5. dets 2020

ootamatu

maja hoovist lükati üks vana arbuusiputka kokku. 
juba nädal tagasi. nüüd on seal kolmele autole parkimiskohad. kolmekesi nukuvoodis, mõnusasti killustiku peal, oeh, kui ilus vaadata. mitte, et ma tavaliselt vaataks autosid (okei noh vahepeal), et kui ilus, aga lihtsalt kui hästi nad sinna mahuvad.

aga tegelikult see ei olnud põhjus, miks ma siia tulin!! kõigepealt - karmoškaplaadiprojekt on jõudnud päris palju edasi, heli on salvestatud, töödeldud. täitsa tundub, et päriselt kõlabki hästi. väga raske on objektiivselt kuulata. kuidas kuulata nii, nagu poleks kunagi neid lugusid kuulnud? ei saa väga. ikka tulevad viisid sõrmedesse oimukohtadesse peopesadesse õlgadesse südamesse. toppan veel kujundusmaterjalidega. praegu on nii hell olla, ma ei tea miks - Gerli filmis hooandja videot ja tegi ka mõned pildid veel pilliga igaks juhuks. ja siis ühel pildil on ta midagi tabanud, mida ma ei ole nii ammu pildi peal näinud. nagu nii veider lihtsalt. see on kõigest pilt, eksole. aga ma ei saa seda hetkel üldse vaadata üle 4 sekundi, sest ma hakkan nutma. sest ma näen oma sisemist last seal. kuidas see võimalik on? välimuselt ei ole palju midagi sarnast. aga see mingi olek. see kolmepikslisuurune silmasäde. mingi teadmine või uskumus, mis mul oli. mis on nendel piltidel kui ma 2-aastasena puukorvi sees ronin või raamaturiiuli alumise riiuli najal seisan või isa süles istun või vanaema süles istun või kruusahunniku otsas või aias lusikaga või pojengipuhma ääres. alati lihtsalt kõige õnnelikuma näoga kaamerasse vaatan. ja ma lihtsalt tšillan seal oma karmoškaga. aga ma NÄEN ennast. lapsmina julgeb natuke ukse peale tulla. sellel pildil on ta päris vabatahtlikult, jah, seisab ukseläve peal, hoiab ripsmeservast kinni, ma panen ta päris robustselt sellesse kestakujundisse, et ta seisabki mu silmade sees. ja mina olen sellega nõus, sest ma tean, et tema ju tegelt juhib seda asja. ma ei tea, kes vahel puldis oli. aitäh, et sa siin oled!! 

tuleb kohe meelde laulutekst: kui ma saaks tagasi minna/ehk keegi kes puldis on punuks pärja mõneks teisest ideest/laseks puruks mõne teise tüdruku/kuid see siin jääks alles veel

jaa, ma kirjutan seda fotojuttu ja pisarad voolavad, loomulikult voolavad, kui lisaks Monique'i uut laulu kuulata hilja õhtul. mingi universaalne hetk, mida olen tundnud kolmeteist-, seitsmeteist-, kahekümnekahe- ja noh nüüd siis kahekümneviieaastasena, hetkel enne kui keha hakkab vananema jne jne, luude kaltsifitseerumiseni veel natuke aega. aga joonistan sellele hetketundele mingi pangi ümber. hoolimata veits kuhjunud kohustustest ja ütleme otse, üsna kaootilise katsega oma esimest sooloalbumit välja anda (ta tuleb!!) on mul kuidagi turvaline olla. eriti õhtul seda lugu kuulates.

ma tunnen nii väga, et Monique teeb praegu seda, mida tema hing vajab. ja see kuidagi liigutab mind. (sest see lihtsalt kõlab nii hästi ka) 


Kommentaare ei ole: