plastiliiv

Nagu oleks pooleteise nädalaga kaks aastat elanud.
Kasvanud ja kindlamaks saanud, jälle olnud naine, samas mina ise.

23. sünnipäev oli hästi eriline. Tuuline. Tšillisin terve päeva Stefaniga, käisin neiu Paju juuksurisalongis, nuuskisime õunapuuaia mahajäetud maja (pole varem ka seal talvel olnud), käisin tööl ja õhtul tähistasime Mökus. Järgmisel päeval pidasin pidu, mille ajal õnnestus meil ka korraks kirikusse laulma minna. Kui ma oleksin olnud 5-aastane ja oma emaga sellisel üritusel kaasas, siis see oleks olnud üks meeldejääv mälupilt. Kuid viieaastane mina aastal 2000 ei tõstnud jalga Jaani kirikusse, seal käisid teised lapsed, seal käivad praegugi helkurvestidega tillukesed inimolendid, see on nende linn juba põnnist peale.

Olles tagasi oma Tartu korteris, keset mööblit, pakendeid ja riideid, tundub kauge, et jalutasin täna hommikul veel pealinnas sadamast bussijaama. Ühest minekukohast teise. Süda oli ootamatult rahulik. Stefan läks laevaga Helsingisse ja hakkas just praegu Oulusse sõitma. Võiks öelda, et see oli nagu unenägu, see aeg, mis ta siin oli. Et nüüd läheb elu tavapäraselt edasi. Aga see tavapärasus, ma rõhutan, see tavapärasus on plastiline, ta on liiv, ta käitub vastavalt sellele, kuidas ma talle survet avaldan. Ma jätkan argipäeva harimist, noh, et ta kannaks lina ja pojenge. Olgugi, et minu kodus ei püsi taimed kaua.

Inimese igatsemine on täiega ok. Lihtsalt pean hästi palju Ladina-Ameerika muusikat peale kuulama, eks..

kaks tundi Shakirat hiljem: