mõtted kettalt

jah, jõudis minuni ka see artikkel: Mihkel Kunnuse "Maavanaema surma ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine".

hea lugemine. nostalgiline ja valus ja mõtlemapanev. naljakas ka. ühes kohas käisid küll judinad üle, seal, kus autor kirjeldab (õpetaja)koolituse õpiväljundit. Õppija teab, mis on maine, kuvand ja bränd, kuidas need kujunevad ja kuidas isikubrändi teadlikult kujundada. mida kuradit?? mind haarab õõvaõud, kui kujutan ette, et täiskasvanud inimesed tegelevad sellise jura tootmisega. et on mingi inimese ema või isa näiteks, kes teeb isikubrändi koolitust. kelle töö on öelda kellelegi, et on väga oluline, kuidas te end teistele inimestele näitate, ja siis need inimesed panevad auru juurde, ja see aur kulub kõik näitamise peale. ja juurdlemine ja objektiivne hindamine, et kuidas ma siis näitasin. et see on mingi teema üldse tänasel päeval. kui niigi inimestel on probleeme liigsete filtritega ja minnakse hulluks ja ärevaks oma fiktiivsete kaksikelude elamisega. aga lapsed ju ei lähe igast pasaga kaasa. lapsed saavad ju aru. kuidas isikubrändi koolitaja laps saab hakkama oma vanematega koos elamisega??

guugeldasin "isikubränd". üks tulemustest siin.

küsimus: kuidas mitte oma isikubrändi kujundada? (tahaks vastata - just niimoodi. ära kujunda. heh eesti keel on naljakas, minu meelest see küsimus juba nii veidralt koostatud)
esimene punkt: ära ole võlts - ole autentne.

???

sorri ma ei saa seda tõsiselt võtta lihtsalt 

mõtlesin enda vanaema(de) peale. kumbagi enam ei ole, üht 10 aastat - teda me kusjuures kutsusime maavanaemaks - ja teine lahkus kaks talve tagasi. et kuidas nendega rääkida mainest, kuvandist ja brändist. näiteks minu linnavanaemaga (kui Võru kohta saab linn öelda), kel on olnud kõvasti taipu, jõudu ja huumorimeelt. oli teine lausa elav laulik, mõtles kogu aeg mingeid salme ja nalju välja. tema maine, kuvand ja bränd oli see, et ta oli tema. tema nimi oli Vengi. tuletatud kuidagi läti Evangelijast.

...

üleüldse mulle tundub, et varem perekonnad hoidsid üksteist rohkem. ma võin ka eksida, äkki hoitakse samamoodi. loomulikult vanemaks saamisega tuleb see taju, et "ma polegi nii nende karjas enam" või lihtsalt kogu see maailma nägemine, mis tuleb isemõtlevaks saamise ja mitte peakulbistsõltumisega.

aga need erinevad elud ikkagi tänases maailmas, mida kunagi varem pole nii intensiivselt olnud. digitaalia vs analoogia. mäletan, et esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga oli rate.ee. muig. ja kui suure põnevusega ma jälgisin, kuidas vanemad sugulased oma kontosid haldasid ja pilte üles laadisid. pildikirjeldus oli hoolikalt läbimõeldud. siis pidi ootama, millal administraatorid selle heaks kiidavad.

(mõelda, kui palju võimu neil oli!)

laps ikka selle pealt õpib, kuidas luua mainet, kuvandit ja brändi.
täiesti ausalt - sotsiaalmeediasse mingi pildi üles panemine on ikka veel big deal. tahad ikka seda kõige ilusamat panna. kõik näevad seda. mida ma selle juurde kirjutan? või ei kirjuta üldse, on diibim? et nagu jääb mulje, et ma ei hooli nii palju? et nagu ma meeldin inimestele rohkem, kui on mulje, et ma ei hooli? keegi mõtleb, et uu nii cool, ta ei hooli! ja siis hakkavad laigid voolama ja siis sa näed seda notificationit ja su aju on nagu oh yeah baby

mu instinktid on veel alles. kui ma näeks kõrvalt inimest, kes paneb seda pilti üles. näiteks ennast näeks kõrvalt. ja süvenenult istub oma toas ja valmistab seda hetke ette, kui pilt üles läheb. no suht naljakas ikka. et kus see inimene siin on? kus on Vengi, kes oma abivalmiduse ja erksusega minu lapsepõlve nii turvaliseks muutis. et mis need teemad üldse on, millega me peame praegu tegelema. et peame?

huvitav, et kuidas see, kuidas ma teisi inimesi näen, nende käitumist tõlgendan jne on seotud sotsiaalmeedia tarbimisega? et ma ootan vb mingitelt inimestelt midagi, mida sealt ei tule. ootan midagi mustvalget. et näen mingeid suhteid kõrvalt, näen parimaid sõpru kohtumas välismaal kellegi juures, kes läks sinna kooli. ja kuidas nad hoiavad ja armastavad. inimesed teevad nii. et muudkui teised. aga üldiselt on ju väga pohhui ja kõik võivad teha, mida nad tahavad??

ma tean, et mu instinktid ja algelemendid on veel alles, aga suur osa minust (meist kõigist) on läinud kaasa selle must-valgega. et kõik lihtsalt ongi lihtne ja kuvatav ja nii ongi. mingi kibestumus, mis ei ole seotud ainult minevikuga - et igatsed taga mingeid häid aegu, mis olid - aga igatsed ka taga mingeid teiste inimeste näiliselt imelisi suhteid. sest suhted on nii olulised. jaa, näen, et minud töö(d) muudab mind suhtlejana ja usaldajana palju ja seda on tore näha.

vaatasin praegu rate.ee-sse huvi pärast. hetkel online 193 inimest. mis maailm seal veel on? inimesed panevad kümneid üksteisele, sebok käib täistuuridel. see lehekülg pole ka väliselt üldse muutunud. nagu oleks ikka veel 2006.

tunnen mõnikord, kui võltsilt ma käitun. miks? tahan oma mainet või brändi kuidagi hoida?

vaat nende möödunud sajandi jooksul titest täiskasvanuks ja edasi saanud inimestega - maa- ja linnavanaemade, onude ja tädidega - on vist see asi, et neil ei olnud eriti mingit filtrit. neil oligi ainult üks elu - väljaspool digitaalsust. nad ei ajanud end segadusse kahe maailma vahel jagamisega. ütlesin eile oma emale, et ma olen sotsiaalmeediasõltlane ja plaanin uuest aastast koduse interneti läbi lõigata. et kui on vaja tööd teha või midagi olulist ajada, saab ju läpakaga 100 meetri kaugusele kohvikusse wifivõrku minna. et mu internetis olemise aeg oleks pisut reguleeritum, sest ma ei taha ennast kodus olles - väga olulise puhkuse ajal - niimoodi jagada. tahaks jälle hommikul välja puhanud olla.

see video on ka sotsiaalmeedias kulutulena levinud. aga ikka soovitan vaadata kordi 2 3 4.


too many kids don't know how to form deep meaningful relationships.
so when significant stress starts to show, they're not turning to a person, they're turning to a device, they're turning to social media - things that offer temporary relief.
järjest rohkem tunnen seda võõristust, et aga võib-olla ma ei taha. võib-olla ma ei taha nii palju kulutada aega sellele, mis ei ole tõeline. mis on maine, kuvand ja bränd. mis on paraku pöördumatult oluline praegusel ajal elades. näiteks info ürituste toimumise kohta saangi põhiliselt teada FB kaudu. samas kui vabastav oleks elada ilma neid asju teadmata. et ma ei tea, millest ma ilma jään. et suudaks jälle keskenduda raamatute lugemisele ja kirjutamisele ja millegi ekraanivälise nautimisele. eile hommikul 3h kestnud Katariina puude ladumine oli ka väga tore sotsiaalne üritus, aga ma kahjuks ühe sületäiega jännates jätsin oma väikese sõrme kahe halu vahele ja käitub teine veel tänagi imelikult. midagi on seal valesti, juba paanitsesin ette ka, et ei saa ehk enam normaalselt pilli mängida. aga eks näis.

täna öösel pealinna sõit. varavalges Reykjavikki lend - vahemaandumisega Kopenhaagenis - ja küllap ma sealt saan mingi värskeõhumürgituse. Drop the mic projekt, milles osalen, toimub samal ajal Iceland Air Waves'iga ning saame selle festivali priipääsme. esinejate valik on täiesti ulmeline. projekti enda plaan ka kõiksugu põnevaid kohtumisi täis. ootan põnevusega.

enne veel võitlen pealetükkiva köhaga.