öö-duur

täna hommikul kirjutasin Vaiko Epliku uue plaadi 9. lugu üles. "Hurraa." sellest soojemat-magusamat-õhulisemat-kõdimat lugu vist ei ole üldse... 

lehekülje algus. a hea et ise aru saan. 

sellest ajast, kui ma enam ei kirjuta, on mu noodikiri jube laisaks jäänud. nagu näha. aga samas.. enne oli ka suht kehv. või nagu, esimene üleskirjutamine vähemalt. samamoodi. visandlik. alteratsioone lihtsalt ei pannud, sest olid meeles. tunnis avastasin mitu kohta, mis õpetaja sõrmede all valesti kõlasid.

kooris sain täna klaverit mängida. kuna meie armas saksa-johanna läheb KOJUUU ning oli tema viimane proov koos meiega.. sai ta ühe sooviloo soovida. ja ta tahtis "mis maa see on" laulda; ta polnud seda kunagi laulnud, küll aga oli laulupeolt kuulnud. dirigent ei mäletanud klaverisaadet.. aga mina õnneks mäletasin, sest pea on täiega prügikast fis-mollis asjade jaoks :) ja siis tegime ära. ega partiid ja asjad kõigil just värskelt meeles polnud. aga mul on tõsine koorisaatmishaigus...

pärast kooriproovi tulin kooli tagasi. saalis harjutasid erle, mirjam ja jaan oma triot. mängisid mulle ette ka. ma sain lehte keerata. vist nagu.. esimest korda elus või nii. ja ma elan siiamaani selle vaimustuse tuules.. sest see lugu oli nii kirev. ja nad mängisid seda nii lahedalt. ning lehekeeramine tekitas täiega tunde, nagu ma oleks ise mänginud, sest a) logistiliselt paiknesin nii, nagu oleksin osa ansamblist - kuulsin klaveri juurest tšellot ja klarnetit täpselt samamoodi, nagu pianist ise; b) jälgisin nii kirglikult nooti ja õnnestus isegi partiide vahel vilkalt orienteeruda.. et olin täitsa muusika sees kohe.

pärast seda proovi ma lihtsalt kogu aeg mõtlesin sellest. et kui hea lugu see oli. milline paeluv käekiri. ja kuidas mu koolikaaslased mängivad.. mängivad, nagu nad ise olekski see muusika. ometigi käin ma nendega kolmandat aastat koos muusikat õppimas ja ma pole mitte kunagi sellist asja kogenud. seal koolis just. sinna ma läksin ju nagu.. janusena. et avastada ning kogeda juurde ja.. ja ma olen jube palju avastanud ja kogenud, üksi küll, aga näiteks kolmekesi.. see on erinev maailm. ja natuke kurb, et ma sellest ei saa.. osa. üldse. seni, kuni .. ma ei teagi. noh, sel aastal lõpetavad osad ära ka ja.. ja pärast ma võib-olla ei kirjutagi neid lugusid, mida ma tahtsin kirjutada (ega saa neid mängida) ning võib-olla ma pole piisavalt pianist, et kellegi teise lugu kellegagi koos mängida. ja need, et "jaa kaisa mängime. võiks täiega seda teha ja seda ja seda" aga nendeni nagu ei jõuagi, sest.. ma ei tea. muud kohustused ja kuna see pole otseselt "kammer" või kes teab misasi, siis on ta natuke ununev ja nii.. õppetööväline lõbu. natuke abitu tunne. natuke selili-puuriida-all-kinni-tunne. ja siis ma istun näljase näoga noodikogus ja vaatan, kuidas nad omale uusi lugusid valivad ja kuulavad ja prooviaegu kokku lepivad ja...