niisiis.
Portugali-reisi üle olen ma tohutult õnnelik, sest see õpetas mulle (jälle) nii palju. granja do ulmeiro võõrustajad olid tohutult soojad, lahked ja täpselt sellised inimesed nagu meie - lihtsalt nad tundusid elu kuidagi loomulikumana võtvat või.. ei teagi. kordagi ei olnud mul kohalike seltsis tunnet, et mind judge'itaks (jah, estonglish, aga ei tea head sõna selle jaoks eesti keeles) või oleks kohatu või.. misiganes nõmedad tajumised, mis minust kodumaal liigagi tihti järjest tükke hammustavad ja aplalt alla neelavad. neid polnud. kinnitan eelmises postituses püstitatud teemat, et pilk on kõige armsam asi maailmas.
ja Portugali perenaised on samuti kõige agaramad maailmas. minu "ema" Carmo küpsetas igal hommikul ahjus saia; õmbles, tikkis, maalis, vaaritas, pesi pesu ja tube ja.. ja muidugi portugali-eesti gruppide ühisõhtusöökideks oli tema ka köögitoimkonnas. isa Vitol (kellega ma sujuvalt portugali keeles kõik jutud ära räägitud sain) tõi meile aiast puu otsast apelsine ja kõik oli hää. Nobrede perekonna päralt oli terve tänav, kus järjest majades elasid kõik Ana onud. tagumises tänavas oli vanaisa kodu, kellel oli samasugune tohutu aed. tal oli viigipuu ka, kus me raksus käisime..
see oli nüüd selline väike sneak peek; tõenäoliselt järgmistes postitustes kirjeldan veidi üksikasjalikumalt seda meelepuhu(mindblowing)reisi ja lisan ka pilte.
praegu üritan orelit tallama minna. ja mitte ära kukkuda, sest ma ei läinud jälle magama... :)
paid!
(p.s. paremal pool lingin uut blogi - Erle kirjutab oma väga lahedatest seiklustest Helsingis. soovitan. saab naerda.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar