seledä mu uni ära, helle-helle-roo,
mis ma ööse unõh näie, kuldnõ noorik,
mis ma ööse unõh näie, helle-helle-roo?
mingi telesaade, oleks nagu "Foorum". samas stuudio meenutab pigem.. mis see on nüüd? nii tuttav ju. valge, ümarate kaardus äärtega trepid. mitte "Tähelaev", mitte "Reisile sinuga", mitte "Jõulutunnel", mitte vana "Eurolaul".. lihtsalt ei tulegi praegu. Äkki siiski "Tähelaev"? Ei, aga seal on ju pime.. palju rahvast on stuudios, saatejuht liigub ringi. mingi hästi karismaatiline ja ilus. oota, misasja, see olen ju mina? jah, näen iseennast ringi liikumas, aktiivselt pead ühele ja teisele poole keeramas, rääkimas äärmiselt asjalikku ja meeldivat juttu, ilmekas, kehakeel.. mis mul seljas on? mingi kudum. pikk valge kootud kardigan, suured silmused, langeb meeldivalt. keha on nõtke ja peenike, saledam, kui ma päriselus olen - teadvustan seda unenäos, kummaline on end kõrvalt näha ja aju kuidagi registreerib ka, et "see oled ju sina, aga su puusad on kitsamad ja keskkoht peenem. sa oled võõras." rääkimata sellest, et ma seal ülientusiastlikult saadet juhin - ka see on võõras.
mingi hullem diskussioon käib. olen kellegi liinile võtnud, küsin telefoni teel mingi mehe käest, et mida too Inara Luigasest arvab. vastaja kuidagi kohmetub ja sossutab midagi poolel häälel telefonitorru, paneb ära. ma lähen muiates kuskile vasakule ära ja juhatan väga osavalt ja sümpaatselt sisse esineja, kelleks on mu enda ansamblikaaslane. bariton, solistina keelpillikvarteti ees. laulab mingi ilusa eestikeelse laulu, keelpillikvartett väljutab unustamatuid meloodiaid, lainetab hõrgult mahedahäälse laulu all. pärast küsisin sõbralt, kas tema õde (kes on viiuldaja, kuid pold laval) kirjutas keelpilliseade. ei kirjutanud, ta ise kirjutas, õde natuke ainult kohendas.
olin sellest nii pahviks löödud ja ärkasin üles. valget kardigani mul pole. aga tõenäoliselt on see võti, kuidas üleöö karismaatiliseks muutuda. niiet homme lähen pikka kootud hõlsti otsima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar