kooliaasta on suhteliselt nagu käima läinud, aineid on vähe (õnneks), ma vist ei viitsiks rohkem praegu ka. täna läks pool päeva rebaste ristimisega jändamiseks konkreetselt. pikk koosolek + pikk retsipäeva juhendi ja ülesannete trükkimine, veel rebasevanne tuleb teha ja misiganes.. ja ma jälle tunnen, et nii palju asju on minu peal. täiesti süüdimatult mõndade vendade poolt. "pane jah see info siis sinna üles". viimane aasta. jaa, viimane aasta.
mott on maas, sest käega on pahasti. jeesus maria kokamägi. ma ei pea isegi eriti palju korraga mängima selleks, et pöidlajuur rängalt valutama hakkaks. rääkimata siis mingitest hüpetega asjadest, sõrmevahetustest klahvidel (mul hakkab reaalselt vahetuseliigutusest mingi lüli streikima), akordide hoidmisest poole käega ja ülejäänud sõrmedega siblimisest
ja ei oskagi nagu midagi mõelda selle kohta. proovin siis neuroloogi vastuvõtule saada.
täna lappas koolis mitu korda ära, hakkasin üle mõtlema. ja mina tegelikult oskan üle mõelda, kui mulle õige tehnika meelde tuleb. vanasti mõtlesin ju palju üle. (aga siis oli järsku õnneks hästi pohhui, mille tulemusena hakkas ka elukvaliteet kõvasti paranema)
ma tean, et kui ma tahan, siis ma saan olla üks väga hea ja tegev muusik ning üks väga viljakas looja. et selle nimel vaeva näha, peaksid mu käed ka koostööd tegema. plaani järgima. sest siis on kogu mu füüsis asjaga nõus. aga mida sa praegu öelda tahad, kallis parem käsi?
eesmärk number üks on kool ära lõpetada.
veel aastal 2016 palun.
mõte sellest, et kogu eelmise aasta jura korduks, see arstile saamise järjekord, muretsemine, mitteharjutamise pinge, pidev põhjenduste toomine, et pikendada mingeid arvestuste tähtaegu, see rõve tunne, et mõni teatud isik ei taha sind sinna kooli, sest sa oled wounded vend ja nõrgemad jäävadki maha, looduslik valik, jajaa. aja tekitamine, et füsioterapeudi vastuvõtul käia ja kogu see suhtlemine seal juures (ma tean, et see on vajalik ja mis kõik, aga see väsitab mind, sest ma olen sotsiaalselt nõrk)on nii ebameeldiv. nii-nii väga.
unenäod on ka endiselt täiega veidrad:
mina ja gerta töötasime võrus südameapteegis, sealsamas, kus mu emagi töötab. mingil põhjusel me lausa elasime seal. madratsil magasime, tagaruumis. üks naisterahvas tuli teed ostma, ta tahtis mingit imeliku nimega taimest tehtud teed. mina muidugi tundsin end täiesti ebakompetentsena kogu aja, osade klientide puhul ahmisin käigu pealt pakkidelt toimeaineid ja annustamisinfot, et need siis targa näoga ette kanda.. nägin siis järsku sedasama imelikku taimeteed riiulil ning ütlesin, et äkki ta mõtleb karikakrateed, sest pakendil oli karikakrapilt. klient sattus aga täielikku hüsteeriasse ja hakkas nutma. mina siis võtsin südame rindu ja hakkasin heaks klienditeenindajaks. lugesin naise rinnast silti "Karje". selle inimese nimi oli reaalselt Karje. ütlesin talle: "Karje, ära nuta. Kõik saab korda."
ema oli teises letis tööl, a mind ta absoluutselt ei aidanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar