Tulin Käärikult laululaagrist. Esimest korda vedasin sellist asja täitsa üksi.
Muidugi ma pisut pabistasin selle pärast - õigemini olin ette ebakindel. Nädalavahetus lähenes ja mõtlesin rohkem kui kolm korda, et see saab olema ilmselt üks kõige kurnavamaid asju, mis ma elus teinud olen (miskipärast alati tekib võrdlusmoment tolle EV100 nädalaga... :D). Reedeti olen pärast sama seltskonnaga proovi tegemist täiesti tühjaks pigistatud. Seega üks terve päev ja teise hommik Uma Pido laule nühkida on kindlasti rets.
Aga! See oli ootamatult tore. Hommikul võeti mind koos klahviga kodust peale, meil oli just olnud Marielliga romantiline hommikusöök - viimased pudruhelbed vette visatud, kuumaks aetud ja põhja kõrvetatud (sest ma pakkisin asju poti podisemise ajal). Õnneks törts kookospiima päästis päeva.
Sõitsime Kääriku puhkekeskusesse ja olin antud kambast ainus, kes polnud seal kunagi käinud. Kunagi oli see olnud Tartu Ülikooli spordibaas, kus kehakultuuriosakonna rahvas veetis praktiliselt pool elu + muud tudengid olid seal kah suviti nädalate kaupa. Tänaseks kõvasti remonditud ja ümberehitatud - teadjad teadsid rääkida, kus vanasti mis asus. Kuid linnulaul ja kruusatee tegi südame alt ikka rabedaks, ses kõige paremas mõttes - inimene tunneb end ikka nii tühisena suure looduse sees. Teise päeva hommikul olid mõned tublimad lausa hommikujooksul käinud. Vihma langes mõnuga, järv auras, pärast sadu lebasid nõlvad täiesti halvatult. Mis mõttes. Nüüd ongi käes. Esimene kevadvihm, kuigi siin metsa all on veel päris lumelaike ja jäädki. Niiske õhk, ahhhh, kunagi mu briti sõber ütles, et talle ei meeldi, kuidas pärast sadu kõik haiseb. See lause jäi mulle meelde - sellised šokeerivad avaldused jäävad ikka meelde.
Esimesel hommikul majutuse registratsioonilehte täites oli ikka natuke naljakas kirjutada oma närust sünniaega samale paberile, kus siratsesid ees arvud nagu 1964, 1976 ja isegi üks 1939!! Kuid ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib endast kogenumate inimestega koos tegutseda. See laager kindlasti tõi mind neile pisut lähemale ka. Töötasime väga efektiivselt. Õppisin hindama töökeskkonda, sest sealne ruum oli väga paraja suurusega - lauljad olid mul täpselt silma all ja sain reaalselt nende keskel olla. Harilikus prooviaudikas on klaver sopranitega ühes ääres, tee mis tahad, aga pianiinot väga palju ei viitsi liigutada kaheks tunniks. Samuti pole teda lihtsalt kuskile liigutada, kuna ruumi on maksimaalselt ära kasutatud. Ja üleüldse pole ju lektoril seal ees nii palju ruumi vaja. Seega sain laululaagris oma portatiivse digiklahvi asetada paika, kust nautida stereoelamust ja alte rohkem kiusata - neile tegelt vist meeldib see. #motivatsioon
Missugune motiveeritud kamp mehi ja naisi! Pean kordama - oli tõesti väga vahva. Muidugi täna tulin koju ja esimese asjana magasin 3 tundi kogu selle asja peale.. olgugi, et eelmisel ööl otseselt unepuudust ei tundnud. Nõks pärast päikeseloojangut vedasin end siiski õue ja jooksin Toomemäele. Õhk oli veel valge ja jooksin üllatavalt kergelt (isegi pärast laagri söögiorgiat - keegi ei söö tegelikult 2 korda päevas räiget suurt praadi.. aga kokatädid vist sportlastega harjunud). Sudisin end isegi Toomemäe Vallikraavi-poolsest tõusust mõõduka sörgiga üles - oo, gravitatsioon! Tajusin esimest suveõhtut, pusailma, jalutasime Marielliga läbi kesklinna, einestasime jõe ääres ja nautisime hilisõhtust, aga mitte enam nii jahedat Tartut.
Kodust on vahepeal saanud magamise paik. Tuba on veits ladu. Peaks koristama. Tahaks suveks kuskile Elva lähedale kolida, paneks lihtsalt telgi püsti ja käiks rongiga kodus vahepeal kassi toitmas. Aga olen kogu selle tempo juures üllatunud, et suudan endale vahel ikka aega ka võtta. Projektide ja keikade äraütlemise osas on palju arenguruumi. Selline tunne, et tahaks kuu aega kõik asjad ära öelda. Vaataks, mis juhtub. Lihtsalt seda muud tööd on nii palju ja nüüd on ju valge ja soe ja.. noh, inimene tahab ju nautida ka. Suur ülesanne jätkuvalt - ära passi nii kaua üleval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar