üle pika aja oli mul jälle improvisatsioonitund õigel päeval ja kellaajal. mu imeline õpetaja, kes andis jälle 16 kontserti kuskil Venemaal, on tagasi. et kõige kaugem koht oli jaapani mere ääres. ja et kõige raskem on tavalise elu juurde tagasi tulla. muidugi ma ei saa seda mitte millegagi võrrelda, ütlemaks "ma tean seda tunnet". aga mingil tasandil kindlasti on selliseid kontrastseid käike olnud. tegime seekord mingit ebaharilikku improt: õpetaja kirjeldas üht filmi, mida ta väga-väga ammu nägi - kus leiutati mingi selline seadeldis, millega galaktikate vahel rännata. astud kuskilt sisse ja siis lendad läbi pika koridori, no ikka päris pika (ja kas sellele just koridor kõige õigem nimi on?) ning sinu ümbert lendab igasugu asju läbi, tõesti igasuguseid. suurel kiirusel. ja siis mingi hetk jõuad sellest koridorist välja, st teise galaktikasse kohale. mängisime siis seda ja me jõudsime täpselt samal ajal lõppu. rääkisime harry potterist ja õpetaja oli pettunud, et filmides nii tavaline muusika oli. ma ei ole kunagi sellele niimoodi mõelnud. ta ikka oli lootnud, et mingid erilised pillid ja harmooniad, noh, nagu fantaasiamaailmale kohane.
üleeile sain üle pikapika aja piisamrotiga pikemalt kokku ja eile oli mirjami sünnipäev. võluvate õhupallidega. oli ka see päev, mil ma pidin seda olematu materjaliga muusikaloo tööd vastama. tänks, et õpiku ära lõpetate mitut 20. sajandi olulisemaid lääne heliloojaid põhjalikult käsitlemata. ja nüüd ma lähen harjutama
ja sebe hakkab militaartehnikat tootma. O_O
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar