13. apr 2018

sen okei

Mingi kummaline päev. Avastasin hommikul peegli ees, et eilse päiksepaistelise päevaga pugesid mu tedretäpid taas välja. Tere neile. Vannitoa ukselävel käis mul totaalne välgatus. Tedretäpid.

Tedretäpid/tähnid. Miks selline nimi?

Tedre täpid.


Teder on tähniline! Ma reaalselt ei seostanud kunagi, et ma ütlen mingi linnu nime, kui räägin tedretähnidest.
EESTI KEEL, kuidas nõnda äge?

Õhtu. Khmm, jäin täiega proovi hiljaks, kuidagi tulin veel niimoodi, et pillasin oma hiiglasliku pillikoti maha... kõlinkolin. (Pill jäi terveks.)

No ja siis kohtan mingeid huvitavaid inimesi kes reaalselt tahavad muga tšillida või rääkida ja kuidagi järsku tuleb mingi ärevus/rahutus ja sisedialoog murrab kuskile barrikaadidele ja lihtsalt ei ole võimalik normaalselt käituda. 

Ja õhtu krooniks on elu sitim keika. Aga neid peab ka olema. Küllap jumalad ajasid midagi sassi, ma arvasin, et eilne keika on läbikukkumine ja täna on tore, aga läks vastupidi. 

Küll aga ma olen vahepeal lugenud täiega Eva Koffi "Sinist mäge" ja Jan Kausi "Läheduste raamatut", jeesus kuidas mõlemad kõrvetavad! Tahaks mingeid fragmente jagada siin ka. Uuel nädalal. 

Kommentaare ei ole: