8. veebr 2021

järjehoidjaid koristades kiirelt möödub öö

 gerliga oli mõnus pikk vestlus eile minevikust ja olevikust. jalutasime 1,5h väga külmas supilinnas ja noh, ütleme nii, et koju tulles pidin sõrmi tükk aega turgutama, et liikuma hakkaksid - tuleb välja, et üks kiht kinnast on liiga vähe (hea et seegi oli). meeldib see mõte, et mu elu tõepoolest hakkab algama. kui õnnestub võtta killustikudušš ja vanad uskumused ja vastutöötavad sisendmõtted silmnäo pealt ära saab - st kuhugi alumistesse kihtidesse ehk, labajalult varvasteni - siis on panoraam veidi teistsugune. 
tervenemine on väga oluline, sest see annab rohkelt tööriistu. ma tean, et skeemid jäävad minuga elu lõpuni, aga suudan triggereid paremini ära tunda ja ei varja enam nii palju asju.
hakkasin lappama cameroni raamatut, mida siitsealt alatasa soovitatakse. see on mulle nagu rusikas silmaauku, praegu on hommikupäevikud küll väga tõhusad olnud - ja vist õnnestub mind hoida selles hohoho muheduse sõrmkübaras püsti. täna kirjutasin jälle päevikusse, jah, JÄLLE sellest siilijoonistuse teemast - noh, olen seda lugu vist rohkem sõpradele rääkinud, kui sellest kirjutanud. et algklassid ja klassijuhataja andis kunstitundi ja pidime siili joonistama. selline klässik landscape a4 paber, tee nüüd siil. ja guaššidega. ja mina täiega tegin ja läksin megalt hoogu ja mõnuga maalisin seda siilikasukat, paksupaksu, tihedaid okkaid täis, mõni leheke ka sisse. midagi läks veits laiali valest kohast, siis joonistasin vihmasaju üle terve paberi, et okei, peabki nii olema. siil ju vihma käes, loogiline, sügis, siilid. kõik timm.
no ja siis ma järgmine tund olin jumala šokeeritud, sest õpetaja oli kõige halvemas tujus üldse, tuli klassi sisse kahe paberiga (pildid olid tema poole. nagu Tyra ameerika supermodellis) ja mul juba pulss tõusis, sest aimasin halba. igatahes sellele järgnes mu elu üks kõige alandavamaid episoode, kus ta näitas kõigepealt minu pilti kogu klassile, küsides:

"kas see on teie arust siili moodi?"
kõik: EEEIIIII

näitab siis seda teist pilti, mis on konkreetselt, noh, selline


ja kordab sama küsimust - ja kõik ütlevad JAAAAA
ja selle järel saatis ta mulle nagu kõige soolasema pilgu, mis ma eales saanud olen. bitch. point proved. kes sa oled. mida sa teed siin. 

ja ma reaalselt ei uskunud et see on päriselu sest mulle tundus nii ilmne, et ükski siil ei näe välja nagu raseeritud & karvkatte taastanud kabatšokk??

aga jah, see on mingi top selgelt meeles lapsepõlvemälestus ja mäletan ka seda klassiseina, kus oli päris palju kabatšokke, mõni vahepealne asi ja minu ebastandardne puhmalaadne siil. ma soovisin, et see maha võetaks, sest mul läks alati tuju ära, kui seal klassis olin. piinlik lihtsalt.



vaatasime joosepiga seda talking headsi laivi/filmi ja mis tasandil see asi üles ehitatud on lihhhhhtsalt maivõi! esimeste lugude ajal ehitatakse lava üles ja lükatakse äärtest järjest trumme, klahve ja perkussioone juurde. tõeline nauding vaadata ja david byrne paneb hulluuuu (tal ka kerge agent cooper vibe!!). väga inspireeriv vaatamine. muusikas rääkimata. huvitav, et ma enne joosepiga tutvumist väga nende loominguga kursis ei olnud. peab byrne'i raamatule küüned taha saama. üldiselt olen paari-kolme päevaga saanud lugemise lainele tagasi, aga tundub, et võimatu on nautida raamatuid ilma, et kogemata täiega kauaks lugema ei jääks? elo tuglase tartu päevikut alustasin algusest uuesti ja ma tõesti ei mäletanud väga paljusid asju sellest (päevikutega veits teine teema ka). ühtlasi kõrvalmõju on see, et ei tahaks midagi muud peale lugemise üldse teha... hahhaaa hoho



2 kommentaari:

Mannu ütles ...

Oh need õpetajate võrdlemised olid kohutavad. Ma ütleks, et minu kõige erksamad mälestused on üldse õpetajate/kasvatajatega seotud.
Minu tugevam mälestus lasteaiast on see, kui ma tahtsin oma lasteaia lõpupeol nö juht/õhtujuht olla ja meilt lõpuks küsiti, kes tahab, ja mina oma entusiastliku käe üles tõstsin. Kasvataja vaatas mu kergelt erutusest värisevat kätt ja küsis üle ruumi, kas keegi teine tahab olla. Jah, ma sain selle rolli, aga siiani on pigem meeles see suur pettumus lasteaiakasvataja hääles.
Või kui mulle ütles muusikaõpetaja algklassis, et ma ei saa mudilaskoori, sest ma ei oska laulda. Ja selle asemel, et natuke õpetada või juhendada, lihtsalt keeldus.
Või kui kirjanduse tunnis loeti võrdluseks kirjandeid ette ja minu oma oli see halb näide.
Või isegi gümnaasiumis. Kui ma sain kutse suurele ajaloo uurimustööde auhinna tseremooniale, siis minu juhendaja/klassijuhataja küsis kohe teise õpilase käest, kas tema ka sai.
Ja siis küsitakse, miks paljudel on madal ensehinnang. Ma ei julgegi enam initsiatiivi näidata ja sõna võtta, sest äkki jälle keegi vaatab sellise põlastava pilguga, kuidas ma julgen.
Vähemalt on mul väiksed isiklikud võidud. See sama ajaloo uurimustöö eripreemia, lennu parim geograafia eksami tulemus, sinu ja minu Bellingshauseni geograafia referaat (millegi pärast ma olen nii uhke selle üle).

myrym ütles ...

Midaaa! Ma olen nii vihane selle õpetaja peale nüüd! Sinu pilt kõlab nagu ideaalne siiliolemuse väljendus! Kohutav ebapedagoogilisus ikka >:(