Väsitab küll ka, jah. Terve päev lastega mässata (õnneks ühekaupa). Täna viisin asenduse korras ka koosmängutundi läbi - seal on täiskasvanud ja lapsed segamini. Hea paradoks: mulle meeldib rohkem koosmängu teha, aga mul on lihtsam ühele inimesele korraga end esindada. Suurema hulga ees on kuidagi keerulisem olla kohal või ennast hetke kehtestada kuidagi. Aga kui nad mängivad pilli, on okei.
Viimasel ajal mõtlen järjest rohkem oma põhitegevuse peale. Et ma olen õpetaja. Mul on ainult see lamp kogemus - et kutsuti ükskord rahvapillilaagris torupille õpetama. Mis tundus nii loogiline asi. Sest see oli nii safe - ainult 5 päeva, kuulmise järgi õpetamine, laagris on inimesed, kes tahavad pilli mängida. Ja siis sealt edasi tulid mõned eratoruõpilased Tartus, võimalus midagi elamise katteks teenida. Ja siis - kuule, aita seda inimest klaveritundidega ka. Nõustusin varateismelisele tüdrukule klaveritunde andma, et ta saaks muusikakoolis aasta ilusti lõpetatud. Tajusin, et ta on kergelt süttiv inimpomm ja et tõenäoliselt ta on tundi tulnud mitte just hea meelega. Muidugi tundsin, et olen talle tüütu. Ei tahtnud olla. Üldse ei tahtnud. Aga see teadmine, et ma tekitan inimestele ebamugavust või et ma erinen nii palju, et see on imelik, et ma jään kõigile kogu aeg ette - ma olin sellega alateadlikult ammu harjunud. Oli päevi, kui ma ei tahtnud minna talle tundi tegema, sest mul polnud vaimselt selleks jõudu. Ometigi võtsin end kokku ja häälestasin end ümber. Nägin ta näost, et ta on väsinud ja et minu stiil või lähenemine pole tema jaoks päris see või paistab välja, et ma teesklen enesekindlust ja teen nalja selleks, et talle lähemale saada, olla popp ja noortepärane - hahaa, Kaisa, sinu maskeering on nii hale, oled 100% paljastatav. Tundsin end veeeel tüütumana ja tema eakaaslasena, olin valmis minema rolli, kus me oleme põhikooli klassikaaslastena erinevates gängides, mina olen vastupidav ja tark, oskan end nähtamatuks teha, et end kaitsta, tema on edukas (populaarne), ilus (kõhn) ja ilmselgelt filmi paha tegelane, osa minu vastastest.
Olen rääkinud nüüd viimasel ajal sellest Marielliga - et kui on üks asi, mida ma absoluutselt ei talu, siis see on see, kui keegi väljendab oma rahulolematust. Sest ma võtan kohe süü endale. Plõksti. Näitelause:
Viimasel ajal mõtlen järjest rohkem oma põhitegevuse peale. Et ma olen õpetaja. Mul on ainult see lamp kogemus - et kutsuti ükskord rahvapillilaagris torupille õpetama. Mis tundus nii loogiline asi. Sest see oli nii safe - ainult 5 päeva, kuulmise järgi õpetamine, laagris on inimesed, kes tahavad pilli mängida. Ja siis sealt edasi tulid mõned eratoruõpilased Tartus, võimalus midagi elamise katteks teenida. Ja siis - kuule, aita seda inimest klaveritundidega ka. Nõustusin varateismelisele tüdrukule klaveritunde andma, et ta saaks muusikakoolis aasta ilusti lõpetatud. Tajusin, et ta on kergelt süttiv inimpomm ja et tõenäoliselt ta on tundi tulnud mitte just hea meelega. Muidugi tundsin, et olen talle tüütu. Ei tahtnud olla. Üldse ei tahtnud. Aga see teadmine, et ma tekitan inimestele ebamugavust või et ma erinen nii palju, et see on imelik, et ma jään kõigile kogu aeg ette - ma olin sellega alateadlikult ammu harjunud. Oli päevi, kui ma ei tahtnud minna talle tundi tegema, sest mul polnud vaimselt selleks jõudu. Ometigi võtsin end kokku ja häälestasin end ümber. Nägin ta näost, et ta on väsinud ja et minu stiil või lähenemine pole tema jaoks päris see või paistab välja, et ma teesklen enesekindlust ja teen nalja selleks, et talle lähemale saada, olla popp ja noortepärane - hahaa, Kaisa, sinu maskeering on nii hale, oled 100% paljastatav. Tundsin end veeeel tüütumana ja tema eakaaslasena, olin valmis minema rolli, kus me oleme põhikooli klassikaaslastena erinevates gängides, mina olen vastupidav ja tark, oskan end nähtamatuks teha, et end kaitsta, tema on edukas (populaarne), ilus (kõhn) ja ilmselgelt filmi paha tegelane, osa minu vastastest.
Olen rääkinud nüüd viimasel ajal sellest Marielliga - et kui on üks asi, mida ma absoluutselt ei talu, siis see on see, kui keegi väljendab oma rahulolematust. Sest ma võtan kohe süü endale. Plõksti. Näitelause:
"Õõh, nii külm on ja mul on jalad märjad!" - mina kutsusin selle inimese õue, ta tuli minuga kohtuma ja minu pärast on tal nüüd ebamugav ja ta tahab seda väljendada, pöörates mu tähelepanu asjaolule, et mina olen selles süüdi.
Sest minu jaoks on rahulolematuse väljendamine täielik tabu. "Ole õnnelik, et niigi läks" või "Ole rahul sellega, mis sul on" vasardavad peas. Mu ema ei sallinud vingumist või .. misiganes rahulolematuse väljendamise vormi. Ja mul käib kohe teravalt läbi, kui keegi seda täna teeb, sest ma ei oska sellele reageerida. Mis ma pean tegema nüüd? Mis sa tahad öelda sellega? Ma ei saa ju midagi teha, kuidas sa end tunned või mis juhtus, kui juhtus, siis juhtus, ole nüüd minuga ja teeme enda asju.
Ja karta on, et 18-aastasena õpetajarolli täites tundsin end vaheldumisi asjaliku ja pealekäiva tühikargajana, sest enesehinnangut polnud jätkuvalt olla (pealegi õpetajad ei ole ju LAHEDAD sest nad sunnivad asju tegema) ja tundsin oma eksistentsi pärast piinlikkust. Samal ajal õpetasin veel paari inimest ja tundsin end mõttetu ja koledana, aga kohusetunne ja vajadus millegagi kogu aeg tegeleda torkisid ikka minema ja õpetajaks kehastuma. Samal ajal koolis: harjutan, harjutan veel, okei orel läks katki jälle, nägin direktorit ja jõnks käis läbi, harilik süü- ja piinlikkustunne iga nurga peal, võtan liiga palju ruumi, okei, ärge vaadake mu keha, okei, võta teisest reast uuesti, kas sulle meeldib see lugu, missugused lood sulle siis meeldivad. Üritan enesekindlana paista. Fake it til you make it. Muusik, kes pmst nagu oskab midagi, aga tootlikkus on nullilähedane. Laule oskab kirjutada, aga ei suuda neid ise laulda, sest häält pole antud. Proovi koos kätega mängida. Üks, kaks, kolm, neli. Mõtle tempo peale. Muusikat loob üliaeglaselt, on liiga kriitiline, ei julge midagi teha. Mis noodist algab? Hädapätakas.
Praegu tunnen end ikka _______.
Misasi siis?
a) lapsena
b) üksi
c) eksinuna
d) rumalana?
Jah, miks üldse annan hinnangu? Õpetamine on väga minu mugavustsoonist väljas. Mitte õpetamine ise, aga lastega töötamine. Ja kui ma mõtlen väljendile "ma töötan lastega", siis minus tekib mingi tunne, et mina ja see lause peaksime olema 35 km kaugusel üksteisest. Või siis 35 cm kaugusel nii, et ma loen seda väidet kellegi autobiograafilisest raamatust. Ma pole emotsionaalselt kuigi kaugemale jõudnud 13-aastasest endast. Tugev "mina-ja-need-teised"-taju. Pean end kaitsma. Paaril korral tundsin end täna haavatuna või pisut solvatuna mõne oma õpilase ütlemise peale. Muidugi sain kohe aru, et nad ei mõelnud midagi halba, nad olid lihtsalt siirad. Ohvriroll minu sees on täpselt sama tundlik, kui põhikoolis.
Ja karta on, et 18-aastasena õpetajarolli täites tundsin end vaheldumisi asjaliku ja pealekäiva tühikargajana, sest enesehinnangut polnud jätkuvalt olla (pealegi õpetajad ei ole ju LAHEDAD sest nad sunnivad asju tegema) ja tundsin oma eksistentsi pärast piinlikkust. Samal ajal õpetasin veel paari inimest ja tundsin end mõttetu ja koledana, aga kohusetunne ja vajadus millegagi kogu aeg tegeleda torkisid ikka minema ja õpetajaks kehastuma. Samal ajal koolis: harjutan, harjutan veel, okei orel läks katki jälle, nägin direktorit ja jõnks käis läbi, harilik süü- ja piinlikkustunne iga nurga peal, võtan liiga palju ruumi, okei, ärge vaadake mu keha, okei, võta teisest reast uuesti, kas sulle meeldib see lugu, missugused lood sulle siis meeldivad. Üritan enesekindlana paista. Fake it til you make it. Muusik, kes pmst nagu oskab midagi, aga tootlikkus on nullilähedane. Laule oskab kirjutada, aga ei suuda neid ise laulda, sest häält pole antud. Proovi koos kätega mängida. Üks, kaks, kolm, neli. Mõtle tempo peale. Muusikat loob üliaeglaselt, on liiga kriitiline, ei julge midagi teha. Mis noodist algab? Hädapätakas.
Praegu tunnen end ikka _______.
Misasi siis?
a) lapsena
b) üksi
c) eksinuna
d) rumalana?
Jah, miks üldse annan hinnangu? Õpetamine on väga minu mugavustsoonist väljas. Mitte õpetamine ise, aga lastega töötamine. Ja kui ma mõtlen väljendile "ma töötan lastega", siis minus tekib mingi tunne, et mina ja see lause peaksime olema 35 km kaugusel üksteisest. Või siis 35 cm kaugusel nii, et ma loen seda väidet kellegi autobiograafilisest raamatust. Ma pole emotsionaalselt kuigi kaugemale jõudnud 13-aastasest endast. Tugev "mina-ja-need-teised"-taju. Pean end kaitsma. Paaril korral tundsin end täna haavatuna või pisut solvatuna mõne oma õpilase ütlemise peale. Muidugi sain kohe aru, et nad ei mõelnud midagi halba, nad olid lihtsalt siirad. Ohvriroll minu sees on täpselt sama tundlik, kui põhikoolis.
See, et ma pean mingi aja jooksul täiesti võõra lapsega midagi tegema. Treenima mingit ühendust tema silmade ja noodi vahel, näiteks. Jumal hoia, lihtsam on see siis, kui keegi teine on alguse neile selgeks teinud. Ma mäletan, kuidas ma üritasin kunagi noodistlugemist vältida. Et õpin pähe ära ja siis ei pea neid bassivõtme kartuleid lugema.. miski pole muutunud. Praegused lapsed teevad sama. Ja niii raske on neid veenda - vaata nooti. See läheb ju allapoole, mitte üles. Ja siis nad natuke jukerdavad ja saavad selle korda. Mõnel tuleb kiiremini, mõnel aeglasemalt. Aga need pikkade ripsmetega tillukesed silmad on ikkagi naelutatud käe külge.
(oota mida)
Okei, mida iganes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar