"Et kas see on siis seda väärt või. Tehnoloogiline areng. Kas see kaalub üles seda, et me oleme bioloogilised olendid? Et see digitaalsus olekski justkui meie eksistentsi mõte ja peaksime kõik sellesse investeerima."
Üks mõnus õhtu sõprade ja maisete teemadega. Meie vestlemise ajal täitub õu lumega.
Astun värskesse kihti oma lohakaid jälgi. Kuuri äärest läheb kassi täpne tee. Suurte pooridega lumevaip helendab vaikselt, kuulen peaaegu tema nohinat.
Kõrvetav kuuluvustunne, kuulun siia linna, kuulun siia hoovidevahelisse seinte ja põrandatega täidetud inimeste platsi. Naljakas mõelda ju, kuidas üks liik on ta üle võtnud. Tartu kubiseb minusugustest jala käivatest ja vett joovatest.
Haapsalus oli tore.
Kulminatsiooniks tänahommikune teenistus. Meil on säde praegu peos, silmis, suus. Laulsime D-harmooniaga vaimulikke seadeid ja ausalt öeldes ei olegi rohkem vaja. Sel päeval, kui Ta on tõesti üles tõusnud, ühendada sõpradega hääled. Iga proov selle kambaga. Iga lihvitud nüanss, häälestamine, iga sõõm õhku sisse ja viimase takti sõnalõpp.
Ja kunagi ma tohutult igatsen seda tänast päeva kui oma nooruspõlve, kui võisin sõita Lux Expressiga pool päeva, jõuda 1.45 öösel Tartusse, jääda Circle K ees peaaegu auto alla, mis liigub külg ees (et mitte öelda DRIFTIB), avastada, et tanklas istub arvestatav hulk inimesi ja kõigil on nälg nagu minulgi. Kui ööbisin sõprade juures, kes jätsid mulle tillukese tule põlema. Kui nad näitasid mulle numeroloogiaraamatuid. Kui jagasin ja rääkisin, sest ma sain teada, et ma vajan jagamist. Kui korter oli jälle külm, aga mis siis.
Kunagi igatsen seda korterit nagu iga teist asja, kunagi tundub iga asi igatsemist väärt. Vaatan neid hetki nagu oma kruusast lapsepõlve, kuid ei oska neid veel samasse purki panna. Ei saa olla midagi nii kallist nagu need päris vastsed Võru suved ja sügised, kastanimunad ja kelgusõidud, kurgivõileib ja lihtsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar