mis oli siis

hea et Marx võtab üles laadida selliseid pärleid

Nädalavahetus - käisin Viljandis, kuulasin kontserte, nostalgitsesin, mängisin pilli, peitust, jõin purju, tundsin vabalt, normaalnö. Enamvähem samas järjekorras.

Sõin maailma parimat MANDLIKÜPSIST ja mõtlesin palju, rääkisin veel rohkem kui mõtlesin, lükkasin, tõmbasin. Jõin münditeed, mis osutus palju paremaks kui piparmünditee. Viimasel vähe vänge maitse.
Tore, et selline mälestuseloome võib olla ühe bussisõidu kaugusel. Kojujõudmine oli standard. Olen selle korteriga nüüd üsna harjunud. Ahi allub ka korraldustele.

mina talvehooajal õhtuti

Trenni lõpuvenituses olid täna mingid ERITI nukrad laulud. Esireas sirge jala kohal kõhuli kookus ja pisarad voolavad Ed Sheerani "Happieri"peale. Tean, et läheb mööda, peab minema, kuhu ta pääseb. Aga nii armetu oli see õhtupoolik täna pärast ansambliproovi. Kõndisin üle vastse kaarsilla, olgugi, et hing oli kuidagi kinni, sest hingasin halvasti vist, kläässik kopsuebard.

Ma kirjutan! Ei tea, kuidas ja kust, aga täiega kirjutan. Kui nädal tagasi sain ühe laulu valmis, siis täna alustasin üht veel ja tundub, et on vaja. Digiklaver kodus ei seisa ka enam jõude.
Kuulan juutuubist Luisa Sobrali ja the Stavesi üle pika aja ja mingi Lego City reklaamerdab igal pool ees (legocitypolitseijaoskonnasonsulidteinudkavalapõgenemisplaani I GET IT AITAB, võtad korraks adblocki maha ja juba perses).



Uuel nädalal algab Blue Gallery masterplan. Kaks nädalat hullumoodi proove, tulemas on kontserdid Võrus ja Viljandis. Samal ajal TÜ AN täistambiga ja eraõpilased. Ja prooviks nii, et ei ole vaja ühtki tundi ära jätta? (saab vä)