, sest ma kardan et ma lihtsalt olen nii väss pärast ja mahuks ainult mingi tund aega seda teha. vaadake, see on vastutustundlik planeerimine!!

ei põhjusta probleeme!

Tartu tantsuklubi oli sel nädalal üks korralik möll, põhjused:
1) kaisa pani sirged püksid jalga
2) kaisa pani tumeda (kõige tumedama lilla, tänks Kadi) huulepulga
3) kaisa kandis mõlemad välja

muig, teadagi oli lihtsalt tegemist üle mõistuse toreda seltskonna ja hullude muusikutega - kell 20.30 oli juba paras pidu käimas. sotsiaalne üritus. tuttavad näod, tantsud, klaveri freesimine ja leedu tantsu peale "Tartu marsi" ja "Aisakella" mängimine, sest ma võin ka nalja osata teha onju mitte ainult lõõtsadega mehed

eile nägin siiraid (veic värisevate kätega [agaveicvõbionokei]) uusi kujusid luulelaval. inspireeriv. Tarslämmil on tore, aga kummaline käia natuke, sest alati on seal paar gruppi tudengeid (ja ma ei tuvasta, kas need on alati needsamad tudengid, tarslämmi kogudus) ja siis nad vaatavad otsa ja mu aju ütleb "kasmepeaksteretama". ja siis toimub selline semi-noogutus. aga huvitav meenutada, et seal Vilde ja Vine saalis aasta eest oli veel selline õõ-kuidas-istun-astun, aga nüüd juba üsna kodune. pro tip: koduseid kohti peab korjama, sest kodu pole alati käepärast võtta.

ja pärast miski rahutus ja kojujõudmine väga soojas Tartus.
inimesed teevad oma inimeste asju ja avastan seeläbi et olen ka inimene ja siis ei mahu rõõm ära ju.

+ Evelin õpetas, kuidas kõrvaga plaksu teha (väga hull, selgeks ei saanud). maailm on üks kirju paik.