jupike tähtsat juttu

Aga kui ma oleks seda videot varem näinud? Võib-olla oleks midagi praegu teisiti, võib-olla poleks.
Olen selle postituse mustandit mitu korda alustanud ja pooleli jätnud, proovime nüüd lõpuni teha. Midagi ära öelda. Suudan teemast adekvaatselt rääkida, kuna saan täna temast päris okeilt eraldi seista. Niih!

Mõtlen aastale 2016 ja kuidas ma olin nii uhke enda üle. Jah, muidugi ma lõpetasin kooli ja tegin igasuguseid eksameid ja kontserte, mille üle on täiesti põhjust uhkust tunda, aga põhiline oli see, et ma muutsin oma välimust. Kaotasin 15 kilo, sain täiega komplimente, tundsin end naiselikumana, tundsin end ilusana, tundsin, et nüüd hakkab elu hästi minema. Kõik eelnev oli vaid ettevalmistus suureks tulevikuks kehas, mis on ühiskonna poolt aktsepteeritavale standardile lähemal kui kunagi varem. Kaisa, nüüd oled sa "normaalne".

"Normaalne" = võid ilma häbitundeta hängida kõigi lahedate inimestega, kellest lahutas sind varem vaid kaalunumber. Huumorimeel on mul küll alati olnud, mis justkui võinuks avada mulle ukse ihaletud seltskondadesse, kuid halloo, keegi pole pime - ma olen suur, mu liikumine näeb naljakas välja, ma eristun, ei sobi teistega koos piltidele jne. Pole see, mida peetakse meeldivaks või ilusaks.

Ja seal ma olen, kevad puhkemas, totaalselt armunud, harjutan kõvasti orelit, käin rühmatreeningutes ja jõusaalides, teen endale megatervislikku süüa. Ning veedan ka sõpradega aega, kuid see on sageli kahjulikum, kui peiksiga aja veetmine, sest mu sõbrad söövad rohkem, kui mu peiks. Ning koos nendega söön ka mina. Tunne kahetsust pärast toidukordi. Suve alguses on mingid grillimised, lauad lookas. Kooresed-majoneesised kartulisalatid, faking maitsetugevdajatega küpsised ja krõpsud.  Üritan mitte ohjeldamatult süüa - olen keelanud endal süüa kõiki asju, mida näen. Kõik "normaalsete" kehadega inimesed lükkavad toitu sisse. Kujutlen 7000. korda, kuidas nad on võinud seda terve elu teha, ilma nähtavalt juurde võtmata. Ja et keegi ei pane neile hinnanguid, keegi ei vaata imelikult, kui nad palju söövad. Sest nad jäävad normaalseteks, see on lotovõit, mis neile emaüsast väljudes pihku pisteti.

Võtan laualt midagi ja tunnen, kuidas see kõhusoppi vajub. Ajus läheb mingi häire tööle ja kõikidesse keskustesse edastatakse info: sul on veel vaja. Sedasama, võta veel.

Täiesti võimatu seda häält enda peas ignoreerida. Mis juhtub lastega, kellel rangelt keelatakse külas olles üle ühe kommi võtta, sest see pole viisakas? Komm muutub kinnisideeks.

Räägin trennisõbrannaga, et "issand, sõin eile nii palju lihtsalt, pärast olid nii suured süümekad." Tema vastab, et tal oli eelmine nädalavahetus sama lugu, aga õnneks jõudis suht palju trenni. Ja vahepeal võibki rohkem süüa, pidi ainevahetusele turgutavalt mõjuma.

Mäletan, kuidas ärkasin tol kevadel igal hommikul, esimeseks mõtteks "ainult 8 kilo veel minna". Mu lähiringkond märkas mu muutumist ja kiitis takka. Sugulased olid suht hämmingus - olin ju terve elu paks olnud, nad mäletasid seda koos minuga. Enamik mu garderoobist oli aprilliks juba mulle suureks jäänud (võtsin end jaanuaris käsile). Viisin võidukalt riideid uuskasutuskeskusesse ja ostsin uusi asemele. Rõõmustasin peaaegu ogaruse piirini, kui tõmbasin prooviruumis jalga püksid või seeliku, mille peal oli tavalisest väiksem number. Kandsin M-suuruses särke ja tahtsin seda kogu maailmale näkku karjuda: olen üks teie hulgast, mul on nüüd õigus nautida kõiki hüvesid, sobida kõikidesse seltskondadesse, kuhu ma varem ei mahtunud. Olla atraktiivne, olla meeldivam absoluutselt kõigile, näha laval parem välja. Tundus, et olingi, tundus, et nägingi, jätkuvalt sain komplimente ja mõni tuttav oli kadegi. Sain sellest ainult hoogu juurde, mis siis, et muu maailm jäi justkui tagaplaanile, kui iga päev kaalule astusin.

Tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena, kui sain oma noormehelt kiitust jätkuvalt langeva kaalu eest. Muidu oli ta komplimentidega üsna kitsi (surmakombo 2016). Mis oli tõenäoliselt üks põhjuseid, miks kaalulangetamisest sõltuvusse jäin. Tundsin end lõpuks väärtuslikuna.

Absoluutselt ei süüdista teist inimest oma tervisehäiretes, vaid nendin fakti, et ma ei osanud hinnata oma olukorda. Arvasin kogu aja, et mul pole midagi viga. Ma suudan alles praegu kogu seda suhet teisiti näha. Asi polnud mitte ainult meie isikute kombinatsioonis, vaid ka selles, et ma olin lihtsalt haige. Kui toit ja keha on nii suureks kinnisideeks, siis on üsna raske tuua veel üks inimene sellesse tähelepanuringi. Teatud murdumispunktides-hüsteeriahetkedes üritasin jagada peiksiga seda, mis mu peas toimub, aga kartsin tohutult. Ta ei osanud ka selle peale midagi kosta või avaldas oma objektiivset arvamust, mis hirmutas mind ära. Ja kuidas ta olekski osanud mind selles toetada, kui maailm pressib oma fatphobiat ja iluideaale peale ja inimestel tekibki pilt, missugune üks naine peab olema. (Rääkimata tööstusharudest, mis teenivad miljoneid inimeste ebakindluse pealt. Nõudlust on alati, sest inimesed on alati üksildased ja võrdlevad end mingi ideaaliga, olgu selleks ümbermõõdud, kaalunumbrid, karvakasv vms.)

Siis kaal enam ei langenud. Suhe toiduga oli suve keskpaigaks muutunud juba täiesti väljakannatamatuks. Elasin ajutiselt sõbranna juures ja hiilisin öösel kööki. Söömishood tulid järjest sagedamini. Ja see oli täiesti peatamatu. Ma ei tahtnud hommikul voodist välja tulla, üritasin rohkem magada, et mitte süüa. Tahtsin pärast tõusmist kohe jooksma minna, aga kõht oli tühi - ometigi on täis kõhuga raske joosta. Sõin päeval liiga vähe ja õhtul õgisin ettejuhtuvaid asju, sageli tundsin, et nüüd annan alla - isu on lihtsalt nii suur. Läksin poodi ja ostsin hunniku suhkrurohkeid snäkke, sõin kõik korraga ära. Seda oli nii endal kui teistel raske mõista. Nii palju, kui julgesin jagada, olid lähedased pigem arvamusel, et võtan liiga vähe toidulisandeid ja õgin magneesiumipuudusest. Või lihtsalt söön liiga vähe ja peaksingi rohkem sööma. Olin kursis, et liigsöömine (binge eating) on olemas, aga ei tahtnud seda endaga seostada, sest minul oli nüüd kõik korras, sain astuda normaalsete inimeste maailmasse, julgesin inimestele otsa vaadata. Ja minul ei saanud olla ju midagi hullusti, minu vaimse tervisega pidi olema hästi, sest ma ei sundinud ennast oksendama. Hakkasin sööma siis, kui olin tükk aega n-ö keelatuid toite vältinud ja närviline. Mille pärast? Seepärast, et "kas ma suudan seda keha säilitada", "kas mu peiks on pettunud, kui ma peaks vana kaalu juurde tagasi minema", "mu ema kindlasti ütleb midagi, kui ma kõik kilod tagasi kogun (midagi stiilis "ma teadsin, et see asi hästi ei lõppe")" - tundsin, et pean mingite teiste inimeste hinnangute eest põgenema.

Mu enda minapilt oli parajalt sassis. Meeleolud vaheldusid kogu aeg, rõõm ja uhkus hirmu ja kahtlusega. Mõnda aega suutsin olla "tubli" ja nüüd ma pole piisavalt hea. (Kuigi see on eluaeg case olnud, nii et oli raske vahet teha, kas see tunne on midagi ebatavalist.) Sain kõigest, mida mu noormees ütles, kinni hakata. Tõlgendasin paljusid asju tõrjumise või hoolimatusena. Need kaks sõna iseloomustasid tegelikult kõige rohkem minu suhet iseendaga. Mu intuitsioon ja loomingulisus olid sel perioodil ka nullilähedased. Kuskilt polnud võtta lihtsalt.

"Ma pole enam kiitust või imetlust väärt, sest ma ei saa tagasilöökidega hakkama, nad saavad sellest aru ja teevad omad järeldused. Olen kaotanud."

Kui tutvusin uute inimestega, kahetsesin, et ei tutvunud nendega kuu aega varem oma megadieedi minimaalkaalus olles. Samas oli peegelpilt siiski veel küllalt erinev sellest, millega ma varasemalt harjunud olin ja püüdsin seda kuidagi n-ö välja kanda. Suve lõpus oli laager, kus anti palju süüa ja kohe pärast seda üks kohutav reis, kus stressasin iga päev nii temperatuuri, minapildi kui reisiseltskonna pärast. Võtsin mõne nädalaga ikka väga palju juurde, andsin söömishoogudele järele jne. Siis kolisin teise kohta. Uus kool, stress 24/7. Olin oodanud, et saan sinna ka uue Kaisana minna, kes võiks ju inimestele meeldida, aga Eestisse jõudes nägin peeglist, et mu kuju läheneb hirmutavalt sellele Kaisale, kes ma enam olla ei tahtnud. Söömishood jälle. Vaheldumisi supertervisliku toitumisega, keelatud ja lubatud söögiga. Ja siis jälle käest ära. Pmst kogu kaal, mis ma alla võtsin, tuli tagasi. Tundsin end nagu totaalne petis. Nüüd oleksin nagu algpositsioonis tagasi, aga linnas, mis mulle ei meeldi ja seltskonnas, kellesse ma ei sulandu. Mis mõte sellel kõigel siis oli? Tundsin väsimust. Igatsesin vana kooli, osalt klassikalise muusika tõttu, kuid osalt linkis mind selle koolilõpuga eduelamus, kuuluvustunne, rõõm kõhnumise üle jne. Muidugi oli mul sõpru olnud kogu koolis käimise aja ja hindasin seda seltskonda väga. Tundsin kogukonnast puudust ja leevendasin seda kõike söömisega.

Kord olin õnne tipul, siis jälle kõige seisvamas ja hüljatumas soos üldse. Suhtes oli miljon väikest asja, mis ajasid mind kogu aeg nii endast välja, sest ma tõlgendasin neid nii, nagu ma parasjagu kõike tõlgendasin - läbi mingi musta paksu sõela, kus esikohal olin mina oma uue figuuriga. Sest see oli nüüd tõestatud, et ma saan seda kontrollida. Ja ma pean, pean saama veel väiksemaks. Mingi hetk ka vaatasin videosid naistest, kes rääkisid oma liigsöömishäire lugusid, kuidas nad paranevad jne. Mitu neist tunnistas, et nad on palju kilosid uuesti juurde võtnud ja näevad suuremad välja, aga nad tunnevad end paremini kui kõhn olles, sest suudavad oma kehaga rahu teha. Ja selle järel tundsin ma alati end kuidagi nukralt ja nõdralt, sest ma ei suutnud seda mõtet kuidagi seedida. Kas mina saaksin kunagi seda öelda? Ma ei kujutanud ette elu vanas kehas, kuna see tundus häbiväärne. Tegin endale kogu aeg haiget.

Suht judinad tulevad peale küll seda kirjutades praegu. Olen praegu nii teistsuguses kohas.
Ma poleks arvanud, et ma seda kunagi ütlen - aasta tagasi tundus see veel võimatu - aga ma hakkan tõesti kaalust sõltumata end oma kehas mugavalt tundma.

Ma ei suuda mitte midagi oma keha kohta halvasti öelda. Vaatan ja võtan vastu. Okei, see koht on selline. Okei, see koht on selline.

Mul on endaga tugevam side kui varem. Selle suutsin taasluua möödunud suvel pärast teraapias käimist. Mul oli nii kurb ja piinlik kõige pärast, mis ma teinud olin. Ning pärast suhte lõppemist sügisel sain ennast päriselt tagasi. (seda võib mitmeti mõista, aga ma olen päris chill selle teemaga juba ja ei süüdista kedagi.) Võtan vastutust enda eest ise. Veebruar oli stressirohke, söömine läks käest ja langesin hetkeks tagasi vanasse meeleollu, kuid imelik oli see, et ma ei suutnud ennast maha teha. Ükskõik, mida ma nägin, ma ei suutnud talle öelda neid asju, mida ma varem ütlesin. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Kuulasin end ära ja andsin uue võimaluse. Mul on hea meel, et ma näen seda aega, et ma kogengi seda läbi - mulle ei mahu pähe, et ma suudan enda vastu nii õrn olla. Ma pole sellega harjunud, kuid olen õppinud seda kuidagi tegema. Küllap tuleb veel tagasilööke, aga ma tunnen suurt rahu ja tänu praeguse eest.

Kahe aastaga oleks nagu 7 aastat läinud - täpselt nii palju kogenumana tunnen end täna. Miski on paika loksunud ja miski pole, aga ma olen teadlikum. Praegu on raske anda nõu tuttavale, kes läbib sama kadalippu. Aga mõnikord ei saagi rohkem teha kui olemas olla ja kuulata. Hinnanguteta. Palun vaata seda videot.