Veni, Domine

Üle pika aja jälle orelipingis. 22 lehekülge Mendelssohni jõudsin ehk kuskil 8 läbi vaadata. Mulle meeldib, kui ei pea kiirustama. Noodiga töötamine õpetab hästi keskenduma. Mitte ainult noodiga töötamine - ka niisama pillimäng. Enamiku ajast on inimene ju minevikus või tulevikus. Enda peas siis. Kui kõnnid kuskile, mõtled, mis nüüd juhtuma hakkab - või mis too teine inimene mulle eile ütles või et kui toredasti nad toopäev ikka külla tulid või et ei läheks meelest sibulat osta.

Aga kui sul on B-duuris kartulid, siis lihtsalt vajutad ja kuulad. Otsid registreid. Tõmbad erinevaid flööte selle pilli seest välja. Avastad, et I manuaali alumine ots on jube häälest ära. Okei. Lisaks üks väike kopsuhaige F teises oktaavis. Ning harjutatu jääb räigelt kummitama. Elleri lõpueksamite eel oli sama teema - kogu aeg käis peas kontsert, erinevate teoste tükid detailideni. Ning ega aju ei saa ju puhata. Olles solfedžeerimisega nii harjunud, laulan ikka mõttes tähtnimedega kaasa, kui mingi lugu kummitab. Viimasel ajal üritan pidurit tõmmata - kui avastan, lasen lõua vabaks. Just lõug ja hambad lähevad sellise passiivse töötamise ajal krampi.

Sain hea nipi Michelle Elmani videost, kuidas ärevusega toime tulla ja see laieneb muudele seisunditele ka, tuleb välja. Nimelt ärevuse puhul on sisedialoog üsna vali ja reeglina tõmbame selle ajal lõua ja hambad pingesse. Seda ei pruugi väljast üldse märgatagi olla. Neelu ja näolihaste vabastamine annab kehale lõdvestunud signaali. Elman soovitab ka pilk otse üles suunata, aga mind aitab juba see esimene asi nii palju, et pole silmatööd praktiseerinud. Olen nüüd tükk aega ilma mälurünnakuta olnud (issand, see kõlab nagu mingi telesaade) ning ühe-paar korda sellest napilt pääsenud just tänu sellele nipile. Püüdsin märgata, mis hetkel see häire tööle läks - tavaliselt siis, kui mõtlesin mingi 4 asja peale korraga. Mul on anne kihtides mõelda.. kindlasti paljudel veel. Aga veel hullem, kui need neli kihti hakkavad iseseisvat elu elama ja siis pannakse mingi viies tööle, et sitta kah, läheb siis kõik. Ja siis hakkab pahaa....

Samuti on mul teine teooria, et mu silmad&aju (head&shoulders) veedavad nii palju aega arvutiekraani vaadates, et nad hakkavad raaliga vennastuma ning tema sarnaseks muutuma. Ja siis toimub mingi rakkude mäss, verine lahing, ülestõus, mu aju ei tea enam, kas ta on inimese aju või protsessor ja hakkab ise mingeid ülesandeid käivitama. Nii saabki ta mu teadvusest võitu ja ma ei saa enam peatada neid pilte, mis siis hakkavad jooksma. Keha saab häirest aru ja üritab mind kaitsta, aga vist liiga järsult ja palju üritab, niiet kehatemperatuur tõuseb ja hakkab iiveldama. (Ma tean, ma olen geniaalne arst.)

Nagu ütlesin: mõtleme nii palju minevikule või tulevikule, olevikku märkamata. Alles hiljuti olen hakanud sellest ütlusest päriselt aru saama. Ükskõik missuguste tegevustega paralleelselt oleme kogu aeg mingis teises hetkes. Mitte, et ma oleks mingi musternäidis hetkesolijast, aga olen end vaikselt jälgima hakanud. Ja ma tõmbangi kogu aeg ikka lõua krampi. Olenemata, mis toimub. Lõdva lõuaga ringi kõndimine tundub imelik, tekib mõte, et järsku jätab teistele opaka mulje. Järgmine mõte: ainus hetk, kui lõug on jumalast lõtv, on magades. Samuti on see enamike inimeste jaoks ainus seisund, kus saab justkui mõtetest puhata. Coincidence? I think not. Mulle tundub, et see on üks õite hää mõtteidu ja viise, kuidas hetke tulla. Aga lõug lõuaks.

Teine tähelepanek: kui arvutis niisama passimise aega vähendada, siis ei juhtugi suurt hullu midagi. Saab näiteks enne magamaminekut lugeda ja magamaminek võib toimuda vahemikus 23.30-00.30. Mis tähendab, et kuskilt hakkab nüüd unetunde tulema? Ja mitte enam hommiku arvelt? Wow. Prognoosid on hüpoteetilised ja küberneetilised grandioossed, aga eks näis, mis saama hakkab. "Keegi kunagi netis ütles, et 21 päeva läheb harjumuse kinnitamiseks."

Tulles tagasi tänase oreliharjutamise juurde - ma tunnen end ikka pisut teisiti pärast paari tundi pühakojas musitseerimist. Hea on. Aastakümneid ja sadu on käidud seal mingi tundega. Mingi eelhäälestusega, mingi tundega, et "mina, väike inimene". See pole tänapäeval muidugi üheselt tõlgendatav ja ilmselt seda ka nii palju ei kohta, aga järjest enam näen, kuidas inimestel on raske oma ellu, pähe, kuhu iganes anda ruumi millelegi peale iseenda. Need võivad olla toredad ja viisakad naised ja mehed, aga kui nad siis ühel päeval avastavad, et pole terve elu peale iseenda midagi manageerinud (ja siis on veel see, et "aga keegi pole mulle seda õpetanud" ja jälle viha ja ainult endal õigus), siis on kurb ja lähedasi pole ja ei oska kuskilt nagu küsida ka, sest oled harjunud iseenda tuleviku- ja minevikumõtetes chillima ja järjest asju tegema ja täitma ja nii toredat joont pidi jookseb see märkmik, aga milleks siis üldse või.. teema on nii pikk kui lai, aga mulle tundub, et inimene on ikkagi olemuselt karjaloom ja ühtse liigina on meil üksteist vaja. Nagu Romain Gary romaanis "Elu alles ees":

Waloumba räägib, et noortel on suguharusid vaja, sest ilma nendeta nad muutuvad tilgaks meres ja see teeb nad pööraseks.

Täna oli ka (uudistelugeja hääletsi kolpakulunud) "seitseteist meetrit sekundis" omal kohal ja tunda, kuidas võlvide all vahepeal nagises. Oled nii suures ehitises ja veel rõdul. Tühi kirik. Keskpäeva ajal hakkas juba mingit kohviga toimetamist kuulma. Aga siiski - mul on suur ootus ja lootus, et Mendelssohni motetid tulevadki päriselt ka ettekandele. Esimesed kaks osa tundusid organisti perspektiivist (see on siis ülevalt alla :)))) üsna tehtavad, tüüt(f)useks ainult oktaavid pedaalides (järjest ja palju ja hüpetega), mille täpseks tabamiseks peab vist hakkama mingeid iidseid praktikaid tegema (nende hulgas ilmselt 9 km kauguselt kaevust joogivee toomine ning alandlik olemine. Lisapunkte saaks äkki Arvo Pärdi habeme puudutusest) ning veel ainult 40-liikmeline koor on vaja mahutada rõdule, kuhu mahuks 20.. okei, tegelikult 30, aga tunduks jube paha neid pilli vastu suruda - oreli kokpit Peetris on sellise kujuga, et kui kõiki tahta ära mahutada, peaks koori U-kujuliselt asetama. Kuid tagumised siis ei kuule mitte midagi muud peale oreli. Vastasel korral on dirigent lihtsalt nii esimese rea näos, et.. nojah. Jõuab mõelda. 

Nii, nüüd vist sai öeldud kõik, mis mõlkus - aga kaks toredat fakti veel (neile, kes armastavad loetelusid):

• ootamatult tahab palavik tõusta ja tatt joosta, mis värk nagu sellega on 
• naabrid tulid puhkuselt koju ja ma pole veel vetsuprügi välja viinud, nii 21 sajand oleks ju lihtsalt pokerface'is kümmelda ja ignoreerida nende hüpoteetilist imestust, kui nad peaksid selle kastikaane avama ja mõtlema "miks ta kunagi ise välja ei vii" ja siis välja viima, mulle tundub et teistel siin majas on juba menopaus olnud äkki jõuan oma laiskuse edasilükkamise neutraliseerida? stay tuned