kriminaalne

päine päev, paine päev, pange pausile näiteks?

viimasel ajal läinud jälle öiseks kätte. noh, et õhtul lähed kuskile ja siis on tore seltskond. istud seal ja hetkeks mõtled ahelas kodutee-külm-kütmahakkamine-külmatoakükitus-üksindus. ei ole eriti ahvatlev (kuigi mõnikord just on). siis mõtled jälle oma päevasele tasakaalu(tuse)le, et mõne inimese nägemine võib nii rivist välja viia (kuigi sa oled selle 5000 korda oma peas ära lahendanud) ja just seal oma väikeses puumajas kükitades võid sa sesse tasakaalutusse jälle uppuda. siis on kaks tüütut asja korraga, sest puudub soe.

eilne olek oli pärast tööd puhkeruumis kakaod alla kulistades kokkuvõetav väljendiga "tahaks selles tugitoolis oma ülejäänud elu veeta ja valutada". ma olin isegi nii laisk, et sõitsin bussiga kesklinna. bussiga. kaks peatust. ühesõnaga pärast suht edukat mõtete ja skeleti kooshoidmist pilli õpetamise kaudu osalesin oma esimesel TarSlämmil. endale väga ootamatult sain publikuvõidu ja koos ühe teise sümpaatse esinejaga maikuus toimuvasse finaali! loomulikult on mul hea meel. see tähendab, et saan veel lugeda. viimasel ajal meeldib lugeda.

üldse väga lahedad esinejad olid - üks naine üllatas mõnusalt tabavate kirjeldustega (üritan parafraseerida):

"teda võib nii palju silitada ja kallistada kui tahad
ja ta ei võta seda üldse isiklikult"
/.../
"tema silmad on helesinised ja läbipaistvad
või vahepeal hallikad ja säbrulised
nagu oleks sinna mingit elusitta kogunenud"

külalisesinejat lätist (kelle esinemise ajal tekkisid kahjuks mingid jubedad tehnilised errorid, mikserpuldi ja mikri vaheline ühendus läks lolliks), Madara Gruntmanet nautisin ka. inglise keeles lugedes kaob küll midagi ära, aga mõtlesin paralleelselt eestikeelsele leheküljele. ning lugeja ise oli sümpaatne. korraldaja luges ka mõnd eestikeelset tõlget. üks eriti puudutav apelsiniga luuletus oli. ning aimamisi abordist rääkiv tekst, kus mainiti aastat 1992. ilmselt tõsieluline. autori sünniaastaks on 1981..
Tema "Narkozes" on ka inglise keelde tõlgitud, tahaks orgunnida seda kuidagi.

täna on natuke uus jälle, kuigi tegelesin vist eile öösi ilma nõidumisega - nõidumine pidi olema rängem kuritegu kui mõrv, vähemalt Steinbecki sõnul. tema raamatu Margie rääkis, kuidas tema vaarema selle eest asumisele saadeti. vestlesin sõbrannaga (kelle poole ma jälle ööseks jäin, vt põhjused eespool) ja tähendasin, et viimasel ajal umbe palju päikest olnud - iga päev ärkad ja see põlev pall jälle taevas. teeb suht rõõmsaks või nii. möönsime, et see on vist päris tükk aega juba nii olnud - ja pilvine päev oleks nüüd ebaharilik ja kohe märgata. täna hommikul pugesin asemest välja ning kardinat eest tõmmates tuli välja, et taevas poldki selge.

lisaks sellele ütles Mariell, et olin jälle öösel kõvasti norsanud (kui ebanaiselik!). hämmastav, et mõned inimesed kasutavadki kõrvatroppe..