2. sept 2015

september veelkord juhhei

käisin täna Marili ja Gertaga Pärdi filmi vaatamas. film oli lahe, välja arvatud paar visuaalset lahendust, mis natuke pinda käisid. muidu väga muhe ja näitab Arvo Pärdi elu väga kodusest tahust. ilusat muusikat ja esitusi ning loomulikult Arvo enese sõnu on ka filmis rohkelt.
selle filmi ajal tuli mul üks hullult hea mõte, millegi suhtelisuse mõte, mida blogis kindlasti hiljem lahata, aga siis kui ma koju jõudsin, ei saanudki enam kirjutada. sest see mõte oli lihtsalt läinud. kurb. see-eest nägime Mariliga Erlet, kes tuli otse Soomest. alles mõned tunnid tagasi oli tal suus olnud väärikas kontrabassklarneti huulik.

muidu on Tartu Noortekoori hooaeg ka täiega alanud. nülime seda Brahmsi Vanemuise sümfi hooaja avakontserdiks, mida saab kuulda juba 18. septembril Tartus ja 19. septembril Tallinnas. rohkem infi siin. ka pärast suurvormi jätkub igati mortaalne tegevus MHG ruumides esmaspäeviti ja kolmapäeviti, nii et kui kurk sügeleb laulu järele, siis tule! tule! tule!


maadlen selle kooliga taaskord, algus on suht stabiilne, välja arvatud see, et ma ei harjuta väga. :)))))) loodetavasti on nüüd enamik repertuaari käes.

Kuidas tunda ära repsi?
Repsi äratundmine võib vahel olla keeruline. Tõeline reps on mahukas ja tüütu omandada. Kui paned noodi ette ja ei saa korraga kõikidest vanamuusika esitussümbolitest (kahekordne eellöök, mõlemale poole mordendid, prantsuse ja saksa punkteering) aru või käte-jalgade kokkumäng tundub pärast kolmandat katset ja 40ndat minutit ikka veel halb mõte, on tegu tõepoolest sinu uue repsiga.

Mida ma peaksin tegema, et uus reps mind ära tunneks?
On tõepoolest olnud juhtumeid, kus emasloomal on liiga tugevalt vana repsi lõhn juures ning sedasi ei võta uued teosed teda omaks. Soovitatav on hakata uuele repsile järjest enam aega pühendama, esimestel päevadel 40-75 minutit, siis 75-90 ning kui mõlemad pooled on valmis suhet edasi viima, võib tõsta harjutamisaega kuni 240 minutini päevas. 

Mu karakterpala noot kadus ära. Kahtlustan, et suurvormi I osa on ta pesast välja tõuganud.
Paljulapselistes peredes ollakse harjunud tähelepanu nimel võitlema. Kui soovid suuremaid konflikte vältida, tasub meeles pidada, et kedagi ei tohi unustada. Kogu repsi peab harjutama enam-vähem võrdselt, olenevalt sellest, kui kiirelt midagi tarvis omandada on. Muusika, mille esitus või kokkumäng on planeeritud kõige hilisemaks, tuleks hoolikalt eraldi asetada, et ta ei kujutaks ohtu hetkel harjutatavale materjalile.

This Q&A was brought to you by a frustrated organ major. 

samuti väärib märkimist tänaöine unenägu:


olen mingi laulupeo korraldustiimis. asjatame hiigelhaljasalal helitelkides.
töökaaslane: "kas keegi saaks sealt vett tuua? (näitab eemale). need on need sinised aura omad."
mina siis muidugi vastutuleliku inimesena võtangi teekonna ette. lähen mööda niidetud välja edasi, plastikusse pakitud veetornid juba paistavad ühes telgis ning märkan, et selle telgi ette maha on mingid hiigelpaksud juhtmed veetud. u 50 cm vahega, jälle uus ja uus juhtmekimp. telgi ees chillivad paar meeskonna tüüpi veel. hakkan ettevaatlikult nende juhtmete vahelt astuma, päris hästi juba läheb, kuid siis komistan. lendan täie pasaga pikali. saan ilge suraka. värisen ja visklen kergelt voolukrampides, samal ajal hõikan tüüpe appi. siis üks vend tuleb ja jookseb ning ma lausun talle "anna mulle midagi puidust või kummist, tahaks maandada." sirutan käe välja ja mulle ulatatakse kitarr. kergendunult ja lõtvunult kukun siis lõuaga vastu maapinda ja juba leian käelt elektrijälje. (taoline nagu siis, kui saad piksega pihta). värskelt esmaabikoolituselt meenub, et kui elekter siseneb käest, siis väljub ta kas teisest käest või ühest jalast. fikseerin siis kiirelt, et vasakust jalast läks see värk välja. kutt, kes mind aitas, tuvastas vahepeal, et sain elektrilöögi mingilt keskühenduselt, mis nägi välja nagu minesweeperi miin ning oli oranžist plastikust. ja silmadega. googly eyes.




Kommentaare ei ole: