Hämmastav, kuidas ma leian end jälle üles, kui ma mõne raamatu kätte võtan.
Selleks on ju tegelikult nii vähe vaja.
Hoolimata sellest, et on kevad, ma rõhutan, pisut niiske, nätske ja täna veel külmundtuuline kevad, põletan ahjus halge ja käin neid aeg-ajalt natuke liigutamas. Loen "Sinist mäge" ja saan arusaamatu nostalgianuiaga kõhtu. Kas on võimalik, et inimene tervikuna tajub aega nii hästi, et ma igatsen üheksakümnendate keskpaika, seda õieti kogemata? Igatsen omaenese sündi, igatsen aega, mil mul polnud ajast aimugi, aega, mil minutite ja päevade möödumine oli märgatav vaid nälja- ja turvatunde vaheldumisega ning unetundide täisnohisemisega? Miski minus ehk teab seda.
Rääkisin öösel inimesega, keda vähe tean, Kalevi tänavast, mida samuti vähe tean, kuidas see tänav on kunagi muutunud ja aeg koos temaga, kuidas ma ükskord meenutan seda teed oma praegusest elukohast kõikvõimalikesse punktidesse B ja tagasi, ja siis see on ainult üks aeg paljudest. Küllap on Tartugi minu jaoks kunagi teistsuguse tähendusega, kuigi praegu on ta minu reaalsus ja olevik, paik, kus on suured puud ja katused, haridusasutused ja tantsuklubi ja sõprade kodud, aga ka toidupoed ja 24-tunnised bensiinijaamad, kus teenindajad kell pool kolm öösel silmi valutavad ja neile tuleb meelde mõni seik lapsepõlvest, või nad mõtlevad omaenda lastest, või nad mõtlevad nädalavahetusest, kui neile keegi külla peaks tulema või mõtlevad usaldusest ja sellest, kuidas Tartu kunagi on nendegi jaoks teistsuguse tähendusega, kurat seda teab. Jalutuskäik leebe õhuga vihmas, segatuna mu omaenda uimasusest ja usaldusest oli tore ja kurat teab, mis mu vestluskaaslanegi mõtles, üleüldse ei tea, mida teised inimesed mõtlevad, ja ei peagi teadma. Sest igaüks on siin üksi ja küllap võiksin minagi oma üksindust rohkem nautida. Seevastu nägin jälle intensiivseid unenägusid, oh seda lähedust, mille järgi miski minust valutab, jah, las ta olla, normaalne ju.
Aga siis tuleb mulle meelde see tunne, mis mul oli, kui ma kolm aastat tagasi esimest korda Mustamäele tulin, kuidas ma istusin seal koridoris, kirurgid, anestesioloogid ja opiõed käisid mu eest mööda, ma vaatasin nende jalgu, kõnnakut, ja kuidas siis hetk hiljem sõitsid opitoa uksed mu ees lahti ja Sina seisid teisel pool ust, roheline müts käes, pliiats kõrva taga (oli sul ikka pliiats kõrva taga, mäletan õigesti?) ja ma teadsin: kõik toimub just siin, selles haiglas, selles osakonnas. Ja ma tahan väga teada, olen alati tahtnud teada, kuidas inimene toimib, inimene kui lihastest, luudest, vedelikest koosnev elusorganism, inimene kui süsteem, kui keha, mida mina saan õppida hoidma tervena, heaoluseisundis, tasakaalus, nii kaua kui võimalik. Midagi on arsti ametis sellist, mis paneb mind sisemiselt elama. Nagu oleks armunud. Teeb tänulikuks juba selle eest, et arstid olemas on, et nad üldse on, mõistad. Et nad kellegi teise heaolu nimel astuvad iga päev oma samme, hingavad sisse ja välja, taluvad pinget ja väsimust, lõpuks ka iseenda keha ja vaimu kulumist. See tundub elementaarne, aga ei ole. Ei ole. Ja siiski. Ma lugesin seda Pessoa luuletust ja mõtlesin: kas sisimas, kusagil väga sügaval ei huvita inimene mind hoopis mingil teisel viisil?
Võib-olla teises maailmas oleksin ma võinud saada seda,
millest unistasin,
aga kas ma saaksin kätte saada seda, millest mul läks
meelest unistada?
Jah, need unistada unustatud unistused, need on korjus.
Matan seda oma südamesse igavesti, kõigil aegadel ja
kõigis universumites.
Selles öös, kus ma ei maga ja kus mind piirab rahu,
nagu mingi tõde, mida ma ei jaga,
ja hele kuu, just nagu lootus, mida minul pole, paistab,
ilma et ma teda näeksin.
-Eva Koff, "Sinine mägi"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar