mis on su sisemine olukord?

kaks sõna. Vaiko Eplik.
neljapäevane plaadiesitluskontsert.. TÜ fuajee oli täiesti pungil rahvast täis. leidsin Kertu koos sõbrannaga. siis, kui saali lubama hakati ja suur rahvasteränne algas, tuli kuskile end istuma saada.. mis oli võrdlemisi keeruline, sest nii palju rahvast oli juba end ettepoole sättinud. ja rõdule ka nagu ei tahtnud minna. aga istutasime endid kuskile enamvähem ettepoole seina ääres seisvasse tooliritta. mõnda aega seal istunud, märkasin, et esirea parempoolses ääres on koht vaba. häbematu nagu ma olen, läksin kohe asja uurima. ning õige pea avaneski mulle paljulubav vaade.

see tütarlaps, kelle kõrvale ma istusin.. ta, noh, oli enda eest kõvasti hoolitsenud. ja tal olid mustad robotisaapad (saapad, mis ulatuvad põlvedeni, luues sedasi mulje roboti lülilisest ehitusest. mõned inimesed kutsuvad neid ekslikult knee-high bootsideks). need olid kohe eriti sellised mehaanilised, kuna nad polnud väga ligihoidvad, vaid natuke.. nagu äärtest laiali. ja ma kogu aeg tahtsin vaadata, kui ta põlv mõne kiirema biidiga loo ajal edasi-tagasi käis.. sest see oli täpselt nagu robottegelase jooksmismotion mingis arvutimängus. või midagi sellist.
igatahes, Vaiko mängis kord klaverit, kord kitarri.. või siis mõlemat korraga. samal ajal lauldes ja jalaga basstrummi lüües. ja tal oli see hea efektiplokk ka kaasas. nagu tema plaatidel on. ehk mingi hõbedane mikrokõrin käis kogu aeg juurde. tagumised hakkasid vist esimese poole käigus rohkem huvi tundma ning pärast vaheaega oli vaateväli pisut piiratum. 

tegemist pole klaverihäälestajaga või mõne lavastusliku nipiga, oh ei. onu filmis.

teises pooles sai kuulda palju uue plaadi välist kraami. süsteem oli nimelt selline, et vaheajal võisid kõik oma soovilood paberile panna. mõne loo ajal oli küll nii, et.. et tahaks kohe neid suvesid, millega see muusika seondub. nostalgia on vist kõige võimsam tunne, mida ma tean. noh, eks ta jagab kohta. (samas on ta ka ju üks kiindumuse vorm. kiindumus olnusse..)

see kontsert mõjus eriti efektiivselt just seepärast, et olin mitu päeva järjest ainult avangardi kuulanud, eesmärgiks kaasaja muusika ajaloo kontrolltöö võimalikult hästi sooritada. stiilinäited siin ja siin.. mis olid muidugi äratuntavamad ja eristusvõimelisemad kui klaveripalad, mida oli mingi miljon. aga kuulamise ja nooditundmise osa läks suurepäraselt. teoreetilise poole hinde saab ilmselt selle nädala jooksul teada.. üle pika aja läheb mulle reaalselt mingi tulemus korda, sest ma tõesti valmistusin selleks tööks varem, kui üks õhtu varem(kaks õhtut :D :D .. nojah, ja päeva ja hommikut.. ühesõnaga toimus igasuguse muu elutegevuse seiskumine).

aeg-ajalt saab mul igasugu korraldamisest parajalt siiber. aga reedene sõbrapäev oli igas oma etapis tore. ärkasin nõnda vara, et olin juba 8.05 koolis ning kihutasin siis kõikidesse klassidesse klaverite sisse südameid toppima. tegemist oli üsna väljakutsuva maratoniga.. sest kolmes klassis olid juba harjutajad sees ning ma reaalselt jooksin mööda koridore. pakkus põnevust ka, neljandal korrusel ei olnud ma nt vaskede klassis kunagi käinud. hea, et hommikune vahetus oli Maie oma, sest Tiiu käest ei saaks keegi kunagi üldvõtit..

õige pea saabus ka abivägi kahe õpilasesindaja näol ning algas õhupallide täitmine kirjakeste ja õhuga. need paigutasime infotehnoloogi, raamatupidajate, kontsertosakonna, direktori, õppejuhi, sekretariaadi, info-, arendus- ja haldusjuhi kabinettidesse. ja muidugi noodikogu-Janikale. "siin palli sees on kirjake. tee pall katki"-juhis tekitas ilmselt palju elevust ja paugutamisrõõmu, sest sain sõbrapostkasti teel kõrgematelt jõududelt väikese tänusõnumi. üldse, see postkast oli üsna efektiivne, päris palju kaarte saadeti.

ja kuna õhupalle jäi üle ning Janika tundis muret, et keegi ei lärmagi noodikogus.. siis hakkasime Pennariga igasugu pallindust harrastama. alustades tertside mängimisest lõpetades õhulennutrajektooride ennustamisega.

a sul on suurem vä

reedel andsin ka Karl-Eliasele esimese torupillitunni. või õigemini, mõned juhised. eks põhiline element, millega kotipilli mängides harjuda tuleb, on hingamine. ning seda on keeruline täiesti kõrvaliseks nähtuseks taandada.. kuna Karla on vana saksiveteran ja tehniline pool on võrdlemisi kerge tulema, siis ta ilmselt jämmib kuskil omaette praegu.

kell 21 sain alles Viljandi bussile ja alustasin Dagö saatel sõitu. mõtlesin välja, et Lauri Saatpalu meenutab mulle kuidagi David Bowiet. ma isegi ei tea, kuidas. laulude sõnumite ja mingi üldise suhtumise-mulje poolest vist.

Viljandis Karolini korterit otsides kirusin mälukaotust. no ei jää meelde asukohad, kui kellegagi koos nendeni liikunud oled, siis tuleb ju lihtsalt kaasa käia.. aga õnneks jõudsin õige pea kohale ja sain osa ansambli Aadu ja Paul kontserdist, mille andsid Hans ja Kermo.

                                       

publik tegi paar tantsutiiru ka.. mis siis, et meid vähe oli. selle öö magasin ma vist esimest korda üle pika aja korralikult välja, sest mäletasin oma unenägu.. ning ärkasin kell pool üksteist. pidžaamadega Karolin on mu lemmikkarolin. ta on täpselt selline.. tammetõru moodi. :) vaatasime Priit Pärna Fränk&Wendy filmi ning siis lidusin bussi peale.. ja kooli harjutama. kuna sulgemiseni oli üsna vähe aega, siis piirdusin heliredelitega. ent siiski. koduteel leidus nii mõndagi huvitavat.

                                          

ja siis tuli Marielllll, kadunud hüäänipoeg, keda pole nii ammu kohanud. ta tõi mulle paki!! ja pakk on nagu.. üks kõige lahedamaid asju üldse, mida saada. ju. igatahes, mingi eriline innovaatia pinali näol.

                                            

   

            

MIDA KOLME KORRUST LIHTSALT, mul mahuvad kõik kustukad nüüd kuskile ära

                                           

            

ja pimedas helendavad dinosaurused!!! nagu väike laps oleks..... wait olengi ju

sel nädalal püüan jätkata oma ärkamiskultuuri. päris soliidne värk, jõuan igal hommikul nii vara kooli, et hakkan end täitsa inimesena tundma.

also wtf