vajusin täna natuke jälle emotsionaalselt kokku ja toibun. Aladdin Sane'i album õnneks teeb pai.
ema käis külas. tõi asju ja koristas. ma ei saa aru, kuidas oskab üks inimene niimoodi koristada, et reaalselt on korras. mitte nagu mina. ma lihtsalt kuhjan kõik asjad kuskile, ee.. ära. ja siis ei leia pärast kunagi midagi. igatahes, vestlesime pikalt. ja ma jälle nutsin. ja noh.. nii ta on, iga kord ju. ja iga kord ma saan aru, et ma tõesti matan end mingi kohustustekuhja alla. kuigi ei peaks. ma lihtsalt tahan teha neid asju, põnev on, noh. siis enam nii väga mitte ilmselt, kui enam hakkama ei saa. samas saan. läbi häda ja hambad risti. lolllllus. loodetavasti õpin seekord sellest midagi?
________________
ning üks õpetaja, kes minusse tõesti usub. millega ma selle ära olen teeninud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar