ma tean, et seda võis mõjutada esmaspäevane pidu. kui räägiti kehadest. ja tuba oli peenikesi tüdrukuid täis. ja mul oli natuke põhikoolitunne. kuskilt minevikust lendas laivi see "elevant portselanipoes"-tunne. ja need paar tugevat hetke, millest kirjutasin eelmises postituses. aga kõik see on okei, ma taastun, ma tulen välja - need tunded ja reaktsioonid ei ole tulnud üleöö, vaid pikkade aastate jooksul, seega mu enesetunne ka ehk ei parane üleöö. AGA.
vähemalt ma tegin häält.
teisel teemal.
miks inimene võib olla kergesti sõltuv? jne.
miks ühel hetkel tahad, aga siis jälle ei taha?
hakkan järjest enam tundma, et suhe on kõige riskantsem ja tüütum asi, mis võib inimesel olla. ja üksi on ju palju lihtsam.
no ja siis tahad jälle kaissu ja palun väga.
we are powerless against the power of kaisu
meenub ema jutt - pärast isaga leivade kappi panekut sai ta meid üsna kärmelt. venna sündides oli ta 33, minu sündides 35. võrdlemisi vana. rääkisin talle kunagi sellest imetlusest, mis mul on inimeste vastu, kes otsustavad mingi hetk lapsi saada. ja siis töötavad selle kallal ja kannavad jne. ja et te pidite isaga ikka ju valmis olema ja muid asju ohverdama jne.
"olin selleks ajaks nii palju juba pidudel käinud, et oleks imelik, kui ei oleks valmis olnud."
no normaalne ju.
peaks ka ikka pidudel käima, selle asemel, et muretseda ja sügeleda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar