jalgrattal kaasreisijana sõita, istudes juhi ees pulgal. nüüd on see tehtud. see tunne, mida ei ole ammu tundnud - et reaalne oht on kukkuda. väike ärevus, väike risk on sees. tunnetad tasakaalu kord ühe, kord teise puusaga. käidki korra pikali, aga õnneks mitte keset Riia ja Võru ristmikku, vaid juba rahulikumal Tähe tänaval. sada mõtet korraga peas, mingid vanad tunded. küsin endalt: "on teil mingit seost praeguse minuga?"
vaikus. fooride kollaselt limpsiv vilk.
paar kahtlust, kärsitust. ärev tunne kisub südamest välja, tahaks tantsida. tahaks aru saada, miks tunnen nii, nagu tunnen, kuid saan kohe aru, et pole mõtet. Karlova ümber on suur läbipaistev tahukas. mu mõtted tõusevad lendu ja põrkuvad tema seintelt tagasi nagu winxp ekraanisäästja. olen paigal ja olen väga paigas. ma ei taha siit minna.
avastan järsku.
me sünnime hommikul maailma üssa
kus hingame valgust valude pessa
nädalavahetusel oli kolme koori sündmus - südamlikust südamlikum laulupäev Võrumaal. mõistsin jälle nii paljusid asju ja ametliku lõpetamise järel olin nagu aiateibaga näkku saanud, vaatasin avarust ja metsa ja iseennast ja teisi. vaatasin õitsevaid pojenge ja kõrrgele küünitavaid sibulapealseid. lihtsalt ei mahtunud hinge ära tunne, kui omaks mind on võetud ja kui palju on üks dirigent mu elu muutnud nii lühikese ajaga.
*
väike käik viljandisse. sünnipäevapidu tuttavate inimestega.
kuulen paari teemat kõrvalt ja inimestel on ebamugav, kui sekkun.
üks teema: paksud inimesed. üks tüdruk kasutab enda kohta sõna "pontsakas". millele järgneb reaktsioon: "issand, kuidas sa saad enda kohta niimoodi öelda?"
nagu see oleks halb? nagu see poleks omadussõna, mis väljendab kehakuju? dziiisas ma tahan neid sõnu tagasi. ma tahan, et inimestel ei tekiks negatiivset emotsiooni või ohutunnet, kui keegi kasutab sõna "paks" või "pontsakas".. sest elu ei ole mustvalge. sest "peenike" ei ole ainus vastuvõetav standard. sest paksud inimesed on täpselt sama lahedad.
laulan suure osa päevast ja hääl väsib ainult natuke.
ilus päikseloojang, mida vaatan sõbrannaga karlova sadamas. hiljem laulan talle kodus oma laule ette ja see puudutab teda. olen liigutatud ja mõtlen, et kui mu bändimõttest ka midagi välja ei tule, siis tegelikult olen ma juba võitnud.
haarav
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar