k õ i k

/.../Võtame näiteks välismaa. Ma olen koos Sinuga päris palju välismaal käinud. Kõigis nendes kohtades, kus tänapäeva heaoluinimesed ikka käivad - palmirandadel ja metropolides. Kui me lendame, hoian mina Sinu käest, ning kui me oleme kõikunud tormisel merel, hoiad mu käest Sina või siis hoian Sul pihast, kui Sa reelingu kohal kõõksud. Aga veel rohkemgi olen ma käinud kõiksugu kohtades ilma Sinuta. Ning paradoks on selles, et ilma Sinuta reisides oled Sa mingis mõttes veel rohkemgi kohal, kui Sa oleksid reaalselt mu kõrval seistes. Aga sedasi öelda on jälle kuidagi imelik, ebapiisav, lausa labane. Siin ilmneb see tavaline olukord, kus sõnad osutuvad ebapiisavaks. Tulebki kõndida üksinda tänavatel ja mõelda, et mis siis saaks, kui Sina siin oleks, et mida ma siis teeksin, et võib-olla me teeksime siis nii või hoopis teisiti - ja tuleb mõista, et kui Sa siin oleksid, siis võib-olla me ei ruttaks hotellituppa vaid tülitseksime tänavanurgal, sest Sina tahaksid veel kuhugi sööma mina, aga mul oleks jalad villis ja ma tahaksin lihtsalt magada. Või kui me rendiksime toreda korteri kesklinnas, kust on näha jõge ning peamisi vaatamisväärsusi, siis kujutluses jooksime lilledega ääristatud rõdul hommikukohvi, kuid päriselt selgub, et sajab vihma, allkorrusel mässab kohalik lihunik ja torud läksid just hommikul katki. NIi et mõnes mõttes ongi parem, et Sind siin pole, siis on võimalik tunda, et igatsus on imelik asi, sest võib-olla peitubki just igatsuses romantika essents. Et romantika pole mingi massaaž spaas või ahjus küpsetatud jänes ja istumine küünlavalgel, see pole lumme ja pehmesse kuuvalgusse mattunud maamaja, mille ahjud-pliidid ootavad kütmist, kuusk tuppa toomist ja ehtimist, kohalikud linnud ja päkapikud söötmist ning kuhu saab ainult jääd rammival praamil ,kuigi mul poleks sellise maamaja vastu midagi, eriti koos Sinuga, aga siiski, romantika on pigem eemalolek, ning et just selles eemalolekus viibid Sa korraga mu lähedal, sama lähedal, eriti lähedal, noh, kuidas öelda, me teostume, me saame koos selleks, mis me igal hetkel võiksime olla, mis me oleme olnud või paistnud neil paaril unustamatul ja kõikjale kanduval õhtul. /.../

/.../ Ei, ma mõtlen, et romantika on lausa nii jagamatu, et ma ei saa seda jagada isegi Sinuga. Sa ei saa kunagi teada, kuidas Sa minus elad. Ning muidugi pole see ainult halb. Võib-olla on armastus üks väheseid asju, mis pakub tegelikku lohutust surmahirmu vastu. Siin jõuan ma tagasi selle mu meelest väga reaalse juuksekarva-metafoori juurde. Võtkem maakera ümbert ära magnetväli ning kõik jagamatud ja jagatavad armastused pudenevad päikesetuule käes tuhaks enne, kui me selle üle korralikult järelegi jõuame mõelda. Aga nii kaua, kuni magnetväli püsib, ei suuda ma peale unustamatu õhtu küll ette kujutada midagi, mis oleks püsimist tõsiselt väärt. Ei, päriselt! Sa ei usu? Kirjandus? Ausalt, kui ma mõtlen Sinule siis teeb mu sees häält väike Majakovski: Tühi lehtlus! Kirjandus on ainult peavari, kuhu armastuse igavesed kodutud aeg-ajalt tõmbuvad. Kui kujutleda mõtteid lainetena. siis kõik mu kirjutatu on ainult unustamatu õhtu taasvõnge, tagasi randa rulluvad lained, mille võlu seisneb selles, et nende tagasitulek kinnitab mu samaaegset õnnestumist ja ebaõnnestumist. Alati ikka vaid kaja, vaid vari, hilinemine. Ma kirjutan kõik need ajad ja kohad uuesti lahti, surun nad paberile ja kirjamärkidesse, aga samas tean juba ette, et nad jäävad mu haardest väljapoole. Sa valetad, ütleksid Sa, võib-olla. Sest ma ju kirjutan Sulle, kostaksid ehk Sina, vari on samamoodi nähtav nagu selle tekitaja. Jah, just, sai ju öeldud, et ma olen romantika suhtes platonist. See siin on tõesti vaid kõikide mu tunnete järg ja jälg, mitte tunne ise, mitte see, mida ma üksinda kõige tavalisemal tänaval kõndides ikka ja jälle läbi elan, mida ma tunnen Sind vargsi piiludes ja ikka veel üllatudes, et kuidas saab olla nii, et Su ilu ei lahku ega lahtu, vaid tiheneb, kuigi iga naisteajakiri püüab selle eest pidevalt hoiatada, seda kärbumiseks manada; mitte see, mida ma tunnen Sinust eemal olles, kestku see siis minuteid, tunde või nädalaid, või mida ma tunnen ööpimeduses Su keha järele kobades, kui surmahirm on mind just irvitades unest välja tõuganud. Aastate kohta ei oska ma öelda. Ei, oskan küll. Ka aastaid, ka aastaid. Aastad ei tee mulle midagi, sest nad ei tee Sulle minus midagi. Sa oled mu magnetväli. /.../

- Jan Kaus, "Läheduste raamat"