Emapiim

Nora Ikstena "Emapiim". Vabalt võib olla parim raamat, mis ma elus lugenud olen. Puudutas väga isiklikult, nagu Eva Koffi "Sinine mägigi". Sarnanevad oma ülesehituse poolest - kordamööda ema ja tütre lugu peatükkides. Ikstena struktuuris veel loogilisem jälgida.

Ühe väikese perekonna lugu Nõukogude Lätis. On paljut, mida ma hästi ei mõista või ei tea, kuna ma pole eriti elanud möödunud sajandil. Et kõik teevad nägu. See raamat tõi paljusid asju lähemale ja näen ilmselt nüüd sel ajal elanud inimesi teisiti. Muidugi ma olen kuulnud ja lugenud midagi, mis siis toimus, aga nii lähedalt ja värvikalt varem polnud. Skaipisin emaga ja mainisin, et see raamat puudutas ja küsisin mingeid asju tema mälestuste kohta. Tegi klässik ema move'i - ah, see oli ju väga tore aeg ka. On loomulik nostalgitseda (kasutagem poppi sõnapaari mineviku romantiseerimine), ta oli sel ajal noor. Ja muuhulgas mainis, et teda taheti Afganistani sõjaväkke saata, aga kuidagi venna sõbra kaudu õnnestus välja nihverdada (??? polnud ever kuulnud selle kohta).

Ah, ma kindlasti tsiteerin midagi siin. Sel nädalal kunagi. Täna on juba hilja ja hommikul panin kaane kinni. Natuke peab seedima.

Seda raamatut on praktiliselt võimatu kuskilt praegu saada, raamatukogudes on järjekorrad ja poodidest on läbi. Aga kui juhtub, et kuskilt võiks küüned taha saada.. siis väga soovitan. Lisaks loole endale on ka raamatu formaat (ja font) väga mõnus ja käepärane, ta pole päris standardsuuruses.

Guardiani kajastus.